In memoriamAlessandro Parronchi 26. XII 1914 – 6. I 2007

?ar Ploom

 

Selle aasta 6. jaanuaril lahkus viimasena kuulsa Firenze hermeetilise luuleringi liikmetest Alessandro Parronchi. Üheksakümne kahe aastaseks saanud Parronchi, kunstiajaloolane, musikoloog, luuletaja ja luule tõlkija elas üle nii temaga ühel aastal sündinud Mario Luzi, Piero Bigongiari kui ka nende vanema kaaslase, Salerno päritolu Alfonso Gatto.  

Parronchi esimene kogumik “I giorni sensibili” (“Tundlikud päevad”) ilmus 1941, viimane “Quel che resta del giorno” (“See, mis on päevast järel”) 2001. Kokku kümme kogu, mis on nüüd koondatud kaheköitelisse koondväljaandesse.

1938. aastal lõpetas Parronchi Firenze ülikooli kunstiajaloolasena. Ta tundis suurepäraselt mitmeid oma aja kuulsusi (teiste seas Giorgio Morandit). Parronchi on olnud mitme ülikooli kunstiajaloo professor. Tema tuntumad käsitlused puudutavad põhiliselt itaalia vanemat kunsti Quattrocento’st kuni Caravaggioni.  

Seega teenis Parronchi terve elu tegelikult kahte muusat, mille kohta on naljatamisi väljendunud nii: “Luule on nagu armuke, kunstiajalugu – abikaasa”. Veel on öelnud Parronchi luule kohta järgmist: “Luule tuleb ei tea kust, igalt poolt. Ma pole seda ette kavandanud, pole seda ka niimoodi viljelenud, et oleks mingi selge ümbertöötlemine oma isikust lähtuvalt. Mõned luuletused ongi jäänud nii, nagu need alguses olid, teisi olen küll ümber teinud, võib-olla isegi ümber mõelnud. Luuletöö pole nii süstemaatiline kui muu. Siin on oluline osa juhusel, ettenägematul ja ootamatul mõtteseosel. Aga teatud vanuses saab luulest ühtlasi mingi summa. Tuleb hetk, mil mõtled: no olgu, võtame asja kokku” (vt Renzo Cassigoli, Conversando con Alessandro Parronchi. Polistampa 2001, lk 9).

Mussolini-aegses Itaalias säilis just Firenzes suhteliselt vaba intellektuaalne keskkond oma kohvikute ja ajakirjadega (Frontespizio, Letteratura, Solaria, Campo di Marte), mida mõjutasid kriitikud Carlo Bo, Oreste Macrì, Gianfranco Contini jt.  Näiteks hilisema neorealisti Vasco Pratolini ja Alfonso Gatto  Campo di Marte pidas küll vastu ainult ühe aasta (1937-38), aga sellega olid seotud Eugenio Montale, Carlo Emilio Gadda, Tommaso Landolfi (ehkki ükski neist polnud päritolult firenzelane), juba mainitud Luzi ja Bigongiari jt.

Kuigi hermetismi termini tõi kriitikasse Francesco Flora seoses Ungarettiga 1936. aastal andis hermetismi kui eksistentsi ja eneseväljenduse hõlmavama ja samas piiritletuma definitsiooni Carlo Bo. Selle võtmemõisteks on evokatiivsus. Samas eitab hermetistlik poeetika igasugust vajadust seonduda ühiskondliku praktikaga, moraaliga ja poliitikaga. Selline lähtekoht johtus kindlasti tollal valitsevast ühiskondlikust olemisest ja selle eitamisest, mida Bo seostas eelkõige Firenze hermetistidega. Luule ülesandeks pole mitte kirjeldada ega midagi otseselt esitada, vaid midagi esile kutsuda ‘evocare’.

Muidugi ei allu ka ükski nn tõsikindel hermetist terviklikult sellele definitsioonile. Parronchi väidab, et tema on kogu aeg olnud hermetismi suhtes autonoomsel positsioonil. Ja et ehkki ta pole küll kunagi olnud seotud poliitikaga, ei tähenda see elamist väljaspool ajalugu. Ka hermetistide väliselt ja seesmiselt sõltumatut sõpruskonda ei saavat vaadelda kui ajaloovälist; vastupidi, see on ilmekas “ei” oma aja lärmakale kollaboratsionismile. Ja ka hilisemale poliitilisele turule. Mis puutub ühiskondlikku luulesse, siis ei saa seda kellelegi peale suruda või keelata, küll võidakse see endale kilbiks võtta (itaalia hermetistidest läks hiljem seda teed näiteks Quasimodo).

Parronchi on tõlkinud Mallarmé (“Fauni pärastlõuna”), Rimbaud’ (“Hooaeg põrgus”), Baudelaire’i, Eluard’i, Cocteau’, Racine’i (“Britannicus”) jt suurte prantslaste teoseid, kirjutanud Leopardist ja Dino Campanast. 2001. aastal Campana auhinda vastu võttes ütles Parronchi oma luulet kaasaegsele ühiskonnale vastandades: “Minu luule on melanhoolne ja kurb. Tänapäeval pole kurbus lubatud. Ümberringi on ainult naeratavad näod. Mille üle siin naeratada on, seda mina ei tea. Minu luule ei naerata, see on – mälestused.”

Parronchi lemmikmeetrum on (üldjuhul) riimideta üksteistsilbik.

 

 

Aken

 

Ei teagi, kas avan või sulgen akna

päeva, mis algab või saab hoopis otsa,

et paiskuda pärani hiigelöösse,

või kas see on elu, mis algab, paljas,

nagu olin mina sündides paljas.

Hiljem katsin end kujuteludega,

unedega; kuid elu kooris enda

üha paljamaks mu armastuse ees.

Nüüd jätab ta mu maha, ikka armas

tõusva päikese värvilises looris.

 

(Parronchi viimasest kogumikust “See, mis on päevast järel”, 2001)  

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht