Kultuuriajakirjad koolitunnis

HELIN PUKSAND

Täna sada aastat tagasi ilmus ajakirja Looming esimene number. Oluline verstapost on ka Keelel ja Kirjandusel, mis tähistab tänavu 65. ilmumisaastat. Nendele on lisandunud aja jooksul ka teisi olulisi ajakirju, nagu näiteks Teater. Muusika. Kino, Vikerkaar, Tuna ja Oma Keel. Kui meil on nii pikk ja rikas keele- ja kirjandusajakirjade ilmumistraditsioon, siis on ehk põhjust arutleda, kuidas erialaajakirju kasutatakse koolide õppetöös.

Praegu kehtiv gümnaasiumi riiklik õppekava on meil aastast 2011. Kui vaatame, missuguseid soovitusi annab keele ja kirjanduse ainekava kultuuriajakirjade kasutamise kohta, siis näeme, et ajakirjandusega seonduvad teemad on eelkõige plaanitud keeletundidesse, kus on eraldi kursus „Meedia ja mõjutamine“, mille raames tuleks anda süstemaatiline ülevaade meediast ja mõjutamisest. Kui uurime täpsemalt, mida see tähendab, siis loeme, et emakeeletundides tutvustatakse erinevaid ajakirjandustekste, õpetatakse neid kirjutama ja lugedes mõjutusvõtteid ära tundma. Arvustus kui tekstiliik tuleb sisse kursusel „Teksti keel ja stiil“ meediateemast eraldi. Siit võib järeldada, et enamasti ei ole kultuuriajakirjadel keeletundidesse asja, kui just ei võeta alusmaterjaliks mõne teose arvustust ega otsita sealt stiili- ja mõjutusvõtteid. Paraku ei ole õppekavas soovitusi ka keeleajakirjade kasutamise kohta. Keel ja Kirjandus võib muidugi osutuda gümnaasiumiõpilasele üle jõu käivaks, kuid Oma Keele artiklid sobivad ka juba põhikooli keeletundi.

Kirjanduskursustel käsitletakse esseistika, arvustuse ja kriitika mõistet nii kirjandusteoste, teatri kui ka filmiga seonduvalt, kuigi nii teatri- kui ka filmiarvustusi ja -kriitikat käsitletakse vaid valikainetes. Ehkki otseselt ühtki viidet kultuuriajakirjade kasutamisele ei ole antud, siis õpitulemus „[gümnaasiumi lõpuks õpilane] mõistab kirjanduse ühiskondlikku, ajaloolist ja kultuurilist tähtsust“ saavutatakse loodetavasti just eeltoodud ajakirjade toel, sest lihtsalt raamatuid lugedes ei pruugi õpilane ju kirjandusteose tausta teada. Muidugi toetavad eeltoodud õpitulemuse saavutamist ka õpikud, kuid kultuuriajakirjade lugemisharjumus võiks tekkida just gümnaasiumi kirjandustunnis.

2024. aasta sügisest hakkab kehtima gümnaasiumi uuendatud õppekava, mistõttu vaatame, mida tulevik toob. Kuna uuendatud õppekavas enam õppesisu välja ei tooda, siis saab tutvuda vaid kursuste sisu ja õpitulemustega. Endiselt on sees kursused „Meedia ja mõjutamine“, mille käigus hakatakse arendama „ka oskust kujundada ja väljendada oma arvamusi ja hoiakuid“, ja „Praktiline eesti keel II“, kus harjutatakse arvamuse, arvustuse ja essee kirjutamist. Kuna eri žanrite kirjutamisoskus ei teki tühjalt kohal, saab õpetaja pakkuda alustekstidena kultuuriajakirjades ilmunud artikleid, mida analüüsides kasvab noorte žanriteadlikkus. Praktilise vene keele kursus aga keskendub õigekeelsus- ja kirjakeeleoskusele ning ainet „Meedia ja mõjutamine“ saab õppida vaid eesti keeles.

Gümnaasiumi kirjanduskursustel on aga ees põhimõttelised uuendused. Nimelt eelistatakse uuendatud õppekavas sünkroonilist käsitlust diakroonilisele, mis on olnud tavapärane käsitlusviis juba aastakümneid. Seega hakatakse enam keskenduma kirjandusvoolule, žanrile ja teemale ning tekstikeskselt analüüsilt liigutakse tekstivälise kontekstini. Just viimane annab suurema võimaluse tuua kirjandustundi kultuuriajakirju, mis pakuvad keele- ja kultuuriajaloolist tausta nii uuematele kui ka vanematele teostele. Ka on uuendatud aine­kavas selgelt kirjas, et tegeletakse aime- ja teadus- ning kirjanduskriitiliste ja -looliste tekstidega. Seega võib loota aasta pärast kultuuriajakirjade tellimuste kasvu, et õpetajad ja õpilased saaksid kooliraamatukogus ajakirjade toel õpitulemusteni jõuda. Muidugi, kui kooliraamatukogud selleks ajaks veel alles on.

Lootusrikkalt tulevikku vaadates soovin ajakirjale Looming tervist, värskust, palju lugejaid ja pikka iga.