Tartus loeti Reed Morni ja muudki

Naiskirjanikud ei ole tegutsenud vaakumis. Nende teoseid on loetud ja neile on reageeritud; nemad ise on kursis olnud ja kaasas käinud oma aja mõttesuundadega.

JOHANNA ROSS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Konverents „Kas sa Reed Morni oled lugenud? Naised ja proosakirjandus 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Eestis“ Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis 12. X.

Möödunud nädalal toimus Eesti Kirjandusmuuseumis XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse naiskirjandusele pühendatud konverents. Tõuke sai üritus Eret Talviste veetud lugemisgrupist, kus trobikond huvilisi eelmise akadeemilise aasta jooksul luges ja arutas eesti naiskirjanike teoseid – autorite ring ulatus Elisabet Aspest Kai Aareleiuni. Konverentsi õrritav pealkiri „Kas sa Reed Morni oled lugenud?“ ühes kutsetekstiga1 ilmestab probleemiasetust: naiskirjandus kipub jääma unustusse, mattuma ajaloo lademete alla, kust seda ei leia alati üles isegi asjast huvitatud inimesed. Kui XIX sajandi lõpul oli kogu eestikeelse kirjanduse kiht nagunii veel suhteliselt õhuke, siis XX sajandi esimesel poolel tegutses peale hinnatud poetesside Underi ja Alveri juba arvukalt naisprosaiste, kes on aga paljuski jäänud kõrvalisele kohale ja kelle looming on seetõttu ka akadeemiliselt läbi uurimata. Neid tahetigi konverentsiga esile tuua.

Alamäletatud Elisabeth Aspe ja Lilli Suburg

Naiskirjanike kõrvalejäämise mehhanisme avas plenaarettekanne Eve Annukilt, kes tõi välja kirjanike kultuurilise mäletamise ja alalhoidmise viise: suunda näitavad kirjanduslood ja õpikud, kuid suurt rolli mängib ka meediakajastus, tänapäeval sealhulgas kohalolu internetis. Näiteks tagasihoidliku loomuga Elisabeth Aspe oli meie varaseid realiste, kuid teda ei tõtatud kanoniseerima, tema jutud jäid pikaks ajaks ajalehtede joonealustesse ja tänapäeval tuntakse tema loomingut halvasti.

Alamäletatud on Lilli Suburg, kelle kohta käivas eestikeelses vikiartiklis leiduvad küll alajaotised „Elukäik“, „Mälestuse jäädvustamine“ ja „Isiklikku“, kuid mitte näiteks „Looming“ või „Ühiskondlik mõju“. Kuigi elukäigus mainitakse tütarlastekooli rajamist ja Eesti esimese naisteajakirja Linda asutamist, jäävad need murrangulised ettevõtmised sellise artiklistruktuuri juures varju.2 Samuti ringlevad kultuuris tema tekstide kohta praeguseni kaasaegsete lugemismuljed, mis võib-olla maksaks ümber hinnata. Näiteks pälvis Suburgi jutustus „Liina“ (1877) Anton Jürgensteinilt viletsa hinnangu paljuski ideoloogilistel kaalutlustel: kriitik ei olnud rahul peategelasega, kes ei vastanud tema kujutlusele eestimeelsest naisterahvast.

Kirjanik, õpetaja ja tõlkija Frieda Drewerk (1898–1978). Pseudonüümi Reed Morn all esitas Drewerk 1927. aasta romaanivõistlusele käsikirja „Andekas parasiit“, mille eest pälvis II koha ning mis ilmudes kujunes menukaks ka lugejate seas. Järgnesid romaan „Kastreerit elu“ (1929), lühimonograafia „Jeanne d’Arc“ (1935), hulk novelle ning romaan „Tee ja tõde“ (1955). Postuumselt ilmus läbi ajakirja Mana mitme numbri romaani mõõtu „Nimed ruumis ja ajas“, käsikirja on jäänud „Märgit hing“ jm. „Reed Morn, eesti kirjanduse tähelepanuväärt üksiklane või unustatud vaimne teejuht – need võiksid ehk olla märksõnad, millega Frieda Drewerk oleks vastu tahtmist nõustunud,“ on leidnud Rutt Hinrikus.

Eesti Kirjandusmuuseum

Annuk rõhutas, et kahtlemata ei marginaliseerita autoreid ainult soo alusel: eesti kirjandusloos on kesksel kohal rahvusnarratiiv ja isegi andekad kirjanikud, kellel sellega puutumust ei ole (näiteks Artur Alliksaar), võivad jääda varju. Nii Aspe kui ka Suburgi kõrvalejäämises on aga tõenäoliselt oma osa ajastu arusaamal naise rollist ühiskonnas. Välja joonistub maskuliinne võrgustik kriitikutest ja uurijatest, kes omaenese huvide ja eelarvamuste tõttu on – küllap vähimategi halbade kavatsusteta – naiskirjanikest mööda vaadanud. Nõnda kutsus Annuk üles märkama ja tunnustama naissoost kirjandusuurijate tööd. Esile tõi ta Aino Undla-Põldmäe, kellel jäigi avaldamata 1940. aastatel valminud mahukas uurimus, kuid kes oma hilisemate artiklite kaudu on ometi pannud aluse tänapäevastele teadmistele nii Koidulast kui ka Suburgist. Olgu lisatud, et kuigi keegi neist seekord ettekannet ei pidanud, on nüüdse konverentsi teemaderingi viimaste aastakümnete jooksul esialgselt maha märkinud Rutt Hinrikus ja Tiina Kirss, samuti Elo Lindsalu.

Masinad, mehemeel, naised ja linnud

Konverentsi avaosas tehti ajastusse sissejuhatus. Ettekandes „Masinad ja mehemeel: mõningatest 20. sajandi alguse kultuurimüütidest” kirjeldas Milvi Martina Piir XX sajandi algust kui elavat, kihavat perioodi, kus kiire tehnoloogiline areng muutis ühiskonna jõuvahekordi, sealhulgas mängis ümber soosuhted. Nende suhete uusi vorme tuli kultuuril seejärel mõtestama asuda. Nagu ettekandja osutas, ei puudu sellises kirjelduses paralleelid praeguse, sada aastat hilisema ajaga.

Elle-Mari Talivee ja Kadri Tüür tutvustasid pealkirja all „Just naised kirjutasid lindudest” linnuvaatlust kui potentsiaalselt naisi jõustavat tegevust. Ameerika daamidele avas see juba üle 150 aasta tagasi võimaluse liikuda looduses ilma saatjata ning harjutada kätt teaduskirjanduse laadses žanris, sellal kui teadusseltside uksed olid neile suletud.3 Eestis jällegi kirjutas Alma Toom 1932. aastal esimese siinse ilukirjandusliku taotlusega loodusraamatu „Vilsandi linnuriik“. Tüür tõi välja, kuidas Toomi keskendumine lindude pesitsemiskäitumisele ja lõimetishooldele annab märku naisvaatepunktist ja ärgitab ökofeministlikku analüüsi, aga ka ilmestab rannas hulkuva vaatleja perspektiivi.

Marta Sillaots, Alma Ostra-Oinas ja „uus naine“

Järgnevatest ettekannetest koondus suur osa Marta Sillaotsa ümber. Sillaotsa ei saa pidada unustatuks niivõrd, kuivõrd siiamaani on käibel tema ilukirjandustõlked ja lasteraamatud. Konverentsil toodi aga esile ka tema täiskasvanutele mõeldud proosateosed, publitsistika, elav suhtlus oma aja mõtlejatega ja seekaudne ühiskondlik mõju; veelgi jäi lähemalt puutumata tegevus kriitiku ja kirjandusmõtestajana. Just Sillaotsa näitel leidis allakirjutanu hinnangul taas kinnitust see, kuidas mõtlemine saab sisse intensiivsema käigu, kui uurijad tulevad kokku ja valgustavad sama materjali igaüks eri nurga alt. Selline kollektiivne ajurünnak viib hõlpsamini uute tulemusteni ja annab hoogu uue loo kirjutamisele.

Külliki Steinberg avas niihästi ajakirjanduslikule kui ka arhiivimaterjalile tuginedes Sillaotsa ilukirjandusteoste vastuvõttu päevakriitikas ja joonistas välja tema enese publitsistikarjääri. Eraldi rõhutas Steinberg, et Sillaots oli varaseid naisi, kellele ei olnud literaaditöö pelgalt hobi, vaid kes püüdis end sellega ka ära elatada. Eriti ürituse vestlusvoorudes tõusiski esile klassi teema, mida nõukogudejärgsel ajal ei ole eesti kirjandusloos väga arutatud. Kärt Roomäe rääkis võõrkeelte kasutamisest Sillaotsa jutustuses „Anna Holm“ (1913). Mitmekeelseid (peamiselt saksa-, vene- ja prantsuskeelseid) dialooge tõlgendas Roomäe modernistliku, fragmentariseeriva võttena, mis esitas teksti lugejale väljakutse.

Suuresti Sillaotsale keskendus ka allakirjutanu ettekanne, kus on uuritud nn uue naise avaldumiskujusid 1910. aastate naiskirjanduses. Eriti põnevaks osutusid „Anna Holmis“ kõrvaltegelastena esinenud naissalongi või (omaaegse arvustaja sõnadega) Kränzchen’i liikmed, keda autor kirjeldab kaunis karikeerivalt dekadentlike tüüpidena. Selle tagant aga heiastub sajandi alguse naiste rollikonflikt, rahulolematus jõude­eluga ja ahistav piiratustunne, kui ainus võimalus oma aja sisustamiseks on organiseerida heategevusseltse või käia väljasõitudel. Ühiskondlike muutuste hammasrataste vahele satuvad ka Alide Erteli novellikogu „Moodne daam“ (1919–1921) peategelased: nad ei taha ega saa enam jälgida vana mehelemineku skripti, kuid uutmoodi eneseteostus ei õnnestu samuti.

Merlin Kirikal rääkis „uuest naisest“ Alma Ostra-Oinase romaani „Aino“ (1923) näitel. Tolles peatselt sajandat sünnipäeva tähistavas teoses kirjeldab autor eeldatavasti enese elulooainest ära kasutades Esimese maailmasõja eelse Peterburi naisüliõpilase elu, keskendudes tema tormilistele emotsioonidele ja siseheitlustele. Kirikal analüüsis teose tundekirjeldusi dekadentliku esteetika väljendusena, tuues välja Aino sisemise vastuolulisuse ja vastakad tungid. Muu hulgas rõhutas ta peategelase (luhtuvat) katset lepitada romantilise armastuse ideaal naisemantsipatsiooni ideega.

Reed Morn, Leida Kibuvits ja vastuokslik rahvuslus

Omaette paneel oli pühendatud konverentsi ristiemale Reed Mornile, koguni üheleainsale tema teosele: debüüt­romaanile „Andekas parasiit“ (1927). Indrek Ojam kõneles degeneratsiooni mõistest kui korduvast motiivist teose omaaegses vastuvõtus. Ojami hinnangul domineerib see motiiv romaani lugemistes põhjendamatult tänapäevani, juhtides tähelepanu kõrvale teiste küsimuste juurest, näiteks marginaliseerimise ja soo teemadelt.

Roland Sinirahu analüüsis ekspressionismi tunnuseid samas romaanis, vaadeldes nii autori keelekasutust kui ka teksti filosoofilisi lähtepunkte. Kuna Sinirahu sai tõuke Aigi Heero samalaadsest Jaan Oksa käsitlusest, tõmbas ta ühtlasi paralleele Oksa ja Morni kui autorite vahel.

Rahvusliku rõhuasetusega plokis andis Mari Niitra ülevaate 1930. aastate realistlikust lasteproosast, kus domineerisid naisautorid: taas Marta Sillaots, aga ka Helmi Mäelo, Valve Saretok ja Irma Truupõld, kes kõik lühikese ajaperioodi jooksul palju kirjutasid, kuid pidid tegevuse lõpetama Nõukogude okupatsiooni tõttu. Vaadeldud korpus osutus programmilis-patriootlikuks: kirjeldati pereidülli, eriti just puhta ja õilistava mõjuga maaelu, seevastu kui sotsiaalsed probleemid paigutati pigem minevikku.

Maast ja loodusest kõneles ka Eret Talviste, kes vaatles sellest aspektist Leida Kibuvitsa romaani „Rahusõit“ (1933). Otsides teoreetilist tuge Virginia Woolfi deklaratsioonist, et naisena pole tal kodumaad, nägi Talviste Kibuvitsa tekstis küll võimalikke märke patriotismist, kuid mitte natsionalistlikust, vaid paigakesksest. Ta tõi välja teose eksootilist päritolu peategelase vahetu sideme maaga, raudteeäärse pinnasega, mis ühtlasi rikub linna ja maa dihhotoomiat, olemata õieti kumbki, nagu Kibuvits ütleb.

Kõverkaanon

Nii kõneldi sel päeval naiskirjanikest, keda kirjandusõpikutes mainitakse kas põgusalt või üldse mitte. Seesuguse unustatud autorite ülesotsimise missiooni juures on omad traditsioonilised probleemkohad. Tihti ei pruugigi agar otsija midagi leida – selle objektiivseid põhjuseid on kunstiajaloo näitel juba viiskümmend aastat tagasi eritlenud Linda Nochlin (kellele Annuk oma plenaarettekandes ka viitas). XX sajandi alguse eesti naisproosa huvilise jaoks materjali siiski on. Mitme konverentsikutsungis esindatud autorini seekord ei jõutudki ning ka need, kellest juttu tuli, ei saanud kaugeltki ammendatud.

Veel võib skeptik küsida, kas ei olegi varju jäänud kirjanik lihtsalt tähtsusetu. Kirjaniku väärtus seisneb ju paljuski selles, kuivõrd ta suudab kõnetada lugejaid. Kui ei suuda, ehk ei väärigi ta meelespidamist? Kas ei kista suure innuga püünele autoreid, kes on tegelnud amatöörliku nokitsemisega, kes ei ütlegi meile midagi olulist ei oma ajastu ega inimolemise kohta üldse? Seekordne konverents kinnitas jälle, et naiskirjanikud ei ole tegutsenud vaakumis. Nende teoseid on loetud ja neile on reageeritud; nemad ise on kursis olnud ja kaasas käinud oma aja mõttesuundadega. Näiteks arvustas Marta Sillaots Johannes Aaviku raamatuid ja Aavik tema omi; kahe literaadi vahel tekkis kirjavahetus ja jagati mõtteid keeleuuendusest. Naiskirjanikest võib kirjutada omaette loo, nagu niisugused sooliselt segregeeritud konverentsid omal moel teevad ja nagu praegu nõuab teatav sotsiaalne tellimus. Aga neil on oma koht ka suures, ühises kirjandusloos; nende sealt väljajätmine moonutab pilti.

1 Vt kirmus.ee/et/tegevus/uritused/konverents-kas-sa-reed-morni-oled-lugenud-naised-ja- proosakirjandus-19-sajandi

2 Sama kehtib nädal hiljem, siinse artikli kirjutamise ajal. Ka konverentsil mööndi muidugi, et Vikipeedia toimetamine on meie kõigi kätes – kuid vahest võib selle kohta teha tähelepanekuid ka ise panustamata.

3 Vt europeana.eu/et/exhibitions/women-writing-birds

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht