Kuidas suhtusid oma kirjanikesse muistsed kreeklased ja roomlased?

„Kirjandus Kreeka ja Rooma maailmas“ on lugeja suhtes leebe kogumik ega nõua eelteadmisi.

MIKAEL RAIHHELGAUZ

Kui Eesti inimene ei lähe just ülikooli klassikalist filoloogiat õppima, jääb tema suhe antiikkirjandusega suure tõenäosusega lünklikuks ja pealiskaudseks. Noorema põlvkonna esindaja leiab võib-olla koduriiulilt raamatu „Roomlased“ seeriast „Maailm – avastusretk piltides“, nõukogude ajal või üheksakümnendate algul kasvanu meenutab ehk mõnda vanakreeka müütide kogumikku. VIII klassi programmist on meeles, et kunagi elas selline mees nagu Vergilius ja kirjutas eepose „Aeneis“. Alles gümnaasiumis puututakse esimest korda kokku tervikteosega ehk Sophoklese „Kuningas Oidipusega“. Filosoofiahuvilised loevad veel muidugi midagi Platoni ja ehk isegi Aristotelese kirjutatust ning kõige suuremad entusiastid võtavad käsile „Iliase“ ja „Odüsseia“. Kui võõrkeeleoskus ei juhtu olema väga hea, tuleb neil aga peagi oma avastusretkele punkt panna: antiikkirjandust on eesti keeles võrdlemisi vähe ning enamiku tõlgitud tekstidest leiab kas Rooma või Vana-Kreeka autoritele pühendatud üheköitelistest antoloogiatest.

Kuna mu enda ettevalmistus ses vallas jääb enam-vähem eeltoodu piiresse, tundsin lugemist alustades teatud ärevust. Mis siis, kui Oliver Taplini koostatud raamat „Kirjandus Kreeka ja Rooma maailmas“ osutub kirjandusteadlastele suunatud esseekogumikuks? Mind ei rahustanud ka sissejuhatuse esimene lause, kus kinnitatakse, et raamat on mõeldud „neile, kes teavad natuke ja tahaksid rohkem teada vanakreeka või ladina keeles kirjutatud või loodud kirjandusest“ (lk 17). Suurem osa kaastööde autoritest on ju britid ja nende kodumaal pole veel kadunud need vanad koolid, kus märkimisväärne osa õpilaste energiast suunatakse klassikaliste keelte ning antiikajaloo õppimisele. Neile võib võhiklikkus tähendada seda, et lugeja on tutvunud „ainult“ paarikümne tähtsaima autoriga ja vajab lugemisel sõnaraamatu abi.

Õnneks osutusid mu hirmud alusetuks. „Kirjandus Kreeka ja Rooma maailmas“ on lugeja suhtes leebe kogumik, ei nõua ei ajaloo ega kirjandusteooria eelteadmisi. Näiteks Leslie Kurke’i artiklis „Kummaline „laulukultuur“: arhailine kreeka luule“ seletatakse põhjalikult, mille poolest erineb meelika eleegiast, ja poeesia klassifitseerimise hõlbustamiseks on lisatud isegi tabel.

Essees „Sepistades rahvuslikku identiteeti: proosakirjandus kuni Augustuse ajani“ on Christina S. Kraus võtnud vaevaks Caesari tekste kommenteerides rääkida tema vastuseisust Pompeiusega ja kirjeldada Gallia sõja olustikku. Kaasautorid on kasutanud meeleldi toimetaja luba analüüsitavaid teoseid rohkelt tsiteerida, mistõttu on nende arutelu elav ning aitab lugejal tervikliku ettekujutuse saada. Siinkohal väärib erilist tunnustust tõlkija Janika Päll, kelle ülesandeks oli meil seni ilmumata teostest pärit tsitaatide eestindamine. Tema tõlgitud värsse eristab sujuv ning loomulik keel, mis ei kutsu esile tõlkeluule lugemisel sageli tekkivat võõristustunnet. Selles osas on Pälli tõlked tihtipeale raamatus tsiteeritud kolleegide omadest märksa paremad.

Ehkki kogumik kujutab endast sisse­juhatust antiikkirjandusse, ei saa seda ometi pidada õpikuks või käsiraamatuks. Silma paistab teose loogiline lähenemine ajaloole, kuid kuigi süsteemne see pole. Näiteks ei osutata periodiseerimisele peaaegu mingit tähelepanu, ka autorite isikut koheldakse võimalikult napisõnaliselt ja see pole tingimata proportsioonis nende staatusega. Nii on Leslie Kurke’i teine essee pealkirjaga „Kaardistamas ajaloo poolusi“ pühendatud peaaegu täielikult Herodotosele ja Thukydidesele, teised tähtsad ajaloolased, nagu Xenophon Ateenast, Titus Livius ja Suetonius, on pälvinud kogumikus vaid mõne lehekülje. Sellist jaotust õigustab teose fookus: rõhuasetus on eelkõige kirjanduslikul uuendusel ning autori elulugu pakub huvi niivõrd, kui see aitab arengut selgitada või seda konteksti asetada. Horatiuse oodide juures on tema kunstlikult loodud lüüriline minapilt seega tõelisest tähtsam, viimane pakub huvi aga just selle tõttu, et toob esimese välja. Sappho monoodilise luule põhjal ei hakata analüüsima tema karakterit või ühiskondlikku rolli, vaid uuritakse, mida ütleb tema avalikuks ettekandmiseks mõeldud intiimne luule vanakreeka auditooriumi kohta.

Siit jõuamegi kogumiku põhilise eripära juurde. Raamatu alapealkiri „Uus vaatenurk“ väljendub selles, et peatähelepanu „on suunatud kirjanduse vastuvõtjale, publikule, lugejale, vaatajale ja kuulajaskonnale“ (lk 17). Taplin tunnistab oma ajaloolisest lähenemisest võrsuvaid probleeme, nagu info puudulikkus, erapoolikus ja spekulatiivsus, kuid väidab, et selleta pole võimalik teksti algupärasele sõnumile isegi läheneda. „[K]as on loominguline vaim midagi enamat kui salakiri, kui tal puudub ümbrus, loomingu asjaolud ja ühiskondlik kontekst?“ (lk 18) küsib ta retooriliselt sissejuhatuses.

Kogumikus „Kirjandus Kreeka ja Rooma maailmas“ on peatähelepanu kirjanduse vastuvõtjal. Näiteks Sappho monoodilise luule põhjal uuritakse, mida ütleb tema avalikuks ettekandmiseks mõeldud intiimne luule vanakreeka auditooriumi kohta. Sappho Charles Mengini maalil (1877).

Wikimedia Commons

Taplin satub silmitsi kõigi mainitud kitsikustega omaenda essees „Muusade lättel: Homeros ja homeroslik luule“, kus ta analüüsib „Iliase“ ja „Odüsseia“ loomise erinevaid võimalusi. Suurim väljakutse on selgitada, kuidas võisid niivõrd mahukad teosed sündida ja säilida suulises vormis. Ainukesed töövahendid on seejuures napid teadmised kreeklaste elulaadist VIII sajandil eKr ja elementaarne loogika. Nende abil kaalub autor mitmeid hüpoteese, kaldudes lõpuks „Delose mudeli“ poole, mille kohaselt kujunesid eeposed Delose saarel peetud suurüritustel, kus solidaarselt meelestatud kreeklased kuulasid luulet läbi mitme öö.

Toimetajal on õnnestunud oma nägemus ka teistele autoritele edasi anda. Igast tekstist leiame teoste retseptsioonile pühendatud arutelu, mille tulemusel jõutakse tihtipeale ootamatute järeldusteni. Näiteks essees „Primitivism ja võim: ladinakeelse kirjanduse alged“ püüab Matthew Leigh rehabiliteerida Plautust, keda peetakse viletsaks komöödiakirjanikuks. Leigh lükkab ümber levinud seisukoha, et tragöödia oli varajase Rooma teatri kontekstis üksikutele esteetidele mõeldud elitaarne žanr, ning toob seejärel välja Plautuse „Amphitryoni“ traagilisi elemente, mida võib pidada viideteks Euripidesele. Näidendisse sisse kirjutatud süžeeväliseid dialooge publikuga esitleb ta aga teravmeelse uuendusliku võttena.

See, et hilisem lugeja jätab algselt auditooriumile suunatud nüansid kahe silma vahele, pole kuigi haruldane. Essees „Kaosest kerkiv loovus: luule Caesari surma ja Vergiliuse surma vahelisel perioodil“ kirjutab Llewelyn Morgan armueleegiate autorist Propertiusest. Tema luuletustes väljendatud soov heita kõrvale au ja riigimehelikkus madalamast seisusest Cynthia võludele andumise nimel oli ülikutest publiku arvates täiesti amoraalne. Ent Propertiuse mainet kaitses tubli pereisa eluviis, mis kehtestas tema ja ta loomingu vahel peene iroonilise suhte. Viimane osutus aga tajumatuks lihtsamale lugejale, kes nägi sündsusetus poeesias hoopis siira armuvalu peegeldust.

On läinud ka vastupidi: avalikkus on osutunud eeldatust maitsekamaks. Näiteks essees „Sofismid ja soloitsismid: kreeka kirjandus pärast klassikalist perioodi“ toob Jane L. Lightfoot hellenismiajastu luuletaja Kallimachose juures välja tema loomingu peenuse, allusioonirikkuse ning varjamatu põlguse kõige lihtsa ja rahvaliku vastu. Paradoksaalselt levis Aleksandria eliidi kitsale ringile suunatud Kallimachose luule kiiresti üle kogu kreekakeelse maailma just tänu oma keerukusele. Nimelt osutus see Homerose teoste peal koolitatud ning müüte tundvatele haritlastele huvitavaks lugemiseks.

Neist põgusatest näidetest paistab ehk läbi, et „Kirjandus Kreeka ja Rooma maailmas: uus vaatenurk“ pole normatiivne tekst, kus püütakse lugejale võimalikult palju faktiteadmisi pakkuda või ühest kõikumatut narratiivi peale suruda. Raamat on kahtlemata ülevaatlik, ent „Kuldvillakuks“ valmistumisel on sellest vähe abi. Seda tuleb lugeda uudishimuga, panna see ka aeg-ajalt kõrvale, et käsitletavate tekstidega iseseisvalt tutvuda. Nagu mainitud, ei ole kogumik lugeja vastu nõudlik, kuid lähenemisviis ainesele on siin ometi teaduslik. Kaasautorid vaatlevad oma ala akadeemilist debatti, andes aimu, kuidas toimib klassikute uurijate argumentatsioon. Antiikkirjanike loomingule heidetakse pilk nende põlises ajas ja ruumis, kirjeldatakse teksti suhet vahetu publikuga kogu oma keerukuses. Lugejate ja kuulajate kihistumisest, nende valetõlgendustest, sisenaljadest, ootusi ületavast nutikusest ning neile adresseeritud viidetest on mõnikord raske läbi närida. Selles aga peitubki kirjandusteaduse võlu.