Armastus ongi ulme

Triinu Merese uues jutukogus „Kuigi sa proovid olla hea“ ei ole midagi ebamaist, võõrast ega maagilist – peale armastuse.

TOOMAS JÜRGENS

Karm ja pime aeg, luuni lõikav külm, jää ja lumi, raskemeelsus ja rusutus, reetmised ja valed valikud ning armastus kui kõige selle põhjustaja. Või armastus sellest kõigest hoolimata?

Triinu Merese äsja ilmunud kolme (ulme)lugu koondav raamat „Kuigi sa proovid olla hea“ on nüüdisaegse feministliku fantaasiakirjanduse hea näide. Teos ei lase end kuigi lihtsalt avada. Juba pealkiri ise tekitab küsimusi rohkem kui ajaviitekirjandusele kohane (ja mis see ulme siis üldlevinud arvamuse järgi muud ikka on). Sõna „kuigi“ viitab pealkirjas nukrale tõdemusele: proovi nii hästi, kui tahad, aga välja tuleb ikka, nagu alati. Ja hea misasi? Kesasi? Naine? Mees? Abikaasa? Armuke? Kirjanik?

Triinu Meres on eelkõige jutukirjanik. See on juba iseenesest tubli näitaja, sest mida lühem vorm, seda keerulisem on head tulemust saavutada. See kehtib eriti fantaasiakirjanduse puhul, kus mängib äärmiselt olulist rolli kujutatud fantastilise maailma usutavus. Paari pintslitõmbega suudavad meistriteose luua vaid väga vähesed. Siin ei päästa hea käsitööoskus, annet on vaja.

Meres debüteeris ulmekirjanduses 2011. aastal jutustusega „Joosta oma varju eest“, mis pälvis esikoha kirjastuse Fantaasia ja ulmeühingu korraldatud ulme­jutuvõistlusel. Ta on avaldanud hulgaliselt lühemaid ja pikemaid tekste almanahhis „Täheaeg“, veebiajakirjades Algernon ja Reaktor, samuti on tema lood jõudnud mitmete autorite loomingut koondavate kaante vahele. Peale lühemate tekstide on Meresel ilmunud ka kaks romaani: 2017. aastal andis Varrak välja „Lihtsad valikud“, mis hinnati kirjanike liidu romaanivõistlusel auväärse teise kohaga (igati positiivne üllatus kõigile ulme­huvilistele), ning 2018. aastal kirjastus Fantaasia „Kuningate tagasituleku“. Nüüdne, samuti Varraku välja antud „Kuigi sa proovid olla hea“ on kolmas raamat, mille kaanel Triinu Merese nimi.

Lugudest, tõsi küll, on siin uus vaid viimane lühiromaani mõõtu jutt, mis on andnud ka kogumikule pealkirja. Esimesed kaks lugu on avaldatud juba kuus-seitse aastat tagasi: „Sulavesi ja vereside“ ilmus 2012. aastal „Täheaja“ kümnendas numbris ning „Nagu nuga vööl“ 2012. aasta suvel Reaktoris ja ­ 2013. aastal antoloogias „Tuumahiid“. Nüüd leiab need uuesti läbi kirjutatud kujul ühtede kaante vahelt.

Lood on omavahel seotud üpris lõdvalt ning loetavad täiesti iseseisvana, peale paari tegelase kahes loos on sama vaid Kuuevalla kuningriik tegevus­paigana. Ja muidugi ka see, et kaanetekstis on kõiki kolme nimetatud ulme­lugudeks, milles oleks mõistlik parajal määral kahelda. Vähemalt on igati õigustatud see määratlus küsimuse alla seada. Ulmeringkond nimetab neid Merese tekste fantasy’ks ning teatud reservatsioonidega saab sellega ka nõustuda, ent tundub siiski, et täismõõdulise fantasy või imeulme jaoks jääb üksnes (pseudo)keskaegsest lavakujundusest ning olematutest kohanimedest pisut väheks. Kui võtta nende asemele Google Mapsist suvalised (muidugi kliima poolest sobivad) reaalsete nimedega reaalsed paigad, on kogu ulme kadunud ning meile jäävad alles kolm toredat, ent üsna realistlikku lugu.

Kui leppida lihtsustatud definitsiooniga, et ulme näol on tegemist žanriga, kus maailma kujutatakse teadlikult sellisena, nagu see tegelikult ei ole, siis on kõik hästi. Paistab, et Merese jutud võib ikkagi liigitada ulmekirjanduse sekka, kuna on väga raske uskuda, et päris inimesed võiksid käituda päris maailma päris olukordades nii totakalt ja ennasthävitavalt, nagu nad neis lugudes teevad. Puudub ka muu fantasy-atribuutika ning Merese raamatus ei kohta ei lohesid ega võlukeppe ega nõidu ega loitse ega üldse mitte midagi maagilist. Kommunistliku partei manifest või praeguse valitsuse riigieelarve visioon on Triinu Merese raamatust tunduvalt ulmelisemad.

Eelnev on mõeldud neile, keda pelutab sõna „ulme“ ning kes seetõttu raamatu poeletilt võtmata võivad jätta. Pole mõtet karta: te ei kohta Merese raamatus midagi ebamaist, võõrast (isegi kohanimed on mõnusalt koduse kõlaga) ega maagilist – peale armastuse. Kas armastus on ulme?

Kõigis lugudes uurib Meres inimest või, kui täpsem olla, Naist. Mees on tema juttudes lihtsalt kohtlaselt naeratav, inaktiivne taust. Just Naine on see, kelle ette asetab autor probleemid ja suured küsimused, dokumenteerides seejärel hoolika laborandina, kuidas katsealune nende lahendamisega toime tuleb. Paraku tundub, et kuigi naised on Kuuevalla kuningriigis tunduvalt mehemad, sahmerdavad nad pooleldi mõttetult, jooksevad ringi, pea laiali otsas, ei suuda õigel ajal midagi otsustada või siis tegutsevad lihtsalt sellepärast, et midagi teha, vaevamata ennast juurdlemisega, millised võiksid olla nende tegude tagajärjed. Vastu ootusi ei osutu nad mitte tugevateks, jõulisteks karakteriteks, vaid on pigem ekslevad, oma otsustes kõhklevad ning üsna ebakindlad. Sellest hoolimata meeldib Merese tegelastele mõelda, et kõik ümberringi sõltub ainult neist.

Triinu Meres uurib kõigis uue raamatu lugudes inimest või, kui täpsem olla, Naist.

Robin Roots / Õhtuleht / Scanpix

Kui taipame, et autor püüab oma tegelaste käitumise kaudu osutada sellele, et nii sunnib neid toimima armastus, siis oleme tabanud asja tuuma: armastus ongi ulme, see erinebki reaalsusest ega peagi loogiline olema. Aamen.

Teemad, mida autor käsitleb, on samad kogu tema senises loomingus ning taanduvad lõpuks kõik ühele painavale küsimusele: kas õige valik on üldse olemas? Või mis on üldse õige? Kellele ja millal? Kui esmapilgul võib tunduda, et kõigi kolme loo puhul käib jutt ainult armastusest, siis tegelikult on see vaid kate, mille varjus tegeleb autor ikka ja ainult valikuga seotud küsimustega.

Põhjamaiselt jäine ja karge maastik meenutab pisut Neil Gaimani, aga veel enam Ursula K. Le Guini teoseid (Estraveni ning Genly Ai meeleheitlik rännak üle jää on esimene, mis nii „Sulavee ja veresideme“ kui ka jutu „Nagu nuga vööl“ sündmustikuga seoses pähe tuleb ning on ilmselgelt ka Meresele mingil määral eeskujuks olnud). Meistri tasemele ta päris ei küüni, aga ometi tuleb tunnistada, et Triinu Meres on saanud servapidi pihta Le Guinile nii omasele poeetikale tühjuse ja meeleheite kujutamisel.

Narratiiv peaaegu puudub ja selles mõttes on need kolm lugu tänuväärne vaheldus „Lihtsate valikute“ ja „Kuningate tagasituleku“ möllule ja märulile. Tõsi, ka seal on madina kõrval piisavalt ruumi pühendatud tegelaste sisemaailma kujutamisele, kuid Kuuevalla kuningriigi lugudes puudub peaaegu igasugune tegevus ning selle järele ei ole õieti ka vajadust. Kõik, mis toimub, leiab aset tegelaste kõrvade vahel. Kohati tundub kujutatu minevat lausa pihtimuslikuks ning tekib tunne, nagu oleksime tahtmatult sattunud kusagile, kus me mitte olema ei peaks. Jääb mulje, et ridadesse on pudenenud (või ka tahtlikult peidetud) väga palju isiklikku valu ja läbielamisi. Ühest küljest annab see loetavale inimliku mõõtme ning võiks ju tegelaste käitumise usutavust suurendada, aga kui personaalsed läbielamised hakkavad tegelaste mõttemaailmas ja käitumises liialt domineerima, muutub see lihtsalt ekshibitsionismiks ning hakkab hoopis vastupidiselt tööle.

Detaililiiasus – jah, seda esineb, kuid see ei häiri väga. Pealegi kompenseerib seda Merese küps keeletunnetus, nii et ka siin-seal esinev paljusõnalisus võib osutuda küll loo seisukohalt tarbetuks, kuid siiski üsna nauditavalt tarbetuks. Tegelikult on ju nõnda, et ükskõik kui hea loo saab kehva keelekasutusega täielikult ära nullida ja vastupidi: ka väga nõrgast süžeest võib keele lõputute võimaluste oskuslikul rakendamisel väga nauditav lugemisvara saada. Merese jutustatud lood ei ole sisult kindlasti nõrgad, kuid ka mitte nii originaalsed, et hea keele abil neid pisut kõrgemalt lendama ei saaks panna. Meresel on see oskus kahtlemata olemas.