Kas sa „Ainot“ oled lugenud?

Vestlusring Alma Ostra romaanist „Aino“ ning naiste proosast enne ja nüüd

PILLE-RIIN LARM

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

9. septembril tähistas ajakiri Keel ja Kirjandus Tallinnas kirjandustänaval kaht omavahel seotud sündmust. Kõigepealt möödub tänavu sada aastat Alma Ostra romaani „Aino“ ilmumisest, teiseks on ilmunud ajakirja läinudaastase konverentsi „Kas sa Reed Morni oled lugenud?“ ainetel teemanumber „Naiste proosa kirjandusloos“. Vestlusringis „Palju õnne, Aino!“ arutlesid sel puhul naiste proosa üle Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse vanemteadur ja kirjanik Merlin Kirikal, Tartu ülikooli anglitsistika osakonna kaasaegse inglise kirjanduse teadur Eret Talviste ning kirjanik, tõlkija ja ajakirja Looming toimetaja Carolina Pihelgas. Vestlust juhtis ajakirja Keel ja Kirjandus peatoimetaja Johanna Ross. Värske teemanumbri on koostanud Eret Talviste ja Eve Annuk.

Miks on „Aino“ eriline?

Johanna Ross: Alma Ostra romaani „Aino“ kuskilt osta ei saa, kordustrükke ei ole tehtud. Seda ei saa ka raamatukogust laenata, sest kui seal leidubki üks eksemplar, siis ega seda koju anda taheta. „Ainot“ saab lugeda Tartu ülikooli digiarhiivis DSpace* ja soovitan seda teha kõigil, kes vähegi viitsivad ekraanilt lugeda. Merlin, palun tutvusta Alma Ostrat ja tema romaani „Aino“.

Merlin Kirikal: Alma Ostra on väga eriline kuju. Eesti kultuurilukku on ta läinud pigem revolutsionääri, poliitiku ja juristina. Sealjuures on jäänud tähelepanuta, et Alma Ostra oli ka väga andekas kirjanik. 1914. aastal Peterburis Bestuževi kõrgematel kursustel matemaatika ja filosoofia fakulteedis õppides hakkas ta kirja panema autobiograafiliste sugemetega romaani. Miks on „Aino“ nii oluline? Esmalt seetõttu, et selle keskmes on just naisüliõpilane, kes on Eestist pärit ja õpib Peterburis. Selle teksti dominant on peategelase intensiivne ja tundlik siseelu ning kõikuvad meeleolud: eriti silmatorkav on avarus, millega Ostra kujutab raskemeelsust, tänapäeva kõnepruugis depressiooni või ärevust. Selle taustal on probleemid armusuhetes, tollase naise vaevaline tee kõrghariduse ja ametikohani, päritolu temaatika ja orjavere rõhutamine. Raskemeelsus tuleb esile väga mitmekihilisena.

Teiste aspektide seas on esiplaanil naise loovus, fantaasiaküllasus. Kui mõtleme tollasele meeskirjandusele, kas või Wilde’i „Dorian Gray portreele“ või Tuglase „Felix Ormussonile“, siis seal valgustatakse läbi, kuidas areneb mehe fantaasia. See, et Ostra „Aino“ puhul on esiplaanil naise tee loovuseni, on omas ajas radikaalne. Samuti toon esile naise seksuaalsuse teema. Kui meeskolleegid tavatsesid kõneleda femme fatale’idest, meheõgijatest, siis Ostral on see märksa mitmekihilisemalt esil, ka seksuaalfantaasiatena, mis on jällegi murranguline. Selles tekstis on mitu aspekti naise vaatenurgast ümber kirjutatud. Teos mitmekesistab meie praegust mehekeskset kirjanduskaanonit ilmselgelt.

Ross: Kui ärgitada seda raamatut virtuaalselt kätte võtma, siis, mis seal juhtub?

Kirikal: Omaaegsed kriitikud panid enim tähele armukolmnurka. Ainol on suhe kahe mehega, Jaani ja Tooniga, kellest üks pakub talle intellektuaalset huvi ja teine turvatunnet. Kummagi mehega ei leia ta aga ühist keelt ning olukord ängistab teda. See ei ole siiski ainuke konflikt peategelases.

Ross: Mainisid Aino üht armuhuvi Jaani. Tema täisnimi on Jaan Oks – teadupärast on olemas selline eesti meeskirjanik.

Kirikal: Jah, esimest korda see nimi must valgel lausa ehmatas: mida autor sellega mõtles, kas see tõesti on kokkulangevus? Kui süveneda kirjanik Jaan Oksa loomingusse ja retseptsiooni, näib üsna tõenäoline, et tema nimi võis „Ainosse“ sattuda sihilikult. Jaan Oksa sageli misogüünsetele arvamustele toetuv dekadentlik looming võis õhutada Ostrat kasutama seda nime negatiivse meestegelase kujutamisel.

Ross: Eret, räägi pisut oma huvist XX sajandi naiste proosa vastu. Mis ärgitas sind selle teemanumbri koostamist ette võtma? Kuidas „Aino“ sellesse pilti paigutub?

Eret Talviste, Merlin Kirikal, Johanna Ross ja Carolina Pihelgas ajakirja Keel ja Kirjandus trükisooja teemanumbriga „Naiste proosa kirjandusloos“, mis valmis koostöös Tartu ülikooli ja kirjandusmuuseumiga.

 Pille-Riin Larm

Eret Talviste: Minu taust on inglise kirjandus. Kogu mu akadeemiline karjäär on kulgenud angloameerika kontekstis, kitsam uurimishuvi on olnud Virginia Woolf ja teised XX sajandi alguse modernistlikud naiskirjanikud. Inglismaa ja Šotimaa ülikoolides on modernistliku kirjanduse kursustel tavaline, et kaasatud on naissoost autorid. Ühel hetkel hakkasin huvi tundma selle vastu, mis toimus samal ajal eesti kirjanduses. Ma ei mäletanud ei koolist ega mujalt, et meil oleks olnud palju naissoost romaanikirjanikke XX sajandi alguses – esimesena tulevad meelde ikka Tammsaare, Gailit, Oskar Luts. Tahtsin uurida põhjusi, miks me ei mäleta ühtki naist. Kas nad tõesti ei kirjutanud või kirjutasid nii halvasti, et on piinlik mäletada? Ilmselgelt ei ole see nii. Tegelikult kirjutati üsna palju. Kultuurilistel ja poliitilistel põhjustel on aga naised ja nende töö selle aja kaanonist välja jäetud. Nägin, et uurijatel on huvi naissoost autorid kirjanduslukku sisse kirjutada või koguni uusi avastada. Alma Ostra „Aino“ on üks neid raamatuid, mida võiksime paremini tunda.

Teemanumbri „Naiste proosa kirjandusloos“ artiklites arutletakse selle üle, miks me ei mäleta naissoost kirjanike romaane ja kuidas on naisi kirjandusloos kujutatud. Eesti konteksti on mõjutanud valikud vastselt iseseisvuse saavutanud rahvusriigis: kuidas seda üles ehitada, kes selle üles ehitavad, kas seda võivad üles ehitada ka naised rollis, mis ei suru neid ainult koju rahvust tootma sünnitajatena ja laste kasvatajatena, või on ehk ka muid võimalusi? Ilmselgelt on haridus siinjuures üks tähtsamaid teemasid. Alma Ostra käsitleb „Ainos“ neidsamu küsimusi päris teravalt, samuti linnastumist ja maaelu. Toonased valupunktid on „Ainos“ hästi ja sootundlikult lahti kirjutatud.

Ross: Carolina, lugesid seda raamatut kirjanikuna, olles kasutanud romaanis „Vaadates ööd“ Ostra omaga sarnast vaatepunkti. Missugune on sinu lugemismulje?

Carolina Pihelgas: Olin „Ainost“ varem ainult kuulnud ja sedagi pigem hiljuti. Kindlasti on tegu raamatuga, mis on teenimatult jäänud unustusse. Lugedes tekkis küsimus, miks ei ole see teos kirjandusõpikutes, miks ei ole see meie kirjanduskaanoni osa? „Ainot“ ei ole keeruline lugeda, see mõjub küllaltki nüüdisaegsena. Mina suhestusin suurema vaevata noore naistegelase siseilmaga, mis on üsnagi heitlik – siin on mõtisklusi, unistusi, kõhklusi, enesekriitilisust –, kuid mõjub sellisena realistlikult. Teoses on teisigi huvitavaid tegelasi. Näiteks Aino tädi, kes elab suures linnas üksinda ja on emantsipeerunud naine: tema arutlused abielu üle mõjuvad kõnekalt ka praegusel ajal. Ostra romaan on ühtlasi väga aistinguline, kujundid võrsuvad sageli kehalisusest, võib-olla mingit ühisosa näengi just sarnases poeetilises tunnetuses.

Mulle on siin tähtsal kohal ka seksuaalvägivalla teema. „Ainos“ osutub Jaan Oks tegelikult vägistajaks ja ma olin üllatunud, et seda teemat on juba sada aastat tagasi niivõrd otseselt käsitletud.

„Tuhandesilmaline suurlinna öö luuras tardunud urgastes. Kalgilt vahtis ta päätänavail kiirgavaist elektrilampidest, pilgutas põlastavalt kaugelekaduvaist voorimehe laternaist. Raske, kalk, ükskõikne.“ Nagu sellest alguslõigust näha, siis on teos haaravate kirjeldustega ja äärmiselt poeetiline. „Aino“ modernistlikkus avaldub muu hulgas fragmentaarsuses, lühikestes stseenides. Ei peaks kohkuma sellest, et raamat on ilmunud sada aastat tagasi, sest seda saab tõepoolest lugeda kui romaaniklassikat.

Ross: Lühikeste stseenidega oli omal ajal tore lugu. Raamatus on stseenide vahel ka visuaalsed katkestused, lausa tühjad lehed ja kirjastaja pidas vajalikuks avaldada ajalehes õienduse, et tegu ei ole trükipraagiga, vaid autor nõudis seda.

Kirikal: Seksuaalvägivalla kohta: igast arvustusest tuleb välja, et seda teemat märgati, kuid seda ei peetud iga kord vägistamiseks. Selle kohta öeldakse erinevalt: kasutatakse niisugust verbi nagu „andumine“, sõnapaari „Aino vääratus“ – siit nähtub, et vägistamist normaliseeriti. See stseen ongi mitmemõtteline. Seal on üks hetk, kus Aino jääb korraks paigale, kuid ümbrus ja sõnad viitavad, et tegemist oli pealesunnitud suguaktiga. Kriitika süüdistas aga ohvrit. Tasub edasi uurida, kuidas kujutati vägistamist tollases meedias, tollases kunstis.

Pihelgas: Seesugune normaliseerimine ongi vägistamiskultuur ja see on visa kaduma ka sada aastat hiljem.

Talviste: Naistevastane vägivald ei ole naiste probleem. See on meeste probleem. See on kõigi probleem, aga ennekõike meeste probleem.

Naissoost üliõpilane ilukirjanduses

Ross: „Aino“ sündmused toimuvad natuke enne vabariigi loomist, aga raamat trükist tuleb juba pärast. Varaste üliõpilasjuttude korpus ja sugu nendes tekstides on omaette huvitav uurimisteema.

Kirikal: Üks „Aino“ oluline jutustuspartner on Tammsaare ning tema üliõpilasnovellid, millega ollakse tänapäeval hästi kursis, kuna neid teatris jätkuvalt lavastatakse. Meedia kaudu teame, et Tammsaare üliõpilasnovellidest tuleb välja universaalne armastuse- ja inimesekäsitlus. Võib-olla oleks korraks vaja mõelda, kuivõrd universaalne see on, ning asetada kõrvale Ostra naisüliõpilase kuju. Korpusesse kuuluvad ka Johannes Semperi novellid, mis ilmusid 1918. aastal kogumikus „Hiina kett“. Neid tekste on üsna palju ning naissoost üliõpilase kujutamise uurimine neis suur töö.

Ross: Kas teie meelest naisüliõpilase kuju ilukirjanduses sada aastat tagasi ja nüüd on sama kaaluga või eri rollis?

Talviste: Mulle ei tule õigupoolest meelde ühtki naisüliõpilase kuju tänapäeva eesti kirjanduses.

Kirikal: Mulle meenub esimesena iiri kirjanik Sally Rooney, kuid eesti kirjanduse puhul peab veidi mõtlema.

Ross: Piret Viiresel on novellid naisfiloloogidest-üliõpilastest, aga needki on kirjutatud mitukümmend aastat tagasi.

Talviste: Mis puutub Rooney romaanidesse, siis need tabavad ülihästi Inglismaa ülikoolis käimise tunnetust.

Ross: Ma ei ole küll kunagi Inglismaal ülikoolis käinud, kuid tundsin samuti ära oma õpinguteaegsed meeleolud …

Kirikal: Ostra ja Rooney võrdlemine on pretsedenditu, seda ei ole keegi varem teinud. Kindlasti võib näha edasiminekut seksuaalsuse käsitlemises. „Ainost“ kumab läbi soov kogeda naudinguid ja ühtlasi teatav nn süütuse ihalus – topeltmoraal pärssis naise võimalusi oma seksuaalfantaasiad ellu viia. Rooney puhul tuleb esile piiride avardumine.

Talviste: Naise keha kujutamine on kindlasti kirjanduses väga palju arenenud. Rooney puhul on see väga avatud. Niisugune vägistamisstseen või kahetimõistmine nagu „Aino“ puhul on tema teostes võimatu: ta on teadlik seksuaalvägivallast, naiste õigustest, naiste õigusest naudingule. Angloameerika kirjanduses käsitleti neid teemasid aga juba 1920. aastatel. Jällegi üks eesti kirjanduse eripärasid ja üks huvitavaid küsimusi: miks oli seksuaalsus ja kehalisus eesti kirjanduses nii suur tabu?

Kirikal: Tegelikult on seksuaalvägivalla teema olemas ka toonases eesti meeskirjanduses, need tekstid tasub samuti sootundliku pilguga üle lugeda. Näiteks Tammsaarel või Semperil on topeltmoraali kriitikat väga palju. Leidub ka vägistamisstseene, mis tulevad küll esile ainult vihjeliste mälestustena, mitte sedasi, nagu Ostra teoses: laman ja minu ees on äkitselt ähvardav mehekuju. Niisugust eksplitsiitsust tollastes meeste tekstides ei ole.

Ross: Jutt sellest, miks midagi ei olnud XX sajandi alguse eesti kirjanduses, lähtub järelejõudmise loogikast, mida aeg-ajalt laidetakse. Eks see ole üsna tüüpiline prioriteetide järjekord: kui rahvus on veel emantsipeerimata, siis naiste emantsipeerimiseks esialgu aega ei ole – ei naistel endil ega meestel. Topeltmoraali kriitikat esitati mingil kujul juba palju varem, näiteks Ernst Petersoni 1907. aastal ilmunud jutustuses „Elsa“ on lausa tiraadid sellest, miks erinevad ootused meeste ja naiste vooruse küsimuses nii suuresti. See teos on selgelt mõjutatud sotsialistlikest ideedest. Kõigi nende asjaolude põrkumine ja variatsioonid XX sajandi eesti kultuuris on valdkond, mis vajab põhjalikumat läbivalgustamist.

Pihelgas: Võib-olla ei peagi vaatama selle pilguga, et mida meil ei ole. Kas või „Aino“ on meil olemas ja peale Ostra on ju tegelikult veel hulk naisautoreid, kellest rääkida ja kelle teoseid uurida ja taasavaldada.

Nais- ja meeskirjandus

Ross: Oleme kõnelenud naiskirjanikest ja naisüliõpilastest, aga kas need on üldse head sõnad?

Talviste: Sõna „naiskirjanik“ oleks sobiv, kui räägiksime samamoodi meeskirjanikest – olukorras, kus tahetakse rõhutada kirjanike sugu. See sõltub niisiis kontekstist. Teemanumbrit koostades olime küsimuse ees, milleks rääkida aastal 2023 eraldi naiste proosast – see tekitab soolise lõhestatuse. Lühike vastus on, et soo vaatlemine antud ajavahemikul on tingitud sellest, et kunagi jäeti need naised kaanonist välja just soo tõttu. Nüüd on see kogumik vaja kokku panna samamoodi nende soo tõttu. Loodetavasti liigume sinnapoole, et sõna „nais-“ ei pea enam kasutama – see ei käi ainult kirjanike kohta, vaid kehtib mis tahes elualadel. Eesliide „nais-“ tekitab ebavajaliku eristuse, justkui oleks tegu nišikategooriaga.

Pihelgas: „Naiskirjanduse“ probleem on see, et vahel püütakse selle terminiga pisendada ja vahel võimestada. Pisendatakse selle kaudu, kui räägitakse kirjanikest, pidades selle all silmas mehi, ja siis eraldi alamkategooriana naiskirjanikest, kes tegelevad justkui üksnes naiste teemade või problemaatikaga. Kui tahetakse aga autoreid, kes juhtumisi on naised, esile tõsta, siis võib sel sõnal olla ka võimestav mõju ja tähendus, nagu ka Eret teemanumbri osas viitas. Aga nende kahe konteksti vahel on kuristik.

Kas minu eelmisel aastal ilmunud romaan „Vaadates ööd“, kus on peamiselt naissoost tegelased, kukub naiskirjanduse, naisteka määratluse alla? See mõte tekitab ebalust. Tegelikult on see romaan ju inimsuhetest. Olen kohanud meestelt etteheiteid, et romaanis ei ole positiivset meeskangelast, kellele kaasa elada, kellega samastuda. Kuna raamatu teema on naistevastane vägivald, siis mõned meestegelased ongi ebameeldivad. Tihti on abikaasad või pojad ka lihtsalt pildilt kadunud – täiesti reaalne olukord ka praegusel ajal. Romaanis ei puudu meestegelased, nad lihtsalt ei ole kesksed, aga paistab, et just seda ongi raske alla neelata.

Kirikal: Mina olen läinud seda teed, et kasutan eesliidet „mees-“. Pruugin oma kirjutistes sageli sõna „meesautor“ või „meeskunstnik“ ning olen pälvinud selle eest kriitikat. Kui aga kirjutis on tegelikult võimestav, empaatiline, inimest komplekssena mõistev, siis ei ole naiskirjaniku või meeskirjaniku mõistel tingimata kehva maiku man.

Pihelgas: Ideaal oleks see, kui räägiksime kirjanikest ja kunstnikest, kusjuures tegu on mõlemast soost autoritega. Paraku see ei toimi alati nii. Naisi kiputakse jätma tagaplaanile ja see on igapäevane nähtus. Kus on siin kirjandustänaval naissoost kirjanike muuseumid?

Talviste: Mees- ja naiskirjanduse mõiste esindavad heteronormatiivset binaarsust. Kuhu jäävad kõik need teised identiteedid, kellest võiksime rääkida? Binaarsuse taastootmine on nähtus, millest oleks hea liikuda kaugemale.

Kirikal: Olen päri. Võib-olla toimivad eesliide „mees-“ ja „nais-“ valutumalt, kui mõtleme tagasi XX sajandi esimese poole üsna konservatiivsele sooideoloogiale – toonase kirjanduse loojad elasid patriarhaadis.

Kirjanduslikud esiemad

Ross: Sageli on räägitud naistraditsioonist kirjanduses just võimestavas võtmes. Virginia Woolfi sõnul on naisel vaja näha oma kirjanduslikke esiemasid, et ta teaks, et see on võimalik. Esiemade sulest võivat leida ka kohasemat keelt. Kuidas teile ilukirjanikena tundub nais­traditsiooni vajadus? Merlin, sinu novell Loomingus algas kohe viitega väikesele Virginiale.

Kirikal: Loomulikult naisena kirjutades vaatan ikka naiste poole. Ma ei arva isegi, et see oleks ideoloogiline, vaid lihtsalt naised kirjutavad väga hästi. Enamgi, nad ei pea tingimata kirjutama, vaid lihtsalt midagi armastusega tegema. Mind on näiteks palju mõjutanud ema ja vanaema, kes ei kirjutanud üldse ja lugesid ka üsna vähe, aga võtsid väga tõsiselt toiduvalmistamist ja õmblemist. Kirjandusest on mulle väga meeldinud Kate Chopini romaan „Virgumine“, kus naistegelaskuju õpib ujuma ja leiab selle kaudu vabaduse. Üks mu lemmikautoreid on vaieldamatult Aino Kallas. Ühel pool on aga autorid, kes on mõjutanud, ja teisel pool sa ise, kes ei suuda kirjutada sama suure üldistusjõuga proosat nagu näiteks Annie Ernaux, kuigi tahaksid. Loen praegu nimme naisautoreid, sest olen mehi üsna palju lugenud – kompenseerin seda jõuliselt.

Ross: Kultuuri- ja keelemälust üksikute fraaside väljanoppimine, millega algab Annie Ernaux’ romaan „Aastad“ – selle töö peaks eesti keeles ka keegi ette võtma. See on nii vaimustav, et igal väljendil on konnotatsioonislepp taga.

Pihelgas: Loomulikult on eeskujud olulised, mind kasvatasid üles raamatud. Alustasin luuletajana ning eesti luules on naisi peetud olulisemaks kui proosas, ses osas oli vist lihtsam. Siiamaani on mulle nii luuletaja kui prosaistina tähtis Ene Mihkelson. Oluline on eeskätt see, mida tekst lugejaga teeb, kuidas see avardab arusaamist sellest, mis on kirjandus ja mis on kirjanduses võimalik. Niisuguseid raputusi on nüüd aina vähem, kuid neid ikkagi leidub. Viimase aja elamused on olnud Argentina autorid Alejandra Pizarnik, kes kirjutas 1960. aastatel luulet, ja Ariana Harwicz, kelle proosateosed on fantastiliselt pöörased.

Ross: Eret, kas sina loed meeskirjandust?

Talviste: Muidugi loen. Mulle meeldib näiteks Kurt Vonneguti, James Joyce’i, Tõnu Õnnepalu looming. Kuna mu töö on aga seotud modernistliku naiskirjandusega, siis muu lugemiseks napib aega. Mainisid Woolfi. Tema „Oma tuba“ on väga vastuoluline: Woolfile on tähtis kirjutavate emade traditsioon, ent raamatu lõpus jõuab ta ikkagi androgüünse, sootu teksti ideaalini, mille puhul ei ole võimalik tuvastada, kas autor on mees või naine.

Pihelgas: Mul on üleskutse kirjastajatele: „Aino“ uustrükki tahaks väga!

* https://dspace.ut.ee/handle/10062/83664?locale-attribute=et

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht