Soomlaste kodune Juhan Liiv

Hiljuti ilmus Liivi luule valimik ka hispaania keeles.

SIRJE KIIN

Tänavu möödus 150 aastat Juhan Liivi sünnist. Liivi aasta tulekut valmistas sisuliselt ette juba tunamullune Jüri Talveti Liivi monograafia „Juhan Liivi luule” (2012), mis purustas Tuglase liigagi kauaks kehtima-pehkima jäänud hullu luuletaja pildi ning asendas selle prohvetlikult targa, filosoofilise luuletaja kujuga, kelle luulelooming kõrgub tema armetu maise eluloo kontrastina eesti kirjandusväljal (lk 7).

Liivi aasta ilusad lõpuakordid tulid Soomest ja Hispaaniast. Kirjastus NyNorden avaldas sügisel eesti luuleklassiku esimese luuletõlgete raamatu „Sinuga ja sinuta” („Kanssasi ja ilman”), koostajaiks ja tõlkijaiks soomlanna Raija Hämäläinen ja eestlanna Kulle Raig. Detsembris ilmus Madridis ka Juhan Liivi hispaaniakeelne tõlkekogu „Lumi tuiskab, mina laulan” („La nieve cae, mi voz canta”, Xorki), koostajaks Jüri Talvet ning tõlkijaiks Angela Artero Navarro ja Albert Lázaro-Tinaut.

Juhan Liivi luuletõlkeraamatuid oli seni ilmunud vaid kolmes ehk vene, esperanto ja inglise keeles. Soome keeles on ilmunud vaid kaheksa Juhan Liivi luuletust kolmveerand sajandit tagasi luuleantoloogias „Eestin runotar. Virolaisen lyriikan antologia” (1940), mille on koostanud Elsa Enäjärvi-Haavio.

Värskelt soomendatud Liivi-valikut saadavad lühike autorit tutvustav ees- ja järelsõna, mõlemad Kulle Raigi sulest. Ta selgitab soome lugejale eesti riimilise luule tõlkimise eripära ning Liivi tõlkimise põhimõtteid: esmane eesmärk on originaalelamuse vahendamine, kuid seejuures on püütud säilitada originaali meloodilisust ja rütmi niivõrd, kui see on võimalik. Raamatu kujunduses on kasutatud Heldur Laretei algupärast graafikat 1964. aastast (ilmunud Paul Rummo koostatud Liivi valikkogus „Rukkivihud rehe all”).

Eessõnas on põhjendatult võrreldud Juhan Liivi ja Aleksis Kivi dramaatilist kirjanikusaatust, ehkki Kivi kuulus põlvkond vanemasse generatsiooni. Hella Wuolijoki on kirjutanud, et kui Kivi ja Leino saatus on nagu lahtine haav soome rahva kehas, siis Juhan Liivi elu Eestis on veel verisem, ta on paljukannatanud rahva elav võrdkuju: „Kahvatu, põlevasilmne, õlad längus – ta oli nagu altarimaal ristilöödud Inimese Pojast, tema väsinud, kõhnad käsivarred olid otsekui ristilt maha langenud.”¹

Dramaatilisele eluloole ja sissejuhatusele vaatamata kinnistab Liivi soomendatud luuletuste valik, tõlkijate suur empaatia ning sõnavaliku tundlikkus siiski pigem prohvetlikult targa kui heitunud hullu kuvandit. Kõige õnnestunumalt on Liivi elamuskeel vahendatud just tema isamaaluules („Musta katto on tuvallamme”, „Eilen näin Eestinmaata”, „Vaikka maasi vielä pitkään on valoton”, „Se lentää mesipuun puoleen” jt). Loodus- ja armastusluule soomendused on kord originaali elamusele hästi lähedal („Sinä tulit”, „Eräs suu”), kuid vahel on jäänud ka natuke kaugeks või pehmeks. Ehk mängivad ja mõjuvad siin kaasa kahe pealtnäha nii lähedase sugulaskeele sõnavara tegelikult üsna erinevad kõlad ja tähendusväljad: mis kõlab nii lihtsalt ja kargelt eesti keeles, ei pruugi niisama selgelt ja puhtalt mõjuda soome keeles ja vastupidi.

Soomekeelse Liivi-valiku üldmulje on minu arvates siiski pisut soojem ja kodusem, vähem üksildane ja külmetav, mitte nii dramaatiline. Pigem armas ja lähedane. Tundlik ja hoidlik. Taiplik ja tasane. Hõbedase kaanekujundusega raamat hakkab soome keele soojal vahendusel otsekui tasakesi hõõguma, kuumab kohati lausa punaselt, just nagu sisekaane värvgi. Soomekeelne Liiv on nagu tasane tuli tuha all, see on elav tuli, mille süütamine on eriti tabav näiteks luuletuses „Rändaja” („Kulkija”, lk 72-73), mis algab nõnda:

Kaupungista tien päälle!

Töitä mistään saanut en.

Lumisade. Jalat väsyy.

Kovin, kovin, nälkäinen.

Ei näy tietä, tulen punaa,

myöhä on jo tietenkin.

Katsohan vain, pieni valo

tuolla vilkkuu viimeinkin.

Nõustun nii soome tõlkija Hannu Oittineni kui eesti kirjandusteadlase Rein Veidemanniga, kes oma tunnustavais arvustusis on hinnanud Kulle Raigi ja Raija Hämäläineni tõlkeraamatut hästi õnnestunuks: peen töö.² Söandan tõsta selle tõlkesaavutuse isegi veel kõrgemale ja väita, et tegu on seni kõige liivilikuma, kõige Juhan Liivi lähedasema tõlkeraamatuga. See on missioonitundlik ja kirjanduslukku jääv kultuuritegu, mis valminud viljakal viisil eesti-soome koostöös.

1 Hella Wuolijoki, Koulutyttönä Tartossa. Tammi, 1945, lk 184.

2 Oittineni loo Juhan Liivist leiab Tuglas-seura ajakirjast Elo, nr 5 (sügis), 2014; Veidemanni arvustuse 11. X 2014 Postimehe AKst.