Eesti kirjandus põhikooli õppekavas

HELIN PUKSAND

Alates sellest aastast on meil lipupäevana uus riiklik tähtpäev – eesti kirjanduse päev, mis on 30. jaanuaril, Anton Hansen Tammsaare sünniaastapäeval.

Kui rääkida eesti kirjandusest, meenuvad paljudele esimestena Tammsaare ja Vilde, võib-olla ka Kivirähk ja veel mõni tänapäevane autor, siis aga tõmbab nii mõnigi nina kirtsu: „Eesti kirjandust ma küll ei loe, see on ju nii igav!“ Kust küll selline arvamus tuleb, kui eesti kirjandus on nii mitmetahuline? Küllap on mõistlik piiluda meie praegu kehtivasse põhikooli õppe­kavasse, sest kust mujalt kui mitte koolist see eesti kirjanduse armastus peaks tulema.

Kirjandust hakatakse eraldi õppeainena meil õpetama V klassis ja selle eesmärk on kujundada õpilastes ea­kohane kirjanduspädevus, mille osaoskus on mõista „eakohaseid ilu­kirjandustekste ja nende osatähtsust Eesti ja maailma kultuuriloos“. Põhikooli lõpuks peaks õpilane väärtustama „nii rahvuskirjandust kui ka teiste rahvaste kirjandust, nii oma rahva pärimuskultuuri ja traditsioone kui ka kultuurilist mitme­kesisust“. Õppekavas on esitatud ka soovituslik raamatute loend, mille kaudu peaksid õppijad eelnimetatud eesmärkideni jõudma.

Huvitav on võrrelda eesti ja vene õppekeelega koolide kirjanduse ainekava eesti autorite teoste nimekirja. Mõlemas ainekavas on teises kooliastmes nimetatud soovituslike autoritena Harri Jõgisalu, Jaan Kross, Eno Raud ja Jaan Rannap, kuid samu teoseid on vaid kaks: Jaan Krossi „Mardileib“ ja Eno Raua „Roostevaba mõõk“, kusjuures eesti õppekeelega koolides võib viimase asendada sama autori „Kalevipojaga“. Harri Jõgisalu puhul saavad eesti lapsed valida kahe raamatu vahel, kuid vene õpilased peavad lugema vaid üht tema juttu. Jaan Rannapi loomingut puudutav soovitus teeb veidi nõutuks: eesti koolis „Viimane valgesulg“, vene koolis aga „Agu Sihvka annab aru“ – mu lemmik senimaani, mistõttu tahaks, et seda loeksid kõik lapsed. Eesti koolides on soovituslike autoritena nimetatud veel Andrus Kivirähk ja Aino Pervik, vene koolides aga Friedebert Tuglas. Eesti koolide ainekavas on loendi lõpus ka lause „vähemalt üks uudisproosateos omal valikul, üks vabalt valitud luulekogu, vähemalt üks paikkondliku autori proosa- või luuleteos“, vene koolide ainekava eesti kirjanduse loendis on jäetud vabalt valitavaks vaid paikkondliku autori teos. Loodan väga, et õpetajad soovitavad oma õpilastele uut ja head eesti lastekirjandust, mida ilmub meil igal aastal kümnete raamatute kaupa.

Kolmanda kooliastme kirjanduse õppekava erineb veel rohkem: eesti õppekeelega koolis 13 eesti autorit, vene omas vaid seitse. Nii eesti kui ka vene koolis soovitatakse lugeda Eduard Bornhöhe „Tasujat“ ja Oskar Lutsu „Kevadet“. Kui eestikeelses koolis on tüvitekstide kõrval ka noorte­kirjandus (autoriteks Sass Henno, Diana Leesalu, Helga Nõu, Katrin Reimus ja Aidi Vallik), siis vene kooli kirjanduse ainekavas on vaid Mati Undi „Hüvasti, kollane kass“, mida võib pidada noorteromaaniks. Paraku ei ole noortekirjandust ka vene ega teiste välisautorite teoste hulgas. Olen nõus, et klassika lugemine on oluline, kuid kolmandas kooliastmes on veel küllalt palju neid õpilasi, kellele lugemine ei ole just lemmiktegevus, mistõttu tasub alati sisse tuua ka eakohast kirjandust.

Kirjanduse ainekavu kõrvutades jäi silma veel üks huvitav tõik. Kui eesti kooli ainekava järgi saavad õpilased valida, nt üks reisikiri ja vähemalt üks uudisproosateos omal valikul ning üks vabalt valitud luulekogu igal aastal, siis vene õppekeelega koolis on õpilastel valikuvabadust vähem ja õpetaja roll suurem. Vene kooli kolmanda astme ainekava ütleb: „Vähemalt kolm uudisproosateost õpetaja valikul; kolm vabalt valitud luulekogu“. Loodetavasti eestikeelsele õppele üleminekul ja uue õppekava kehtima hakkamisel sellised erisused kaovad.

Igal juhul on eesti kirjandus meil koolis olemas ja iga kirjandusõpetaja saab mõelda, millise meetodiga panna meie õpilased eesti kirjandust armastama. Esmaspäeval, 30. jaanuaril tõmmakem aga lipp masti ja lugegem eesti autorite teoseid.