Olulised valemid

Muinasjutte tasub ikka ümber kirjutada, kas või kergendustunde pärast, mille toob õnnelik lõpp.

RISTO JÄRV

Muinasjutt on ikka rääkinud inimese olust ja elust siin ilmas, kuid priina argise maailma füüsikaseadustest ning näiliselt ajast me minevikus. Nii on mõlema siin käsitletava raamatu pealkirjas kui isemoodi oksüümoron: „Imeliku peegli“ alapealkiri annab aimu, et füüsika „ent siiski trööstib“ meid, raamatus toimivad täppisteaduse reeglid, „Eesti tänapäevased muinasjutud“ paigutab terminina muinasaja looks nimetatu me nüüdisellu.

Jan Kausi „Imelik peegel“ on ajendi saanud Juhan Kunderi muinasjutust kogumikus „Eesti muinasjutud“ (1885). Juhan Voolaiu raamatu „Eesti tänapäevased muinasjutud“ aluseks on eri süžeed, paljud pärit näiteks F. R. Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsetest juttudest“ (1866), sellele stiilile viitavad ka vahevärsid, mis veerandis lugudes ette tulevad. Siiski ei ole ka Kausi „Imelikus peeglis“ ainult üks muinasjutt, vahele on põimitud autori enda muinasjutud muinasjutus: verine lugu rändajast mehest teises, kuradi kuldsest juuksekarvast ja majandusseadustest neljandas või vaimukas paradokslugu heast ja halvast õest kaheteistkümnendas peatükis. Kausi ja Voolaiu teose aluslood on ennekõike imemuinasjutud, muinasjuttude tüüpilisim alaliik.

Jan Kaus on oma teostes mitmel puhul viinud lugeja uitama arvukatele Tallinna tänavatele. Seekord on ta eemaldunud argisest maailmast, et liikuda Linnuteel, kulgeda kosmosekaardil – ja ühtlasi ka süvitsi kangelase sisekosmoses. Samamoodi on ka Juhan Voolaid seni tema mitmetes teostes Tartus tallanud tegelased puistanud nüüd laiemale territooriumile üle Eesti. Peale muinasjuttude ja tavalisest suurema tegevuspiirkonna on kahel raamatul mõndagi sarnast ka vormitunnustes. Lähedane on ka lugude arv: „Imelikus peeglis“ on 12 peatükki (tõsi, viimane neist ebaproportsionaalselt pikk, nii viiendik põhiosast), „Eesti tänapäevastes muinasjuttudes“ aga 13 lugu (viide kuraditosinale on reklaamimaigulisena esitatud juba raamatu annotatsioonis).

Kaks möödunud aasta lõpul ilmunud kirjandusteost on ka korra koos tõstetud eetrilainetesse. Raadiosaate „Loetud ja kirjutatud“ juht küsib autoreilt intrigeerivalt, kas raamatud vastavad muinasjutu kriteeriumidele ehk, mis saab, „kui nüüd üks muinasjutu-uurija teid ründab“.¹ Ütlen seepeale, et mis kirge mõistlikul muinasjutu-uurijal ikka rünnata oleks,² pigem võiks siherdune kaasa kiita, et tänapäeval on kirjanduses muinasjuttudest ajendutud ka otsesemalt kui muidu nanotuhandete narratiivide sala-alussüžeena. Vaatlema, mis tavamuinasjuttudest teisiti saanud, teosed aga muidugi kutsuvad.

Jan Kausi raamat toetub Kunderi muinasjutust inspiratsiooni saanud mõne aasta tagusele ühisloome-etendusele (autor avab osaliselt jagatud autorsuse raamatu saatesõnas). Eks see vastagi muinasjuttude traditsioonilisele loomelaadile, kus eri jutustajate räägitu esitab kord ikka üks. Juhan Voolaid avas oma raamatu loomise tagamaa raamatuesitlusel, kus juhtis muu hulgas tähelepanu, et algselt plaanitud pealkirja „Eesti uued muinasjutud“ pidi ta muutma, kuna sellesarnase pealkirjaga teos juba on.³ Tõesti, uusi muinasjutte leiab eesti nagu ka muu ilma kirjandusest hulga, muinasjuttude uuskirjutamine on ikka olnud armastatud tegevus. Juba vanasti võis hea kirjutus väga kergelt jõuda rahva sekka: koos kolleegidega oleme sedastanud, et Kunderi muinasjutt „Imelik peegel“ on väga mõjutanud me traditsiooni, sest peaaegu kõik jututüübi „Noorendav peegel“ rahvavariandid saab selle teoseni tagasi viia⁴.

Poeetilised füüsikalained

Jan Kausi „Imeliku peegli“ (IP) puhul ei saa jätta alustamata vormist. Kaane küütlev kujundus on kütkestav, võtab sõnatuks ja vaadata mööda sest ei saa (ei saa ka otse vaadata – kui lamp oli raamatule suunatud, pimestas see aeg-ajalt hämaras toas silma). Huvitav muide, et kaanepilt veebipoes (ja mujal veebis) väidab selle servaribal olevat ka autori nime ja teose pealkirja. Tegelikult ei ole need kaanel, vaid seljal. Kui raamat kätte võtta, võib tekkida hämmastus, kumbapidi seda üldse keeratagi: kumb on esi-, kumb on tagakaas? Tõeliselt imeline! (Muide, olen ikka juba enne seda raamatut mõelnud, et tänapäeval võiks Kunderi „Imeliku peegli“ välja anda pealkirjaga „Imeline peegel“ (see on ka sõna varasem tähendus), seda enam et kui Kunderi pealkirja alla vaadata, siis tekstis ongi kasutusel vaid sõna „imepeegel“.)

Et see kaas nõnda me maailma peegeldab, on muidugi puhas füüsika. Kooliajast mäletan, olin üliüllatunud, kui sattusin kõige muu põneva hulgas lugema raamatuid „Huvitav füüsika“ ja „Huvitav matemaatika“ – õpikuis pehmelt öeldes väheatraktiivne oli seal korraga kaasakiskuv. Kas aga saab IP abil füüsikat seletada või seda lausa poeetilise füüsikaõpikuna kasutada? Poeetilist mängulusti on siin lademes. IP on barokne ja borgeslik. Lugeja takerdub pidevalt keelekeerdudele ja kultuurivihjetele, nautida saab vaimukaid leide (neid on siin palju), kuid tõsi, süžee hoogu need aeglustavad. Selles erineb Kausi raamat muinasjuttudest, mitte iga episoodi, vaid kohati suisa iga lause järel tuleb retardatsioon, takistus läbikulgemisel. Tihti tuleb peatuda ja puhatagi, nagu teeb kangelane, kui läheb läbi metsa, kus puud tavatsevad end „keerutada ja küürutada, kaarutada ja käärutada“ (IP, 75). Oma koha on leidnud arvukad allusioonid ütluste, laulusõnade ja pealkirjade klassikale nii meilt kui ka maailmast, alustades imedemaast / peeglitagusest maast ja lõpetades võluva soolestikuga. Natuke meenutab see paralleelsõnade ja -allusioonide kasutamine regivärssi või täpsemalt isegi edasi arendatud „Kalevipoja“ värssi: kui sõna on ära öeldud, siis korratakse mõtet veel teiste sõnadega, kord ka kolmandatega. Selle eeposliku edenemisega siiski harjub, siinkirjutajal tuli lugedes rütm kätte teises kolmandikus. Võib-olla oleks reel ja teel püsida kergem, kui oleks võimalik aeg-ajalt põigata tagasi teksti aluseks olnud etenduse juurde? Kui üks lugeja on soovinud Kausi raamatu kõrvale Kunderi originaali,⁵ siis mina tundsin, et kaante vahel võiks olla ka näidendi lavastuse hõbedaselt peegelduvat DVD. Küll aga on veebist leitav etenduse pildivalik (nagu muidugi Kunderi alustekstki).

Raamatust leiab tänapäeva muinasjutu-ümbermängimistele nii tavalise tegelaste segu: nii esinevad Kausi mütoopias lisaks Kunderi jutust tuntud tegelastele näiteks viimase teiste lugude ahjualune ja sootuks mujalt pärit uinuv kaunitar.

Omaette tegelasena ilmub jõuluvana, mis polegi nii imelik: mõlemad vaadeldavad raamatud ilmusid jõulude eel, mis muidugi ongi olnud ammusest ajast jutuvestmisaeg. Eriline roll on Kunderi kahe peaga kulli asemel raamatus koos kangelasega seiklema asuval muinasjutuarvuliku kolme peaga tuvil.

Vaimukas vana ja uue segu

Kui Kausi universumipeegeldus on eepiliste mõõtmetega, siis Juhan Voolaiu teoses tunneb selgelt ära meie Eesti. „Eesti tänapäevased muinasjutud“ (ETM) kõlavad ja kõnetavad praeguses maailmas hästi. Deemon sõidab musta autoga, nagu uuemas pärimuses tavaline. Enamik tänapäeva põiminguist endisajaga on nii huvitav kui ka usutav, kuigi vanade elementide sobitamine tänapäeva pole kindlasti olnud lihtne. Folkloorist on üle võetud vana ja tuleb ka uut: kahtlane tegelane kardab oma tegevuse digijälge jne. Vaimukas on endisaja rahapaja asemel tehaserahast eurode kuupmeeter või töölt koondatud kangelase lürbitava tähestikusupi sisse ilmuvad sõnad, misjärel saab ta sealt päästetud härjapõlvlase abiga naise. Veenev on ka „Kange kala ja ahne naine“, paralleel üldtuntud muinasjututüübile kuldkalakesest.

Enamik ETMi pealkirjadest vastabki konstruktsioonile: keegi meie ilmast ja keegi/miski muinasjutumaailmast. Tegelasvalik on mitmekülgne ning ETM on tõesti rõhutatult tänapäevane, arhailisi elemente pole, pigem leiab vanapärast sõnastuses. Seejuures on autor nuputanud nii uusi tegelasnimetusi, nagu näiteks vaimukas „hämmasnukid“, aga välja mõelnud ka hoopis uusi muinasjutupäraseid lugusid. Mitmed tegelased on ka illustratsioonidel: autori vabavaragraafika töötlused kinnitavad oma peendetailidega, et ka muinasjutt on ikkagi peen värk (need joonistused oleksid võinud olla pisut veel suuremad). Eri lugudes korduvad läbikirjutatud motiivid toovad toredat koomikat, näiteks Soome tark oma väljakujunenud tasumääradega. Mõlemas vaadeldavas teoses ongi olulisel kohal huumor, olgu subtiilne või robustsem. Kui muinasjutt oli vanasti puha põnevusvärk, siis neis raamatutes on lisaks põnevusele küllaga koomikat – nii nagu tänapäeval tavaline ja nagu seda ajast aega ongi ikka rõhutanud ka jutuvestjad.

Muinasjuttudele on ikka tunnuslik olnud, et kuulajal/lugejal on hõlpus end tegelasega samastada. Sellele aitavad Voolaiu raamatu puhul kaasa oskuslikult üle Eesti paigutatud lood. Nii meenutavad ETMi muinasjutud kohaga seotuse tõttu pisut ka F. R. Kreutzwaldi raamatu „paiklikke ennemuistseid jutte“ ehk folkloori mõistes muistendeid. Tõsi, kuigi linnavalik on suhtarvuga põhjendatud, nagu nentis autor raamatu esitlusel, võinuks ehk Tallinna (4 lugu), Tartu (3), Pärnu (2) ning Viljandi, Rakvere, Võru ja Kuressaare (kõik 1) kõrval siiski midagi juhtuda ka loos või kahes Narvas, näiteks tulla sealt mõni Loll-Ivan või – nimede puhul samamoodi statistikalembust arvestades – Loll-Lucas?

Muinasjutte tasub ikka ümber kirjutada, kas või kergendustunde pärast, mille toob õnnelik lõpp. Muinasjutt armastab õnnelikku lõppu, olgu või koomilist: „kui nad ära pole surnud, elavad siiamaani Annelinnas“ (ETM, lk 70). Selle poolest sobivad Kausi muinasjutuliste sugemetega eepiline rännak ning Voolaiu muistendlikud muinasjutud hästi me raskevõitu kaasaega. Füüsikalist maailma juhtivate võrrandite kõrval pole vähetähtis ka see, et kummaski raamatus sisaldub üks oluline valem. ETMi loos „Müügiesindaja ning geniaalne valem“ ilmub kangelasele unes geniaalne tehe, mis viskab „inimkonna arengukõvera järsult üles“ (ETM, lk 159). Ka „Muinasloo füüsikas“ lõpuleheküljed esitavad ühe äärmiselt tähtsa valemi (IP, lk 220), igati pasliku tehte õnne leidnud muinasjutukangelasele.

1 Loetud ja kirjutatud. Jan Kaus ja Juhan Voolaid. Küsitleb Maarja Vaino. – Vikerraadio 6. I 2024. https://vikerraadio.err.ee/1609204052/loetud-ja-kirjutatud

2 Ainult üks kergmärkus: muinasjuttudele on tunnuslik, et kangelane ei imesta rääkivate loomade üle, „Imelikus peeglis“ juurdleb aga kangelane: „Kuidas sa kujutad ette üht põtra rääkimas? Tuvi veel“ (lk 51).

3 Kirjanduslik teisipäev. Juhan Voolaid, „Eesti tänapäevased muinasjutud“. Tartu Kirjanduse Maja, 9. I 2024. Otseülekande salvestis https://www.youtube.com/watch?v=QtY68drFu4k

4 Imemuinasjutud. Eesti muinasjutud I : 2. Sarjas „Monumenta Estoniae antiquae“ (V). Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, 2014, lk 647.

5 Andres Herkel, Jan Kausi hull tuba koristaja konku ja liftišahti vahel. – Postimees 9. XII 2023.