Intiimse ja kollektiivse mälu põimija Annie Ernaux

Nobeli kirjandusauhinna laureaat on julge teemavalikuga aidanud murda vaikust, üle saada häbist. Niisama oluline on ka tema isikupärane kirjutusviis.

TRIINU TAMM

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

6. oktoobril tegi Nobeli komitee teatavaks 2022. aasta kirjandusauhinna laureaadi, kelleks osutus prantsuse kirjanik Annie Ernaux. Ernaux on kuueteistkümnes prantsuse autor, aga esimene prantsuse naisautor, kes selle kaaluka tunnustuse on pälvinud. Prantslased mõistagi juubeldavad: Annie Ernaux, elav klassik, on üks armastatumaid tänapäeva autoreid, kriitikud ja kirjandusuurijad hindavad teda kõrgelt, lugejad aga lausa jumaldavad. Tema raamatud on ühtpidi väga isiklikud, nende aineseks on tema enda elu, fookuses pole aga mitte ta isik, vaid ümbritsev ajastu, üksikisiku kaudu jutustab ta kollektiivi loo, ta ei räägi minast, ta räägib meiest. Annie Ernaux on öelnud, et tahab püüda sõnadesse oma aega ja inimesi seal sees, ta on ka öelnud, et kirjutamine ei peaks olema üksildane nauding, vaid jagamine, ja niisamuti, et sõna on relv ja kirjutamine üks viise võidelda. Tema võitlustandriks on läbi aastate olnud ühiskondlik ebavõrdsus ja naiste õigused.

Annie Ernaux on sündinud 1940. aastal väikeses Normandia linnakeses Lillebonne’is ja kasvanud üles vaid õige pisut suuremas Yvetot’s, kus tema vanemad pidasid kohvikut ja vürtspoodi. Ta on õppinud Roueni ülikoolis kirjandust, õpetanud kirjandust nii koolis kui ka ülikoolis ja avaldanud 24 raamatut ning hulgaliselt lühemaid tekste ja artikleid ajakirjanduses. Omal nahal kogetud tähelepanuväärne sotsiaalne tõus, töölisklassi miljööst ülikooli– ja kirjandusringkonda, abielu kaudu ka kodanlikku maailma, on jätnud temasse jälje. Tema vanemad julgustasid ja isegi sundisid teda aina õppima, kuid ühtlasi kaugenes ta seeläbi nende maailmast ja oma juurtest, samal ajal tajus ta end alati võõrana ka oma uues keskkonnas. Tagantjärele võib öelda, et just kahe maailma vahel olek, millele ajapikku lisandus oskus sellest rääkida, lõid hea pinnase, et temast saaks kirjanik, kelle looming kõnetab paljusid.

Annie Ernaux on öelnud, et tahab püüda sõnadesse oma aega ja inimesi seal sees, ta on ka öelnud, et kirjutamine ei peaks olema üksildane nauding, vaid jagamine, ja niisamuti, et sõna on relv ja kirjutamine üks võitlemise viise.

Cati Cladera / EPA / EFE / Scanpix

Ernaux alustas kirjutamist belletristlikus võtmes, kuid juba alates esimest romaanist „Tühjad kapid“ („Les armoires vides“, 1974) kasutas ta tegelikult omaeluloolist ainest. Oma isikupärase väljendus­viisi leidis ta aga jutustusega „Koht“ („La place“, 1983), mille kirjutamise tõukejõuks sai isa surm ning soov ja vajadus jutustada isa lugu ja ka tema enda kasvamise lugu. Edaspidi loobubki ta kirjanduslikest tegelastest ja fabuleerimisest, hakkab jutustama mina­vormis ega varja, et lood, mida ta jutustab, on tõesti sündinud, ja inimesed, kellest räägib, on päris. Raamatust raamatusse võtab ta vaatluse alla mõne episoodi oma elust, kartmata seejuures käsitelda vägagi intiimseid ja ka keerulisi ning valusaid teemasid. Näiteks ema haigestumine Alzheimeri tõppe ja surm romaanis „Üks naine“ („Une femme“, 1987). Keelatud armastus abielus välismaalasega romaanis „Lihtne kirg“ („Passion simple“, 1991), mille järgi on 2020. aastal tehtud ka sama pealkirjaga film, režissööriks Danielle Arbid. Ernaux kirjutab samuti oma õest, kes suri enne tema sündi ja kellest vanemad talle ei rääkinud („Teine tütar“, „L’autre fille“, 2011), ning oma keelatud abordist 1964. aastal („Sündmus“, „L’évenément“, 2000). Ka selle viimase raamatu põhjal valmis eelmisel aastal film, autoriks Audrey Diwan ja novembris saab seda vaadata ka ETV2s. Ernaux’ rahvusvaheliselt ehk tuntuim teos on „Aastad“ („Les années“, 2008), kus ta võtab alguspunktiks oma sünnihetke ja hakkab siis mälestuskilde pidi, saades tuge vanadest fotodest ja oma päevikutest, liikuma tänapäeva poole, visandades panoraami Prantsusmaa ühiskonnast sellel perioodil.

Kuigi juba väärikas eas, on Ernaux endiselt heas loomingulises hoos. 2022. aasta kevadel ilmus tema viimane jutustus „Noormees“ („Le jeune homme“), mis räägib tema armastusloost endast kolmkümmend aastat noorema mehega. Cannes’i filmifestivalil linastus tema esimene film, koos poja David Ernaux-Briot’ga tehtud „Super 8 aastad“ („Les années Super 8“). Selles teeb ta filmikunsti vahendeid kasutades sama, mida on teinud oma raamatutes kirjanduse vormis: kasutades dokumentaalseid kaadreid oma pereelust aastatel 1972–1981 skitseerib ta ühe prantsuse keskklassi perekonna 1970. aastate portree.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Anni Ernaux’ panus on olnud ühelt poolt julge teemavalik, ülimalt argisest ainesest on ta vorminud väärt kirjandust, millel on samal ajal tugev sotsiaalne mõõde ja ka mõju: rääkides oma kogemusest on ta sõnastanud paljude kogemuse, aidanud inimestel välja murda vaikusest, üle saada oma häbist. Niisama oluline on aga ka tema isikupärane kirjutusviis: vaatlev, hinnanguvaba, kirjeldav, taotluslikult neutraalne, nii et seda on nimetatud koguni jahedaks, ta ei kasuta metafoore ega muid kirjanduslikke vigureid. Temas on nähtud koguni autobiograafilise žanri uuendajat, autofiktsioonile on ta lisanud tugeva sotsiaalse mõõtme, mistõttu on teda nimetatud impersonaalse või ka kollektiivse autobiograafia rajajaks.

Eesti keelde Annie Ernaux’ loomingut seni tõlgitud pole. Kirjastusel Tänapäev on kuuldavasti plaanis avaldada tema teos „Aastad“ ja loodetavasti tuleb tõlkeid teisigi.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht