Humoorikalt ja enesekindlalt

Mari-Liis Müürsepp kujutab inimeseks olemise paratamatut, aga lõbusat lihtlabasust üsnagi klassikalises vormis, lastes kõlada oma naerusel häälel.

SAARA LIIS JÕERAND

Mari-Liis Müürsepa novellikogu „Jäävad ainult silmad“ oli väga tore lugeda –ütlengi seda esimese asjana ja täpselt nii lihtsalt. Seni on Müürsepa proosat saanud lugeda vaid kirjandusajakirjade proosarubriikidest, kus on ilmunud valik siinse kogumiku lugudest. Küll aga on ta avaldanud kaks luulekogu ja 2022. aastal esindas ta Eestit Euroopa luuleprõmmu finaalis. Ka „Jäävad ainult silmad“ sobitub sellesse ritta hästi, lastes kõlada sel samal valjul ja naerusel häälel. Müürsepp kujutab inimolemise paratamatut, aga lõbusat lihtlabasust üsnagi klassikalises vormis ja suuremaid riske võtmata.

Väike inimene distantsilt

Suuremas osas kogumiku tekstidest maalib Müürsepp tublisti üle võlli keeratud portreid meid igapäevaselt ümbritsevatest inimestest – ruumi jagub hoolitsevale emale, suurkorporatsiooni juhile, ööklubilistele ja üksikutele vanainimestele. Kaasa ei lasta meil aga kellegi elusaatusega minna. Pigem on tegelased meie ees näidetena, keda turvaliselt kauguselt jälgida, neis omaenda elust tuttavaid mustreid ära tundes ja neid seejärel unustades. On põnev näha, kuidas distants kehtestub mitmelgi puhul juba sõnavalikus, kus tegelased „ukerdavad“ libedal murul, „küürutavad“ nukralt seina ääres, „pea ja käed lontis“, või muutuvad vastassoole mõeldes „tiiraseks“. Müürsepa valitud sõnades peituv eksimatu tobedusvarjund keelab mul asja tõsiselt võtta, jättes kirjeldused samas täpseks ja lühidaks. Väga nauditavad on ka sama skeemi järgivad obstsöönsema sisuga väljendid, mis on küll vaieldamatult otsekohesed, kuid ei liigitu ka parima tahtmise juures transgressiivseiks.

Mari-Liis Müürsepp

Erakogu

Säärane tegelaste totraid toimetusi muigvelsui jälgiv ja juhtiv positsioon on koduselt kivirähklik – väikesed inimesed ja nende väikesed mured, kogu oma igapäevases armastusväärses jaburuses. Kuid midagi on Müürsepa toonis teisiti. Iroonia taga aimub selgesti maailmavaateline põhi, millest ei taganeta – jutustaja (või see, kes minajutustajale sõnad suhu paneb) on tegelaste suhtes küll empaatiline, aga teab mõnda asja paremini või arvab selgelt teisiti. Gregori ema novellis „Mutt“ on enese heaolu poja arvelt ilmselgelt hooletusse jätnud, novellis „Narkissos pole surnud“ ei anna E endale üldse aru, kui räige koduvägivalla käes ta kannatab, ning novellikogu nimiloo kangelane ei pane tähelegi, kuidas tema inimlikkus maitsenaudingute otsinguil järk-järgult kaob. Raamatu tagakaanetekstis öeldu, et novellikogu tegelased on kõik millestki häiritud, ei vasta mõttetutesse lihtsustustesse laskumata küll kuidagi tõele – kõigi näiteks toodud lugude põhiidee lasub pigem just pea­tegelase liigses häirimatuses.

Häirituse-häirimatuse vahekord iseenesest võib novellikogu ühendavaks teemaks olla küll – millest siis õigupoolest tuleks häiritud olla, kui palju on mõtet taluda? Kas sealiha ja inimliha söömise vahel on kuskil olemuslik aktsepteeritavuse piir, mis jookseb näiteks enne või pärast kassiliha söömist? Millal muutub tüütu naaber või ebaviisakas bussikaaslane väljakannatamatuks, ja teistpidi, millal muretsemine või leplikkus naeruväärseks? Mida paremini jutustaja ise vastust paistab teadvat, seda suurem on oht, et tegelased taanduvad üheplaanilisteks idee või mõtteviisi esindajateks, kellest päris mäng kõrgelt üle pea käib. Hetkel, mil lugeja mängule pihta saab, võib see muutuda igavaks („Mõrvar“) või omandada kergelt õpetava varjundi („Narkissos pole surnud“, „Jäävad ainult silmad“).

Süžeekäigud ja puändid

Mitmes loos õnnestub Müürsepal seda pihtasaamist vältida või mäng juba reeglite kehtestamise hetkel piisavalt huvitavaks muuta – see, nagu märkasin, korreleerub tihti väiksema või suurema absurdimomendiga, mis loo käiku sisse tuuakse. Igapäevareaalsus on lugejal juba võrdlemisi selge, mistõttu on teda elulise puändiga raske üllatada, sellest veidi välja murdes avardub mänguväljak mitmekordselt. Näiteks „Mutt“ oli minu meelest väga äge lugu, alates juba kafkalike sugemetega esimesest lausest („Kui ema end sel hommikul vaevaliselt üle voodiääre libistas, märkas ta midagi veidrat: jalad ei küündinud põrandani“ (lk 29)) kuni lõpplahenduseni, mille metafoorijõud üle kogu novelli tagasi ulatab. Ja kutsuda tegelast läbivalt emaks, kuigi poega eriti ei figureerigi –kui lihtne, aga toimiv trikk! Samuti oli huvitav lugeda novelle, mille probleemipüstitus on juba eos hüperboolne ning olukorra huumor kogu lugu edukalt kandma jääb. Näiteks „BB“ jutustab firmajuhist, kes on karjääriredelil nii kõrgele tõusnud, et tal pole enam „sittagi teha“, nii et ta pildistab kontoris oma kokkumätserdatud ninakolle ja koost lahti võetud hamburgereid ning otsustab ühel päeval bussiga sõitma minna, olles maailmast sajaprotsendiliselt võõrdunud, aga sellest väga siiralt huvitatud. „Siin on tegelikult päris lahe. Tunnen üle tüki aja suuremat põnevust. Kuhu me selle peeruvabrikuga üldse sõidame?“ (lk 41). Loo puänt pole iseenesest vajalikki, jäädes veidi lihtsakoeliseks, aga sõlmib otsad muidugi kenasti lipsuga kinni.

Üldse on klassikalised puändid novellikogus au sees. Tundub, et Müürsepp naudib täiel rinnal väljakutset, mida pakub kahe tasandi korraga alalhoidmine. Eeskujulikemal juhul ühenduvad need alles lõpplahenduses ja panevad lugejat tahtma otsast peale alustada. Näiteks kogumiku avanovell ja ka „Eesti novell 2018“ (Eesti Jutt, 2018) paremikku valitud „Elajad“ toimis minu puhul täiesti ning ahhaa-moment oli täpselt selline, nagu autor loota võis – kuigi tunnen end seda tunnistades üsna lollilt ja seetõttu kogu loo suhtes natuke trotslikult. On huvitav, kuidas seletust pakkuv lahendus võib tekitada tunde, et kogu mu koomiliselt sürreaalne lugu on tühistatud, umbes nagu oleks mulle pärast tõsimeeli taevatähtede arvu üle juurdlemist teada antud, et neid on kuus. Novellis eksisteerib see tasand ju aga samamoodi edasi, olles trükimustal kirjas – nii et kuigi minu inimlik uhkus tahab, et lahendus oleks veidi rohkem lahti jäetud ja esimesel tõlgendusel tekkinud suurepärastele tegelastele rohkem eksisteerimisruumi antud, ei pea seda vast kuulda võtma.

Raskem on aga alla neelata tunnet, mis tekib juba selgesti aimuvast või mitte­rahuldavast puändist – see pole enam hanekstõmbamine, vaid alahindamine, mis mängu ilu samamoodi tagaplaanile võib lükata. „Mõrvar“ ja „Tiiu“ jäid seetõttu minu jaoks kogumiku nõrgimateks lugudeks, kuigi hõlmasid endas häid leide, sellal kui muidu ehk lihtsam „Paha Hugo“ mõjus oma pretensioonituma ülesehituse tõttu kuidagi armsalt. Nii tundubki, et ka süžeekäikude puhul leiab kinnitust sama, mida tundsin sisuliste küsimuste puhul – kui tekib tunne, et jutustaja arvab midagi minust paremini teadvat, ei ole minu usaldus enam nii enesestmõistetav ja libastumised kergemad tekkima.

Aga võita on muidugi palju. Väga sümpaatne on näha, kuidas Müürsepp on nende teguritega katsetanud ega lähe alati turvalisemat rada ning kuidas just kindlad seisukohad ja julge pealehakkamine annavad muu hulgas lootust ka väga headeks ja vajalikeks käsitlusteks olulistest, seni veel alaesindatud teemadest. Müürsepa huumor ja enesekindlus on igal juhul väärtuslikud. Ning „Jäävad ainult silmad“ sobib nendega kohtumiseks ja veel allesjäänud suvepäevadel võrkkiiges nautimiseks hästi.