Jaan Sandra panus eesti kultuurilukku

Veronika Kivisilla

Arutlus muinasjuttude kogumisest ja funktsioonist Jaan Sandra

Kahrukõrvaga Ivvan. Valimik setu ja Vastseliina muinasjutte Jaan Sandra kirjapanekutest. Koostanud ja toimetanud Paul Hagu ja Risto Järv, pildid joonistanud Evar Riitsaar. Tartu, 2004.

1999. aastal alustati Tartu ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetoolis Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivis (ERA) olevate imemuinasjuttude süstematiseerimist ja digiteerimist arvutisse tekstikorpuseks. ?Kahrukõrvaga Ivvan?, valimik setu ja Vastseliina muinasjutte Jaan Sandra kirjapanekutest, kujutab endast üht suuremahulise ning mitmeaastase töö ?kõrvalsaadust?. Lõuna-Eestist kogutud jutuainest on avaldatud kogumikes varemgi.1 ?Kahrukõrvaga Ivvan? erineb mainituist, kuna sisaldab vaid ühe mehe, külarätsep Jaan Sandra poolt Jakob Hurdale saadetud tekste. Kogumik on murdekeelne, tekste on redigeerinud, häälikusüsteemi ühtlustanud ja interpunktsiooni kaasajastanud Paul Hagu.

 

Hurda usinaim ja ustavaim kaaskoguja

XIX sajandi teisel poolel oli rahvusromantiline tunglemine omandamas juba pisut konkreetsemat ja teadlikumat vormi. Eestlased mõistsid, et võivad ise oma elu soovitud suunas tüürida, kuid selleks on vaja navigeerimisoskusi. Esimesi juhendusi ja mõjutusi rahvaluule kogumiseks-uurimiseks saadi mõistagi Soomest. Sajandi lõpupoole oli tõsiteaduslikule eesti folkloristikale alus pandud ja Eesti-Soome mõjutused ja nõuanded juba vastastikused (näiteks Jakob Hurda tegevust hindas kõrgelt soome mõttekaaslane Kaarle Krohn, kes arendas Hurda ideede toel välja nn soome uurimismeetodi). Ühiskond uuenes ja teisenes ?  oli aeg, mil lavapilt muutus kardinaalselt, kuid õnneks taibati, et käibelt kaduvaid dekoratsioone ? vaimset ja materiaalset vanavara ? tasub alal hoida. 

1888. aasta Olevikus nr 8 (hea meeles pidada kaheksate pärast!) avaldas Hurt ?Paar palvid Eesti ärksamatele poegadele ja tütardele?, mis vallandas üldrahvaliku rahvaluule suurkogumise. Kolm-neli talve Tsäpsi külakoolis haridust saanud külarätsep Jaan Sandra ei olnud esimesi, keda üleskutse oleks sütitanud. Alles 1894. aastal, pärast seda, kui Vastseliina kihelkonda oli korduvalt kogumisaktsioonis mahajääjate hulka arvatud, lähetas Sandra Hurdale oma esimese saadetise. Kuni Jakob Hurda surmani 1906. aastal oli Sandra tema usinaim ja ustavaim kaaskoguja: vanavara saatnud 77 korral, kokku 8700 lehekülge, sealhulgas rahvajutte, rahvalaule, mänge, vanasõnu, kõnekäände, mõistatusi, uskumusi ja kombeid, kultuuriloolisi ja etnograafilisi kirjeldusi. Tööpõld oli ?laialine ja söötis?, kuid mees, kes asus seda harima, õnneks erakordselt tahtejõuline ja meelekindel.

 

Naiivne püüdlikkus

Vastseliina Setumaa ?ukseesisena? ja kogu ?kagunurk? üldisemalt oli tol ajal avastamata maa igas mõttes. Iseäralikus isolatsioonis elavaid setusid ei arvanud endi hulka ei eestlased ega venelased ? mõlemil jagus hulgaliselt pejoratiivseid nimetusi ?pooleusuliste? kohta (t?uhnad, setukad, poluvertsikud, poluvernikud jne). Äkitselt aga taibati, kuivõrd olulist osa etendab Setumaa ja setude uurimine eestlaste ja kogu soome-ugri mineviku mõistmisel. Setumaa oli Eestile ühtäkki sama kui Karjala Soome ja Dalarna Rootsi jaoks. Folkloristide tähelepanu suurendas loomulikult ka setude eneseteadvust ning kummutas paljude ?maa poolt? eestlaste võõristuse.

Jakob Hurt nõudis rahvaluulekogujailt autentsust. Sajaprotsendilist täpsust oli enne fonograafi kasutuselevõtmist võimatu saavutada. Eks keskendutigi siis loo sü?ee edasiandmisele, mitte niivõrd jutustamissituatsioonile, jutuvestja isiklikule eripärale ega stiilile. Tihti ongi jutustajaks hoopis koguja; ka kolmandik Jaan Sandra saadetistest on anonüümsed, lisatud on vaid selgitav märkus nagu ?Eesti rahva suust? või muu taoline.

Kuid Sandra puhul kerkib autentsuseküsimus päevakorda pisut teises valguses. Tegemist oli mehega, kel küll vähe haridust, kuid tubli annus kirjanikuindu või isegi -andi. Naiivse püüdlikkuse ja emotsionaalsusega, mis kannab veidi ?Wagga Jenowewa? laadis ?wägga halledate ja armsate luggemiste? pitserit, arendas ja paisutas Sandra lugusid omalt poolt märgatavalt. Ilmselt paelusid teda kuuldud muinasjutud niivõrd, et ta ei suutnud oma sulge ohjeldada ja hakkas tahtmatult kaasautoriks. Või oli see hoopis tahtlik otsus, kuna lugu tundus talle liiga lakooniline, kiretu ja mannetu ning vajas kaunistavat vaapa?

Setumaa on jutupärimuse poolest Eesti rikkaim kant. Väga sümpaatne on Kristi Salve arutlus sellest, et ida on pärimuse poolest rikkam kui lääs ja lõuna rikkam kui põhi, seega kagu peakski loogiliselt võttes olema kõige ?lopsakam?. On tõsi, et setu muinasjutud, eriti imemuinasjutud, on pikemad kui mujal Eestis, kuid paljud Jaan Sandra kirjapanekud ületavad teiste kogujate saavutused lausa kolmekordselt!

 

Eelroad täidavad kõhu

Jutu-uurijad on üsna ühesel seisukohal, milline tolleaegne autentne lugu ülesehituselt võis olla. Sandra versioonid setu ja Vastseliina muinasjuttudest on folkloristide seas alati tekitanud eriarvamusi. Kuidas suhtuda kunstmeisterlikkusesse ja eheda ainese vuntsimisse? Kui sallime ja isegi hindame seda Faehlmanni ja Kreutzwaldi ning nende kaasaegsete muinasjututöötlustes ja üldse vabas suhtumises folkloorseisse algallikaisse, miks siis Sandra puhul mitte? Muinasjuttudele pole reeglina iseloomulik kirjeldada võrdse põhjalikkusega nii pea- kui ka kõrvalsituatsiooni (selle ja paljud teised seaduspärasused ehk eepilised seadused on sõnastanud taanlane Axel Olrik). Jaan Sandra on aga piinliku põhjalikkusega välja arendanud nii põhi- kui ka kõrvalliinid ja vähetähtsad episoodilised tegelaskujudki. Kirjeldused on kohatult pikad ja kurnavad, tulemus oleks ehtsam, kui ?mõnest kirjapanekust vett välja pigistada? , nagu on öelnud Kristi Salve.

Rokokoolikult rikkalikud ja peenekõlalised on ka tegelastevahelised vestlused, mis tunduvad eriliselt grotesksed ja koomilised just murdekeeles ja mitte vastavast seisusest tegelaskujude tekstina. Kujutage ette, et asute lõunatama ning pearoog tundub eriti ahvatlevana. Kahjuks on aga kõiksugu eelroogasid nii palju, et oodatud pala kallale asudes tunnete, et kõht on võimatult täis. Sama tunne valdas ka ?Kahrukõrvaga Ivvanit? ?maitstes? ? eelroad ehk pikaldane sissejuhatus (kolmandik ja rohkemgi jutu kogupikkusest!)  ja taustakirjeldused rikkusid isu sageli täiesti.

Jaan Sandra on ka imemuinasjuttude traditsioonilisi algusvormeleid oma suva järgi sättinud. Näiteks meeldis talle vahel alustada tundeküllase hõikega in medias res stiilis või lausuda hakatuseks mõni vanasõna. Siinkohal olekski sobilik Sandra stiili illustreerida ühe tekstinäitega. Muinasjutt ?Petja kuningas? (AT 300) ehmatab lugejat järgmise järsu algusega: ??Ah ti, pääkelmi, viskside mu üteh-antu sada ruublit raha tühä pinikese iist vällä? Ma taha teid veritses pessäq, kui viil tõist kõrda sääne nurjatu tego ette piäs? tulõma!? Nii käräts? õige kur?astõ liina päälihonik uma kolmõ pujaga, kes timäst üteh antut raha nuumeläjide ostmisõ tarbis kulutama pidiväq ja nüüd kogoni üte palja pinikese iist tedä vällä visksiväq.?  

Samas on vägagi tunnustatud Oskar Loorits Sandra kirjapanekuid kõrgelt hinnanud, olgugi et tolleaegne teadus oli juba vendade Grimmide ja Kreutzwaldi lähenemise folklooriainesele põlglikult maha kandnud.

 

Paleomütoloogia

Erinevate rahvaste müüte ja pajatusi üdini uurinud filosoofiadoktor Clarissa Pinkola Estés paneb väga pahaks ?lugude kultuurilist ülevõõpamist ja liiga puhtaks kasimist? ? see rikub nende kondikava. Tema arvates saab lugu tungida inimese alateadvusse ja seeläbi tal aidata iseennast leida vaid arhetüüpsel algkujul. Nagu arheoloog, pintsel käes, et mitte mõnda olulist fragmenti hävitada, on ta juba aastakümneid tegelenud paleomütoloogiaga, nagu ta ise oma tegevust nimetab. Estés taastab iidsed saladused lugudes.

Pole võimalik taastada ühegi muistse loo täpset algkuju ta sünnihetkel. Jutusü?eede identsust mis tahes maailma paigas seostatakse inimmõtlemise ja -olemise sarnasusega, sellest juttude polügeneetiline teke. Seega on kindlasti juttudesse talletatud mingi oluline Teadmine või Tõde ja on oluline, et iga edasijutustaja suhtuks loosse tundlikult ja heaperemehelikult. Ainult nõnda saab lugu jutu lugejat või kuulajat ravida ja avada.

Mida peaks aga lugeja või jutustaja peale hakkama vahtuklopitud looga, kus tähelepanu on pööratud põhiliselt esteetilisele poolele ja ilukõnelisusele? Julgen väita, et praegune folklorismiajastu jutuvestja, kes elava traditsiooni katkemise (või pigem muutumise?) tõttu suurema osa ainest kirjapandud materjalist hangib, eelistab pigem mõningate valgete laikudega, lakoonilist, töötlemata jutuvarianti. Oluline polegi aga niivõrd Jaan Sandra aastatepikkusele viljakale korrespondenditööle lõplikku hinnangut anda, ammugi siis teda kui kogujat alahinnata. Fakt on see, et temasuguse meheta oleks Eesti Rahvaluule Arhiiv tükk maad vaesem. Leppigem siis Jaan Sandra pisut nahhaalse püüuga ise jutustaja positsioonile asuda ja tehkem tutvust ta omapärase stiiliga. Hea on, kui pikkade-laiade heietuste vahelt paistab ka mõni väike äratundmine või tõde. Jutuvestmist pole tegelikult ju vaja kunstlikult elus hoida, me seisame nii või naa kogu aeg jutumüüri  kõrval, me nõjatume sellele oi, kui meelsasti (kuula Johansonide ?jutumüüri laulu?!). Traditsioonilised imemuinasjutud jõuavad meieni küll teisi teid pidi kui sajand-paar tagasi, mil nende vestmine-kuulamine oli täiskasvanute tavapärane viis videvikku veeta. Arhiivitolmune saba jutte jätmas, viib tee hea õnne korral raamatukaante vahele. Vahest saab mõnele ?Kahrukõrvaga Ivvani? jutule osaks ka õiget jutuelu elada. Sügisel ju õhtud pikad, pilkased.  

1 ?Marjakobar ja teisi setu muinasjutte? (1989, kirjakeeles, arhiivitekstide põhjal koostanud Herbert Tampere ja Erna Normann), ?Tartumaa saja-aastaste jutud? (1995, murdes, kogunud  Hella Keem), ?Rahvajutte Vastseliina kihelkonnast (2001, murdes, tekstivalimiku Akadeemilise Emakeele Seltsi ja Eesti Rahvaluule Arhiivi kogudest koostanud Kristi Salve), ?Setu lauludega muinasjutud? (1987, murdes, koostajad Kristi Salve ja Vaike Sarv), ?Kümme setu muinasjuttu lastele? (1990, Eesti Raamat, rahvasuust üles kirjutanud Julius Mägiste), ?Seto pajatusi ?Küla nii kõnõli?? (1999, Võru Instituut, Paul Hagu), ?Kellaga kahr? seto jutusõ (2001, Setomaa Arendusselts, Ain Sarv) ja mitmed teised.