Imelind, ehk küsid veel üks kord …

Marie Underi eluajal teda Rootsis ei tuntud ega tunnustatud, kuid näib, et nüüd ollakse valmis teda omade sekka võtma.

EVELIN TAMM

Eesti ühe kõige tuntuma luuletaja Marie Underi sünnist möödus 27. märtsil 135 aastat. Rootsi eesti pagulaskonnale on Under, kelle nimi tähendab rootsi keeles imet, ka ise otsekui ime. Under on iidol, kelle eluloos ja luules peegeldub tema kodumaalt lahkunud kaasaegsete või ka nende järeltulijate elutraagika. Tema looming kõnetab Rootsis ehk veelgi isiklikumalt ja erilise pühalikkusega, mida kodu-Eestis ehk alati ei tunnetatagi.

Aastakümnete jooksul on Marie Underist kirjutatud tekste kogunenud märkimisväärsel hulgal. Underi puhul on tegemist Eesti ühe kõige enam uuritud naisega, temast kirjutatud raamatute hulk on eesti naise kohta harukordne. Juba luuletaja eluajal ilmus Ants Orase lühimonograafia Eesti Kirjanike Kooperatiivi sarjas „Meie kirjanikke“ (1963), sellele järgnes Artur Adsoni koostatud kaheosaline „Eluraamat“ (1974). Kodu-Eestis ilmus esimene käsitlus alles palju aastaid pärast Underi surma Eesti Kirjandusmuuseumi egiidi all, Rutt Hinrikuse, Janika Kronbergi, Sirje Oleski ja Tio Tepandi sulest (2003). Kõige suurema panuse Underi elu ja loomingu tutvustamisel on siiski andnud Sirje Kiin monograafiaga „Marie Under“ (2009, 2. trükk 2011). Praeguseks on Kiini mahukas teos veidi lühendatud kujul tõlgitud ka inglise keelde.

Rootsis oli väikese okupeeritud naaber­riigi eksiilluuletaja aastakümneid varjusurmas. Kui välja arvata väliseesti kogukonna katkematu tähelepanu ja imetlus ning fakt, et Under pagulusaastate jooksul korduvalt Nobeli kirjanduspreemia kandidaadiks esitati, oli luuletaja Rootsi avalikkusele tundmatu sisserändaja. Tema kodu Mälarhöjdenis Klubbackenil oli siiski ümbritsetud omadest, sest hinnanguliselt elas samas piirkonnas vähemalt sadakond eesti peret ja Hägersteni tänavatel võis tol ajal sageli kuulda eesti keelt.

Miks siis Rootsis Underit poeedi eluajal ei tuntud ega tunnustatud, kuigi tegemist oli maailmakirjanduse kontekstiski väärika autoriga? „Elamusmõõted ei ole ühelgi teisel eesti luuletajal nii suured kui temal, ükski teine pole nii avaralt inimlik – ta on inspireeriv kuju ka siis, kui võtta taustaks kogu Euroopa vaimuelu. Tema kaudu oleme rikastanud maailma kultuuri,“ kirjutas Ants Oras 1940. aastal. Oras tegi Underi tutvustamiseks suuri pingutusi ja tema algatusel jõudiski Underi nimi Nobeli auhinna kandidaatide ridadesse.

Underi luule rootsi keelde tõlkimise keerukusest on rääkinud tõlkija ja kirjanik Enel Melberg 2007. aastal ilmunud Underi valikkogu „Sädemed tuhas“ („Gnistor i askan“) eessõnas. Melbergi kui Underi luule vahendaja suurepärast taset kinnitab Rootsi Akadeemia tõlkijaauhind 2012. aastast.

Üheaastaselt põgenikuna Rootsi saabunud Melbergi kõrval on Underi tutvustamisele õla alla pannud ka tuntud kirjandusprofessor ja feministist kultuuritegelane Ebba Witt-Brattström, kel on samuti Eestiga otsesed seosed täiesti olemas. Eesti Vabariigi 100. aasta­päeva juubelipidustuste kavas olnud kirjandusõhtul Stockholmi Eesti Majas esitas Brattström oma etteaste lõpetuseks Underi luulet ja siis just nimelt Melbergi vahendusel. See oli ääretult liigutav esitlus naiselt, kelle ema keel pole tema emakeel!

Tundub, et Rootsi kirjandusringkonnas on alles nüüd, aastakümneid pärast luuletaja siitilmast lahkumist, küpsenud vaikiv valmisolek meie(!) Under omade hulka vastu võtta. Kas ka meil on tahtmist oma Underi-käsitus vabaks lasta? See on muidugi sootuks teine, kuigi samuti väga huvitav küsimus …

Kuid mingem seoses Underi ümmarguse sünniaastapäevaga veel kord kõige algusesse, aega, mil Eesti Vabariik oli vaid väheste julgete unistus ja naisele kohane vaid Kinder-Küche-Kirche. Kui kiiresti kõik muutus!

1917. aasta revolutsiooniga kukutati tsaar Venemaal ja kirjandusmaastikule kerkis uudse nähtusena Siuru rühmitus. Kõrvuti Artur Adsoni, August Gailiti, Johannes Semperi, August Visnapuu ja Friedebert Tuglasega astus avalikkuse ette Marie Under.

Ah! Toredaim on elamine maine
ja vägev vere surematu püüd!
Mind võidab Rõõmu ihar, hõiskav hüüd,
ma iial pole kaaluv ega kaine.1

1917. aasta oli Eesti ajaloos eriline aasta, sest revolutsiooniga lükati paljud senised piirid paigast. Lõpuks ometi avanes kaua oodatud võimalusi ja tekkis vabadusi, millest hoogsalt kohe ka kinni haarati. Üks suuremaid kultuurilis-poliitilisi pöördeid oli naiste hääleõiguse saavutamine. On märgiline, et Marie Underi esikkogu avaldati just sel aastal, kui Eesti naised võitlesid kätte õiguse end avalikul poliitilisel areenil kuuldavaks ja nähtavaks teha. Kaks Mariet, feminist, poliitik ja naisliikumise juht Marie Reisik ning vabameelne luuletaja Marie Under, olid sellel aastal nagu ka edaspidi kogu iseseisvuse vältel sageli rahva tähelepanu keskmes – ja nende kahe naise mõttetöö viljad muutsid elu Eestis alatiseks.

Vabaduse kadudes vajus Marie Reisik unustusse, Marie Under põgenes üle Läänemere. Mõlema naise sõnad olid Nõukogude Eestis keelatud ja suures osas ka tõepoolest kõikjalt välja puhastatud. Luulet siiski niisama kergelt rahva mälust ei suudetud pühkida ja nii imbuski Underi looming vaikselt, kuid kindlalt Eesti kirjanduskaanonisse tagasi, kuigi valikuliselt ja tema paguluses, aga ka Saksa okupatsiooni ajal loodud luuletusi absoluutselt eitades.

Ikka mõtlen neile, kes siit viidi…
Taeva poole karjub nende äng.
Nagu oleksime kõik ses süüdi,
et neil puudub – meil on söök ja säng!2

„Hingematvate kaotuste ja kõrvetavate kannatuste lõõsas on Marie Under meile saanud lähedasemaks kui kunagi enne,“ kirjutas Gustav Suits 27. märtsil 1953. aastal, kui Rootsis tähistati luuletaja 70. sünnipäeva. Underist sai otsekui pühak, kelle juures hardalt seisti. Lootus, et Eesti vabaneb ja peatselt koju pöördutakse, hakkas ka kindlameelseimatel selleks ajaks juba murenema. 1963. aastal, kümme aastat hiljem, sõnastas Under oma valu ja kaotuse luulekogus „Ääremail“ lõplikuks loominguliseks vaikuseks.

See viimane lind mis mult küsib?
Kõik vastused ammu ma vastand.
Suul sõnatuse must lõõsk.3

1 Marie Under, Ekstaas. Rmt: Sonetid. Siuru, 1917.

2 Marie Under, Jõulutervitus 1941. – Vaba Sõna 23. XII 1941.

3 Marie Under, Ääremail I. Rmt: Ääremail. Vaba Eesti, 1963.