Kaunis vaade hääbumisele

Ameerikastumine on vältimatu, tõdeb Tõnu Õnnepalu. „Aakriga“ on jäädvustatud ühe ilusa, kuid iganenud maailma hääbumise hetk.

MIKAEL RAIHHELGAUZ

Kuus kiivrita kosmonauti rokib Kuu peal. Traditsioonilistes riietes Aafrika perekond istub savannis teleka ees ja sööb paksu põhjaga Chicago pitsat. Buda mungad kõnnivad templist välja, pirakad burgerid käes. Eakas moslem võtab moodsad Nike’i botased jalast ja hakkab naftatehase suunas palvetama. „Me kõik elame Ameerikas – see on imeline!“ Lause esimene pool kõlab inglise ja teine pool saksa keeles. Coca-Cola, sometimes war.

Võib-olla mõni lugeja tundis kirjeldusest ära Rammsteini muusikavideo „Ameerika“, aga kahtlen, kas Tõnu Õnnepalu seda kunagi näinud on. 15 aastat tagasi oli tegemist küll kõva hitiga ja 11 aastat hiljem loodud klipp kogus Youtube’is üle 94 miljoni vaatamise, kuid tahaks loota, et inimene, kes loeb putkast ostetud paberajalehti, kuulab plaadi pealt klassikalist muusikat ja läheb suurt numbrit tegemata kuuks ajaks kohta, kus interneti kasutamiseks tuleb tükk aega jalgrattaga sõita, on niisuguste massikultuuri ilmingute suhtes immuunne. Meie kõige intelligentsemal ja refleksioonilembesemal kirjanikul on küll veidra industrial metal’i komandoga vähe ühist, kuid mulle näib, et Õnnepalu „Aaker“ ja Rammsteini „Ameerika“ lähtuvad samast impulsist.* Mõlemas tunnistatakse, et ameerikastumine on vältimatu, ja püütakse veel üks kord selle peatumatu jõu ees taanduvas keeles midagi hüüda, jäädvustada ühe ilusa, kuid iganenud maailma hääbumise hetke.

Kaader Rammsteini muusikavideost „Ameerika“.

Youtube

Selleks läheb Õnnepalu Kanadasse (või Kanaadasse, nagu öeldi tema lapsepõlves) Muskoka järve äärde, sinna, kus kunagi asus väliseestlastest skautide laager. Tema maalitav pilt on mitmekihiline. Ühelt poolt kirjeldab ta väliseestlaste ameerikastumist koos kõigi kaasnevate sümptomitega, nagu marurahvuslus, konfliktid kodueestlastega, kummaliste müütide loomine. Teiselt poolt toimib kogu väliseestlaste käsitlus kaudse kommentaarina laiemale protsessile, mis leiab aset praeguses Eestis. Paaril korral loobub autor aga täielikult distantsi hoidmisest. „Me oleme osa Ameerikast ja meil kehtivad Ameerika seadused,“ kirjutab Õnnepalu ühes tema puhul haruldaselt tulises mõtteavalduses metsaraie kohta. „Mingil Eesti Vabariigil pole siin enam midagi öelda“ (lk 57).

Kirjaniku hoiak on ideoloogilises mõttes muidugi kõigile ebamugav. Rahvuslane võib küll võõra kultuuri hegemoonia kirjelduste peale innukalt noogutada, kuid vaevalt et ta lepib Õnnepalu allaandjahoiakuga. Eestluse eest saab ja tuleb võidelda! Kosmopoliit jällegi muigab kaasa, kui autor igasuguste konserveerimiskatsete nurjumisi välja toob, kuid tal on ebamugav, et ameerikastumisest üldse juttu tuleb. Kui pehmelt ja leplikult sellest ka ei räägitaks, eeldab ameerikastumise kontseptsioon seda, et tegemist on vaid ühe konkreetse teekonnaga, millele leidub vähemalt teoreetilisi alternatiive. Tõsi, asjad võivad liikuda selles suunas täiesti loomulikul teel, kuid niisugune areng pole füüsikaseadustega määratud.

Ma ise läksin ameerikastumise jutu suhtes skeptiliseks siis, kui Õnnepalu räägib Kanadas ostetud hapukoore koostisest: „guarkummi, karrageen, karuubekummi, naatriumtsitraat, kaaliumfosfaat …“ (lk 30). Kõiksuguste keemiliste lisandite loetelu ja prohvetlik hoiatus, et varsti sööme me Eestis samasugust Ameerika hapukoort, tundusid liialt paatoslikuna. Kas asi on ikka Ameerikas? Ilmselt on tegemist lihtsalt XXI sajandi hapukoorega ja uudsus seisneb üksnes selles, et autor pole kunagi Selverist ostetud pakikese koostist lugenud. Otsustasin järele vaadata ning suure üllatusega avastasin, et Eesti piimatööstuste hapukoored koosnevadki ainult hapukoorest … Järelikult on ameerikastumiseni veel tükk maad minna.

Kaader Rammsteini muusikavideost „Ameerika“.

Youtube

Eelnevast ei tasu aga järeldada, et kogu teos on lihtsalt koharaamatu katte all kirjutatud poliitiline kommentaar. Õnnepalu kirjutab sealsetest väliseestlastest ikkagi nende endi pärast. Ta uitab ringi skautide majas, loeb vanu Tulimuldasid ja Manasid, käib metsas pikkadel jalutuskäikudel. Suur osa raamatust on pühendatud ta enda mälestustele. Ehkki „Pariisis“ on kirjanik pidevalt inimestest ümbritsetud, vaatleb hoolega müüjaid, kodutuid, püüab nende mõttemaailma ette kujutada, jäävad tema mälestused eraklikuks, keerlevad pigem kindlate paikade, elamuste ja tunnetuste ümber. Paradoksaalsel kombel on autor hakanud Kanada metsade üksilduses palju rohkem suhetest kirjutama.

Õnnepalu jutustatud lugude ühisnimetaja on pettumus, lootuste nurjumine. Sõbranna Siiri läheb varsti pärast Eesti iseseisvuse taastamist Toronto sugulastele külla ja kohe reisi alguses varastatakse kogu ta raha ära. Kanada sugulased ei usu teda: neile näib, et naine valetab toetuse saamise nimel. Kaua oodatud perega taasühinemisest saab talle suur alandus. Kanada eestlane tuleb Eesti sugulastele külla ja läheb nendega koos vaatama lavastust „Teisest silmapilgust“, mis on sündinud Tallinna Linnateatri ja vene teatri trupi ühistööna. Enne etenduse teise osa algust pannakse kõik külalised busside peale ja viiakse Lindakivi kultuurikeskusesse. See lühike reis osutub mehele aga traumaatiliseks kogemuseks: talle tundub, et venelastest näitlejad tahavad teda ära viia. Ka taas iseseisev Eesti on tema arvates kommunistidest pungil. „Me justkui ootasime, et meie „vabaduses“ elanud õed ja vennad tulevad ja tänavad ja õnnitlevad meid, et oleme seda maad hoidnud ja harinud … Aga nad ei tahtnud sellest midagi kuulda,“ resümeerib Õnnepalu kibedalt (lk 100).

Kirjanik meenutab oma esimest New Yorgi reisi ja üllatumist linnas nähtud vaesusest. Teises kohas tsiteerib ta Neeme Raua hinnanguvaba seletust niisugustele ilmingutele: „See on Ameerika.“ „Ameerika võib olla tobe, aga meil tuleb teda võtta nii, nagu ta on. Meie teda ümber ei tee, tema teeb meid,“ lisab Õnnepalu omalt poolt (lk 295). Üldiselt üritabki ta seda stoilist hoiakut järgida, kuid alati ei tule välja. Mis teda häirib? „See, kuidas nad [väliseestlased] vaatasid kodumaale jäänud inimestele kui kahtlaste, kui kollaborantide peale“ (lk 273).

Õnnepalu on maa usku. Ta ei mõista hukka neid, kes omal ajal Eesti jätsid, tunnistades, et tegu oli nende seisukohalt parima võimaliku otsusega, ent selle otsuse teinud inimene kaotab õiguse sellele maale. Eestlastel ja eestivenelastel, kes koos Eestimaad jagavad, on niisiis Õnnepalu hinnangul kergem ühist keelt leida kui kodu- ja väliseestlastel. „Aaker“ ei ole siiski üks lõpmatu väliseestlaste materdamine. Kirjanik leiab mahti ka nende imetlemiseks, kuid kiiduväärseks ei pea ta väliseestlaste katseid kuidagi oma kultuuri külge klammerduda, luua väikest Eestit kuskil Kanada metsades, vaid just nende võimet sulanduda sealse suure ja jõuka ühiskonnaga.

Igal õigel Kanada asunikul on aaker maad. Ka Õnnepalul on oma kujuteldav aaker. See asub paljude saarte ja soppidega järve ääres, kaljunukkidel kasvavad valgemännid ja pragudest võrsub piparmünt. Muru seal pole, ainult tomatid, paar päevalille ja ehk mõned kartulid. Maalapil seisab ka pisike maja, mida soojendab arhailine malmahi. Aaker on justkui pind, kus autori mõtted saavad kanda kinnitada. Õnnepalu raamatutes pole kunagi uitmõtetest puudust. Selles seisnebki tema võlu: panna luule kirja nii, et see tundub kerge juhusliku mälestuse või sundimatu tähelepanekuna.

„Kunagi oli kuldne Rootsi aeg. Kunagi tulevikus räägitakse vanast heast Ameerika ajast. Sõna ehk lüheneb … jääb Meerika, Meerika-aeg“ (lk 295). Need sõnad kõlavad veidi kummaliselt, sest „Aakril“ puudub Meerika-aegse raamatu hõng. Kui järele mõelda, tundub see üsna anakronistliku teosena. Õnnepalu uurib müüte, mida välis- ja kodueestlased enda julgustuseks loovad, ja osutab koguja kombel nende tühisusele. Räägi, mida tahes, aga hääbumisest ei pääse! Seepärast väldib ta ise narratiivide loomist, jutustades lugusid, mis justkui polegi üksteisega kuidagi seotud. Ta ei ole püstitanud endale eesmärki lugejat lõbustada, vaid jätab vahel loo pooleli, et kirjeldada mõnda silma jäänud oravat või männipuud – küll leiab aega ka loo lõpetamiseks. Aga keegi ei loegi Õnnepalu teoseid põnevuse pärast. Tema raamatu lugemine on kui kirjanduslik kirikuskäik: korraks saab mured kõrvale heita, iseennast tähele panna ja kuulata, ehk on Jumalalgi midagi öelda.

* Kui Õnnepalu kirjandus teisendataks muusikaks, siis usun, et see kõlaks nagu Steve Reichi duett kahele sooloviiulile ja keelpilliorkestrile. Tunnistan, et ei oska oma seisukohta kuidagi põhjendada.