Claes-Johan Rudolf Andersson 30. V 1937 – 24. VII 2019

Mati Sirkel

24. juulil 2019 suri 82-aastasena Claes Andersson. Hariduselt oli ta väljaõppinud ja pika praksisega psühhiaater, Turu Akadeemia ja Helsingi Ülikooli audoktor. Espoos elanud Andersson oli ja on hetkel soomerootsi tuntumaid, viljakamaid ja pärjatumaid luuletajaid, aga ka prosaist, dramaturg, esseist, toimetaja, tõlkija, sõnakas kolumnist ning kriitik, Soomerootsi Kirjanike Liidu esimees aastatel 1978–1983. Lisaks oli ta aastaid aktiivne Vasakliidu poliitik (kaheksa aastat selle esimees) ja parlamendiliige, neli aastat olnud ka Soome Vabariigi kultuuriminister. Oma poliitikukarjääri kirjeldab ta haaravalt ja eestlaselegi kõnekalt teoses „Kaksteist aastat poliitikas“ (tlk Mari Tuulik, Loomingu Raamatukogu 2002, nr 18/19). Mees nagu orkester – johtugu siit viide tema tuntusele ka džäss­pianistina. Viimastel aastatel astus ta nii poeedi kui muusikuna korduvalt üles Eestiski. 2006. aastal ilmus tema viimast kuut luuleraamatut hõlmav eestikeelne tõlkekogu „Külm on, tuli lahti“, tõlkijaks allakirjutanu.

Anderssoni esimesed kogud esindavad oma programmilises uuslihtsuses ja rämedavõitugi ebapuhtuses vastandina soomerootsi modernismile rõhutatult radikaalset vasakpoolset angažeeritust. Aastal 1969 kirjutas ta näiteks veel nii: „Kapitalism hõõrub meid molekulideks / Tekitab meie vahel umbusaldust / Varjab meie huvide ühisust/ Asistab meie elu / Murrab meie solidaarsuse / Hägustab meie ehtsaid eluväärtusi / Sunnib meile peale kunstlikke vajadusi / Koormab meie elu kunstasjadega / Rõhutab kuristikke sissetulekute ja varanduste vahel / Kumuleerib teadmisi korrumpeerunud tehnokraatiaks / Takistab meid leidmast positiivseid alternatiive / Kapitalism toimib efektiivselt / Maailmas meie ühiskonnas meie südames / Me pole iseendaga harmoonias / Me pole õnnelikud / Süüteadvus kleepub kõige külge, mida me puudutame / Me pole solidaarsed / Keegi ei armasta meid / Me ise vihkame endid / Me vihkame kõiki teisi“. Oma kommentaar aastast 2002: „Põsed löövad õhetama, kui ma seda luuletust loen. Miks? Kas selles esitatud väited ei pea enam paika? Küsimus pole selles … Kõige rohkem häirib mind luuletajamina kõiketeadev, kuulutajalik hääl. Luuletaja väidab teadvat ja kõnelevat kõigi teiste nimel. Kust on ta selle mandaadi saanud? Teiseks sobiks keelekasutus paremini poliitilisse manifesti kui luulesse. Tekstis puuduvad sügavus, mitmekihilisus ja müsteerium. Siin puuduvad alandlikkus ja liigutavus ja ilu.“

Viimases kahes reas loetletud märksõnad iseloomustavad Anderssoni küpselt dialektilist luulet, mille paradoksilembesest omapärast peaksid käesolevad kuus luulekogu andma hõlmava pildi. Siit pole kuhugi kadunud ka tema loomuomane sotsiaalne südametunnistus, mille väljundit põhjalik poliitiku­kogemus on aidanud veenvalt vahedaks, täpseks ja lihtsaks lihvida.

 

Lubatagu tutvustada Claes Anderssoni vaateid tema enda intervjuusõnade kollaaži kaudu aastast 2003.

 

Kellele sa kirjutad? 

Iseendale, vähemalt mis puutub ilukirjandusse. Gunnar Ekelöf on kirjutanud, et ma kirjutan sellele osale iseendas, mis on osaks teistest. Kui ma kirjutan kolumne, proosat, draamat või luulet, püüan kirjutada nii hästi kui võimalik, aga ma ei mõtle sellele, kuidas seda hiljem läbi elatakse.

 

Kuidas sa kirjanikuna töötad? 

Nüüd, kui mul on võimalus kirjutada täisajaga, püüan ma kirjutada iga päev. Ma alustan kell kaheksa ja kirjutan kella kolmeni. Mõnikord kirjutan ka õhtuti ja öösiti. On tähtis kirjutada iga päev. See on umbes nagu etüüdide harjutamine, kirjutamine läheb kähku rooste. Korrapärane distsiplineeritud kirjutamine annab tulemusi, inglid tulevad lennuga, kui sa kõvasti tööd teed. Ma võin mõnda teksti viiskümmend korda ümber kirjutada ja märgata siis, et kahekümne neljas versioon on parim.

Luule on igasuguse kirjanduse aluseks, ta on kokkusurutud, üllatav ja meenutab unenägu. Kõik on võimalik, silmapilk on vägevalt kohal, ei esine mingeid loodusteaduslikke seadusi. See on imeline maailm, sisemise tegelikkuse kirjeldus, milleni jõuab ainult luule kaudu.

On nii palju erinevaid viise sõnade kombineerimiseks. Luules esineb ootamatuid kohtumisi, mis heidavad uut valgust nähtustele inimese sisemaastikul. Ma püüan kirjutada nii konkreetselt kui võimalik ja vältida lillelist keelt, metafoore ja sümboleid.

Tahan formuleerida end nii hästi kui võimalik, jõuda ka teiste inimesteni. Mul pole illusiooni, nagu võiksin ma maailma kiiresti muuta, küsimus on aeglastes protsessides. Revolutsiooni ei tehta luuletusi kirjutades. Kuid ma loodan siiski, et suudan oma kirjutamisega mõjutada inimeste ideesid ja hoiakuid.

 

Sinu teemad? 

Suured eluteemad: kasvamine, vananemine, armastus ja armastuse puudumine. Suured igavesed teemad on need huvitavad. Nemad on väärt seda, et neist kirjutataks.

Ma võtan ainet lapsepõlvest ja kasvu­east, alateadvusest ja unenägudest, kuid samuti ühiskonnast, kaasajast, poliitilisest tegelikkusest. Mida isiklikum kirjandus on, seda enam on ta üldkehtiv.

 

Milline tähendus on kirjandusel soome­rootsi ühiskonnas? 

See on ennekuulmatult tähtis. On raske kirjandust olematuks mõtelda. Kirjandus on soomerootsi enesemõistmise keskne osa. Keel on põhjaks kokkukuuluvusele ja identiteeditundele. Kirjanike ülesandeks on keelt elus hoida, teda uurida ja arendada.

 

Millised on sinu kutsealased lootused? 

Ma loodan, et püsin sellises konditsioonis, et võin töötada nii kaua kui võimalik. Sügisel ilmub uus luulekogu. Mul ei ole hiigelsuuri plaane kirjutada kaksteist romaanisarja nagu mõnedel kirjanikel.

 

1999. a tehti Anderssonile „mootorsaemeetodil“ radikaalne bypass südameoperatsioon, veri juhiti paremast säärest võetud veresoone abil ummistunud kohast mööda. Operatsioon õnnestus, aga kuulus kaheldamatult nn eksistentsiaalsete elamuste hulka. Nii kajastub see ka Anderssoni viimastes luuleraamatutes.

Kunagi mässajaliku ajalehe Finlands Bästa Tidning (Soome Parim Ajaleht) asutaja ja peatoimetajana tema meelest seiskunud ning ülerafineeritud soomerootsi modernismi rünnates ei pruukinud Claes Andersson tingimata ette näha, et ta võiks praegu jagada näiteks Rabbe Enckelli ridades väljendatud mõtet: „Nutt on kramplik tõmblus / meie soovis millegi püsile, on laps / kes keeldub mõistmast, / et kaotuse tunne annab elule ta sügavaima mõtte.“ Aga nii see vist on.

 

Mõistagi ei tea keegi, kas pagas kohale jõuab, aga

sa vähemalt tead, mida kaotasid

 

Ainus lohutus on see, et meie, lugejad, kaotasime üksnes selle, mida poeet ei jõudnud enam kirjutada. Tänu talle ja rahu tema põrmule.