Kirjanike Liidu esimehele Jaan Kausile ja tema aparaadile!

Rui, endine FIE

Minuni on jõudnud kuuldused, et Kirjanike Liidus vajatakse konsultanti. Ma saan täiesti aru, milles asi.  Teid ahistatakse tekstidega,  tullakse oma loominguga uksest ja aknast. Et Teie  kui kirjanike liidu esimees ja Teie alluvad need tekstid  läbi loeks ja ütleks oma toetava sõna seal, kus vaja. Igasugused lõustad võtavad koridoris kuuenööbist  kinni ja  topivad oma tekste nina alla, et võta ja  loe läbi. Kohapeal!  Selle kõige tagajärjel ei ole Teil ja teistel kirjanike liidu töötajatel enam üldse võimalik tegelda oma päristööga. Dokumendid ei liigu, resolutsioonid jäävad poolikuks, koosolekud on  halvasti ette valmistatud ja nii edasi. Samas on esimehel tekstide pakkujatele raske ära öelda, võidakse  lehte panna. Uskuge, hr Kaus, ma jagan täiesti Teie tundeid. Üldse, kuradi palju on tekkinud igasuguseid loovisikud! Ka teie tahaksite neist kirjanike hordidest tegelikult vabaneda. Tunnistage (minu ees ei ole tarvis häbeneda), et olete mõnigi kord unes näinud, kuidas te kirjanikke hävitate nagu prussakaid! Või näete, kuidas läbi halli udu  lähenevad ahelikus luuletajad ja prosaistid, teie aga võtate kergekuulipilduja ning aina tulistatate?  Aga kordan, teie ei saa midagi ette võtta, sest seda võidakse kuidagi tõlgendada.  Selleks ongi vaja konsultanti, et suunata tema juurde need lõpmatud hordid kah-kirjamehi, et konsultant neil nii nina väänaks, et  neil läheb igaveseks isu midagi muud kirjutada kui ainult dokumentidele  allkirja teha. Küll mina juba tean, kuidas inimesi loomingulistest impulssidest igaveseks võõrutada. Kõigepealt ma muidugi üritan moraalselt. Teen neile selgeks, et teie, seapeedid, et hakka kunagi nii hästi kirjutama kui Shakespere.  Teiseks ma avan nende silmad selle suhtes, et kõik on juba ära öeldud. Kolmandaks, kui vähe sellega teenib.  Ma räägin neile, et altkäemaks, mida tuleb maksta, et Loomingus või Sirbis ilmuks positiivne arvustus,  on nii suur, et selleks ei piisa raamatu honorarist. Aga ma ei usu moraalseid argumente. Öeldakse, et kirjutamisega on hullem kui joomisega. Saad hoo maha,  aga pärast läheb seda hullemini edasi. Seepärast on füüsilised argumendid kindlamad. Prosaistidel tuleks lihtsalt sõrmed töövõimetuks teha, nii et nad ei saa klahvidele vajutada. Murdma ei hakka, barbaarne, aga on olemas teatavad liimid, mis sõrmed igaveseks kokku köidavad. Luuletajatega see ei aita, nemad võivad peast luuletada ja dikteerida. Neile tuleks poolpehme asjaga parema kõrva taha virutada, seal on see keskus, kust tulevad riimid. Esseistid võiks aga lihtsalt ära mürgitada. Mul on kirjandusega olnud kokkupuuteid. Tunnen ühte laulutekstide tegijat, üht ristsõnade autorit ja ühte kopiraiterit. Kopiraiter on kirjanduse kõrgpilotaa?, selleks saada on iga kirjaniku unistus. Aga selleks ei saada niisama, selleks sünnitakse.

Selle töö eest tahaksin palganumbriks kaksteist puhtalt ja õlut niipalju kui kulub.