Jannseni jalg

Kogumiku „Koidula käsi“ intrigeerivad lood takerduvad üksikasjalikku seletamisse. Kas autor ei usalda lugejat?

JANIKA LÄÄNEMETS

Kärt Hellerma värsket lühiproosakogumikku „Koidula käsi“ iseloomustavad kõik tema loomingu peamised voorused: terav, ent tundlik autoripilk, oskus kokku segada reaalne ja fantastiline, argine ja eriline, ladus keel, põnevad motiivid ja kujundid. Paraku käib sama ka puuduste kohta.

Novellid on kohati toored, mis on seda üllatavam, et erinevalt luuletustest, mida Hellerma on viimase seitsme aasta jooksul avaldanud viie raamatu ning peaaegu 800 lehekülje jagu, on „Koidula käsi“ valminud üheksa aasta vältel ehk tempos ümmarguselt üks pala aastas. Ammugi pole Hellerma enam algaja, kõnealune novellikogugi on tema sulest juba kolmas. Puudujäägid on eelkõige struktuuri tasandil, lugude ülesehituses, kuid väljenduseski esineb lohakust (nt sõnakordus lk 115–116: „Nii juhtub, kui kapitalism sotsialistlikkuse vormi mahutada, mõtles Anna ja astus ette sõitnud bussi. Vaevalt oli Anna bussist maha astunud ja mööda vaikset külavahetänavat astuma hakanud, kui tema kõrval peatus hõbehall Peugeot“).1 Teine suur miinus on vähene tõlgendusruum, mille agar jutustaja lugejale jätab.2

Avalugu „Pimekohting“ on kogumiku lühim, ent tegelikult venitab kehvake süžee napi teksti pikemakski, kui olnuks mõistlik. Ekstsentrilise prantsuse fotograafi portree töötaks paremini kõigest üleliigsest puhastatuna, sõbraliku šarži või vastupidi, mõne mahukama kirjutise, näiteks romaani osana. Seejuures näitab Hellerma end just „Pimekohtingus“ ka oma parimast küljest, läbinägeliku ja empaatilise inimesetundjana: „Inimene kui kaduv, pisenev tõug. [—] Tema ise oli väike, aga fotokaamera oli suur. Sellest läbi vaadates pisenesid ka kõige kogukamad hiiglaneitsid. Raami võetult oli maailm justkui ohutum, selle mõõdustik talutavam“ (lk 15).

Novelle „Klaasist maja“ ja „Pungade avanemise aegu“ ühendab haarava idee keskpärane teostus. Kui esimese põhilisteks probleemideks on kummaliselt apaatne peategelane ja ülejäänud tekstiga tonaalselt kokkusobimatu, ootamatult sügavamõtteline lõpp, siis teisel, autorilähedase jutustaja ja eaka Debora Vaarandi suhteid vaagival lool on liialt pikk ja järgnevaga lõdvalt seotud sissejuhatus. Samuti võinuks viimases enam tähelepanu pöörata maagilise elemendi, mustade sulgedega (kättemaksu)ingli kujundi tihedamale teksti põimimisele. Praegune lahendus on intrigeerivusele vaatamata veidi kohmakas.

Kogumiku niminovell on samamoodi kui kolm esimest minavormis, ent seekord leiame end just nimelt Debora Vaarandi nahast. Noor Vaarandi jälgib siin Lydia Koidula säilmete ümbermatmist Metsakalmistule, mõtiskleb Koidula ja iseenda saatuste üle, otsib paralleele ja joonib alla erinevusi. Hellerma on tabanud hästi mõtete hüplikkuse, kuid arutluste sisu ja stiil ei veena. Esiteks ei mõju minategelase sisekõne realistlikult – inimene on harva iseendagagi nii aus kui Hellerma Vaarandi –, teiseks kipub poetess oma mõtteavaldustes ülemäära kategooriliseks, mille tulemusel kaotavad paeluv karakter sügavuse ja keerulised teemad lihtsustatud käsitluses kaalukuse. Pealegi muutub avameelsus kiiresti üksluiseks: lugeja, kelle eest midagi ei varjata, taandub passiivseks kõrvaltvaatajaks (aktiivse kaasamõtleja ja -elaja asemel). „Koidula käsi“ üritab haarata korraga liiga palju ning jääb seepärast võrdlemisi pealiskaudseks.

„Viimane patsient“ ja „Seen“ on kogumiku ainsad meessoost peategelastega novellid. Sellest hoolimata vaevavad neid samad hädad, mis teisigi palu. „Viimase patsiendi“ sissejuhatus on arusaamatult pikk, lausa kolmandik tekstist. Peategelase mõtteid vahendatakse peaaegu kinnisideelise põhjalikkusega, mistõttu liigub tegevus edasi teosammul (see oleks vabandatav, kui psühhiaatri sise- ja välisilm teineteisest nõnda lahus ei seisaks). Ulme- ja õudussugemetega „Seen“ kuulub novellikogu huvitavamate, ent kahjuks ka teostuselt ebaõnnestunumate juttude hulka. Erilise pettumuse valmistab novelli lõpp, kus puudub igasugune pinge. Hellerma ei järgi žanrikirjanduse põhiprintsiipi ning eelistab kirjeldamise asemel seletada. Kahetsusi ja küsimusi tekib „Seent“ lugedes veel: miks tuuakse loo keskel sisse vähepakkuv kõrvalliin peategelase esoteerikahuvilisest naisega, selle asemel et pühendada rohkem aega kohe alguses kaasatud märksa lummavama musta risti kujundi avamisele? Või mis on misogüünse kõrvalepõike mõte lehekülgedel 100–101 (mõjub lausa karikatuurselt, ent see ei tundu taotluslik, pigem lihtsalt äpardunud katse šovinisti mõttekäiku valgustada)?

Kärt Hellerma kogumiku „Koidula käsi“ niminovellis jälgib Debora Vaarandi 1946. aastal Lydia Koidula säilmete ümbermatmist Metsakalmistule. Pildil Koidula haud Kroonlinnas 1944. aasta suvel. Paremal istuvad Debora Vaarandi ja Johannes Semper, keskel seisab Jaan Jensen.

Eesti Kirjandusmuuseum

Samuti teeb nõutuks mõtisklus kommunismi ja kapitalismi teemadel novellis „Sügavik“ (lk 125–126) – milleks küll? Siin on ülearu muidki kõrvalepõikeid ja tagasivaateid, taustinformatsioon vajanuks orgaanilisemat teksti põimimist. Kõigi tegelaste iseloomu ja motiivide üksikasjalik selgitamine läheb kähku tüütuks ega innusta lugejat kaasa mõtlema. Autor kas ei usalda lugejat või pole kirjutades temaga üldse arvestanud (ega peagi, aga lugejale jääb sellisel juhul õigus oma rahulolematust väljendada). Tulemuski on tõenäoliselt loodetule vastupidine: Hellerma on loonud küll mitmeid köitvaid karaktereid, kuid neil on kunstlik maik juures (nagu ka „Seene“ peategelasel, kelle mõnusalt ebasümpaatne kuju lausa pakatab potentsiaalist).

Fantastiline „Puuvaimude kool“ on seevastu süžeekeskne ning meenutab humoorikuse ja südamlikkuse tõttu kohati lastekirjandust. Loo lõpp on liiaks ootamatu ja lihtne: idee pikast ja põhjalikust tutvustamisest hüpatakse kohe lahenduseni, vajaka jääb arendusest ja konfliktist. „Vana kotka jutustus“ toob kogumikku müütilise mõõtme. Äärmiselt kaasakiskuv on inimese ja kotka vahepealse olendi teadvusseisundi kirjeldus lk 181–182, aga mõtteainet pakuvad ka kotka unenägu (lk 180) ja tõdemused laadis „Kui paradiis on ainult metafoor, siis põrgu on reaalne“ (lk 173). Muinaslugu raamiv jutustus samanimelise käsikirja leidjaist võinuks olemata olla.

Kui avanovell on ehk raamatu nõrgim, siis viimane pala „Kajakas“ õnnestunuim, seda suuresti tänu kompaktseimale ülesehitusele (kui välja arvata intervjuu Anton Tšehhovi kuulsa näidendi eksperimentaalse uuslavastuse autoriga lk 198–199, vähemal määral ka külaskäik ravitseja juurde lk 207–208), sealhulgas efektsele puändile. Raseda naise, hiljem noore ema silme all lahti rulluv kõhe lugu sisaldab tugevasti fantastilist elementi ning omab sarnasusi selliste õudusklassika (lina)teostega nagu „Linnud“ ja „Rosemary laps“.

Hellerma novellidel on ohtralt potentsiaali, ent teostus jätab soovida: hea, mida pole sugugi vähe (isegi kui see siinses kirjutises välja ei tule), jääb paraku halva varju. Teos vajanuks hulga karmimat toimetajakätt. Mainin sääsekurnajalikult sedagi, et raamatu veerised on sündsusetult laiad. Ühesõnaga – milline raiskamine!

(Kui te nüüd mõtlete, miks on arvustusel seesugune pealkiri ja kuidas see ülejäänud teksti puutub, siis ega tegelikult puutugi, kõlab lihtsalt toredasti.)

1 Hellerma lühiproosale on tehtud sääraseid etteheiteid ka varem. Vt Mele Pesti, Kärt Hellerma „Ma armastasin David Copperfieldi“. – Eesti Ekspress 4. X 2007; Aija Sakova, Hellerma naiste maailmad. – Sirp 9. XII 2011.

2 Sellegi võtte lugemisnaudingut pärssiv olemus on juba esile toodud. Vt Aija Sakova „Hellerma naiste maailmad“.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht