Lahkunud on pagulaseestlaste soometumisaegne toetaja

Seppo Kervinen (11. IV 1944 – 6. IX 2022)

TOOMAS TALLO

6. septembril lahkus teispoolsusse soome ajakirjanikust estofiil Seppo Kervinen. Soome ajakirjanike liidu ajaleht pealkirjastas Seppo Kervisele pühendatud mälestuskirjutise „Eesti sõber kuni lõpuni“.

Eestiga sidus Seppot juba päritolu: ta emapoolne vanaisa oli eestlane, pärit Räpina kandist. Ajateenistus tsaari­armees viis ta Viiburisse, kus muusika­andeline noormees võeti sõjaväeorkestrisse. Orkestrandina jäi ta Viiburisse teenima ka pärast sundaja lõppu ja abiellus seal soomerootslannaga. Oma eesti juurtest oli Seppo küll lapsest saati teadlik, kuid tema lapsepõlve- ja noorusaastad jäid ajajärku, mil Eestist ja eestlusest rääkimist ei peetud Soomes soovitavaks.

Seppo sai eesti keele selgeks alles üliõpilaspõlves, kui sattus suviti Rootsis töötades eestlastele kuuluvasse tehasesse, kus juhtkond ja suur osa töötajaistki olid eestlased. Rootsis astus ta ka Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmeks ja sealt said alguse tema mitmekülgsed sidemed paljude pagulaseestlastega, huvi Eesti kultuuri ja eestluse vastu. Eesti juuri pidas ta äärmiselt tähtsaks ning tundis nende üle uhkust, võrreldes oma suhet Eestiga juutide suhtumisega Iisraeli, öeldes „Minu Iisrael on Eesti“.

Pärast kõrgkooli lõpetamist tegutses Seppo Kervinen tehnika- ja majandusajakirjanikuna, proovis kätt mitme väljaande juures ning lõpuks jäi kuni pensionile minekuni pidama Soome inseneride liidu nädalalehes Tekniik­ka & Talous. Eesti teemat polnud tal kuni meie riigi iseseisvuse taastamiseni soometumise tõttu muidugi võimalik käsitleda, küll aga elas ta kaasa kõigele nii Eestis kui ka pagulasorganisatsioonides toimuvale.

Eriti meeldejääv oli tema sõnul 1973. aasta suvel Helsingis toimunud Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsi (CSCE, hiljem OSCE) välisministrite nõupidamisega seotud vahejuhtum. Nõupidamise päevakorras oli muu hulgas Euroopa riigipiiride puutumatuse küsimus. Balti riikide pagulasorganisatsioonid nägid sellega seoses ohtu, et lääneriigid võivad muuta Baltimaade Nõukogude Liiduga ühendamise mittetunnustamispoliitikat.

Vastusammuna saadeti Helsingisse Eesti, Läti ja Leedu pagulasorganisatsioonide esindajate ühisdelegatsioon, kes pidi seal andma pressikonverentsi. Seppo Kervinen sai Rootsi eestlaste esindusest palve abistada delegatsiooni asjaajamises ja pressikonverentsi korraldamisel. Seda ta tegigi, ent paraku jõudis teave toimuvast enneaegu Nõukogude asjameeste kõrvu ning nood nõudsid Soome valitsuselt samme „nõukogudevastase propaganda ja provokatsioonide“ takistamiseks. Soome politsei pidaski delegatsiooni liikmed koos Seppo Kervisega kinni.

Seppo Kervinen vabastati Soome kodanikuna aga peatselt ning ta võttis kohe ühendust kolleegiga ajalehe Uusi Suomi välisosakonnast. Sealtkaudu jõudis teave juba samal päeval OSCE nõupidamisel osaleva USA välisministri William Rodgersini, kes nõudis viivitamatult ühisdelegatsiooni kuuluvate Ühendriikide kodanike vabastamist. USA kodanike järel vabastati teisedki Balti riikide esindajad, kuid keelati neil poliitiliste avalduste tegemine. Vahepeal oli aga delegatsiooni arreteerimine Ameerika Hääle uudiste kaudu juba kõikjal maailmas teada, lisades kõlajõudu Baltimaade vabastamise nõudmisele.

Meie riigi iseseisvuse taastamisele elas Seppo Kervinen vaimustunult kaasa ja oli selle üle õnnelik. Ta hakkas sageli Eestis, samuti Lätis ja Leedus nii tööreisidel kui ka külas käima ning õhutas teisigi soome kolleege seda tegema. Tänu sellele hakkasid Soome inseneride liidu väljaandes ilmuma Eesti majanduselu käsitlevad ja Eesti-Soome majandus­sidemeid propageerivad kirjutised. Peamiselt ajalehes Eesti Aeg ilmusid aga tema eestikeelsed Soome-teemalised kirjutised.

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist astus Seppo Kervinen kohe Eesti ajakirjanike liitu ning Soome liidu aktiivse liikmena aitas korraldada EALi vastuvõtmise Rahvusvahelisse Ajakirjanike Föderatsiooni. Ta osales Eestis ka mõne uue ajakirjandusväljaande loomisel ning tänini ilmub Soome koduajakirja Kotivinkki malli järgi loodud Kodukiri. Abivalmis kolleegina aitas ta soome keelest tõlkijaid ning tõlkis ka ise eestikeelseid tekste soome keelde.

Eesti Maaturismi Ühingu kaastöölisena propageeris ta soomlaste seas meie maaturismi. Elamuslikeks sündmusteks olid talle eesti laulupeod, kust ta ei tahtnud kunagi eemale jääda. Eesti reise jätkas ta ka pensionärina, kuni koroonaepideemia selle tõkestas. Meedia vahendusel hoidis ta aga ennast Eesti poliitika-, majandus- ja kultuurieluga lõpuni kursis. Oma rikkaliku eestikeelse raamatukogu annetas ta Tuglase seltsile.