Vendade Grimmide klassika

Juta Kivimäe

Eesti ja Moskva illustraatorite interpretatsioonid Näitus „Vanad muinaslood” Eesti Lastekirjanduse Keskuses kuni 11. II on eksponeeritud Eesti ja 18. II – 30. IV Moskva raamatuillustraatorite looming. Veel laupäeva pärastlõunani võib vaadata lastekirjanduse keskuses eesti kunstnike vendade Grimmide muinasjuttude interpretatsiooni. Nädala pärast katavad keskuse saali ja trepikoja seinu juba vahetusnäituse Moskva raamatuillustraatorite pildid. See näitus on ebatavaline oma tõsises, isegi süngevõitu meeleolus. Mitmete kunstnike joonistused või akvarellid õhkavad tõsidust, uduse hämaruse ja öise taevalaotuse tumedaid toone. Ka saksa humanistide Jakob ja Wilhelm Grimmi XIX sajandil kogutud autentsed rahvajutud on oma olemuselt enamasti sünged. Tegelikult ju polegi tegemist otseselt lastele mõeldud ilusate ja õpetlike lugudega, vaid tõsimeelse eheda folklooriga Saksamaa eri paigust. Germanistika rajajaist vennad ei teinud teadlikult vähimatki rahvaloomingu ilustamiseks või karmimate toonide vaigistamiseks. Kurjus, must maagia, lastetapmised ja -söömised etc. oleksid nagu kohatud XIX sajandi Saksamaal, mis samm-sammult industrialiseerudes ja ühinedes võttis kiirelt Euroopa võimsaima riigi tunnusjooned. Tasub vaid meenutada, et aastal 1831 oli Berliinis üle 80 raamatupoe. Ent rahva ühismälu talletas nii keskaegsete sõdade mälestusi kui ka mälestusi XVII sajandi keskel lõppenud kolmekümneaastasest sõjast. Marodööritsevate sõjasalkade rüüsteretked, aastaid kestnud näljahädad ja katkupuhangud olid siis mõnekümne aastaga langetanud rahvaarvu pooleteise sajandi tagusesse suurusjärku.

Rahvaloomingus on paljudki läbi elatud kannatused surutud kollektiivse alateadvuse süvakihtidesse. Mälestuste mälestused olid sügavatele haavadele kasvanud rahvakultuur oma unenäoliste võrdkujudega.

33 Eesti kunstniku illustratsioonide keskmes on mõned Eestis tuntumad lood, kuigi Grimmide muinaslood on eestikeelsena ilmunud korduvalt, kolmeosalises 1990. aastail ilmunud valimikus ka elulähedased lühilood ja näiteks ka Saksamaa sõjajärgsetes väljaannetes n-ö sekvestri alla pandud jutud nagu „Juut kibuvitsapõõsas”, mis kajastab sügaval rahva teadvuses pesitsevat võõraviha.

Lapsepõlves omandatud arhetüübid tõusevad kunstis esile kõige ootamatumal moel. Üks ka sel näitusel enim interpreteerimist leidnud lugusid „Okasroosike” on leidnud omal moel käsitlemist näiteks 1970. aastail Malle Leisi sümbolistliku maalina, kus okasroosimüür eraldab inimesest ja vaba merd – vaba liikumise sümbolit tollases suletud maailmas.

Kadi Kuremaa Okasroosikese loo käsitlus on näituse üks tänapäevasemaid. Roositihnikust ilmestuvad väikesed pildid ja kirjad tekitavad mitmeid ergastavaid lisatähendusi, mis on omased pigem tänasele kultuurikeskkonnale. Väga võluvad on siin (ka mitmel teisel autoril on selliseid pildikesi pildis) väikesed didaktilised ofortaknakesed oma tähenduslike arvude pseudosümboolikaga. Okasroosikese interpreteerijaist jäi oma dramaatilise akvarelliga meelde ka Olivia Osik ning perfektse kostüümistuudio esitanud Reti Saks.

Viive Noore šaraad „Punamütsikese” teemadel on ühtlasi nii elegantne kui ootamatu. Koketne hundineiu Punamütsikese maskiga tekitaks korralikus muinasjuturaamatus segadust, ent oleks ehk väitlusteemana teretulnud pedagoogikateaduses. Siinjuures meenusid need akadeemilised jõud, kel oleks äärepealt õnnestunud eesti loomamuinasjutud nende ebasobivate soorollide tõttu käibelt kõrvaldada.

Punamütsikese kujundeid ongi kaasaegsetes muinasjutukäsitlustes palju interpreteeritud. Arhetüüpsed rollid ja võimalus üllatada hirmsa lõpuga on ajendanud Kertu Sillaste koomiksilaadse lahenduse hundist, kes kavaldab üle nii vana kui noore.

Sveta Aleksejeva kollaažid „Okasroosike” ja „Rapuntsel” üllatavad rikkalike pabermaterjalide ja fotokatketega kunstniku kodusest fotoalbumist. Muinasjutumängus osalevad nii kunstnik ise kui tema abikaasa oma lapsepõlvefotodega.

Eestis üle põlvkondade väga armastatud „Breemeni linna moosekandid” on leidnud meeldejääva vertikaalse kompositsiooni Regina Lukk-Toomperelt. Milvi Torimi „Tark Else” ja „Kurat kolme kuldse juuksekarvaga” on esitatud suurepärase kompositsiooniga klassikalise sulava akvarellina. Kauaaegse õpikute illustraatorina on Milvi Torimi detailipeenus ühendatud särava ja elamusliku üldmulje ning paljude lehtedele koondatud tõeliste ja fantaasiaolendite väljendusrikaste ilmetega.

Näituse korraldajad on suutnud koondada mitmeid tugevaid meeskunstnikke, keda on olnud näha ka rahvusvahelistel illustratsioonitriennaalidel. Enno Ootsing esineb kõrgtasemel, samuti Urmas Viik, kelle „Rapuntsel” on seekord lahendatud ulmelise tehnitsistliku maatriksimaailmana. Väga elav ja fantaasiat käivitav on Andrus Raagi „Lumeeit”. Martin Luiga puhas must-valge paberlõige ning Juss Piho tinglik pildimaailm rikastavad eelarvamuslikult feminiinseks peetavat muinasjutu illustratsioonide valdkonda. Jüri Mildeberg on ainsana kujutanud muinasjutumeistreid endid: öötumedusest ilmestuvad hõbeservalistel lehtedel Jakob ja Wilhelm Grimm.

Sellise näituse juures võlub eelkõige võimalus näha vendade Grimmide kogutud surematut klassikat visualiseerituna oma kaasaegsete eesti kunstnike poolt. Oluline on ka võimalus võrrelda nähtut hinnaliste mälestustega lapsepõlve lemmikraamatuist. Grimmide muinasjutud on ju üks neist olulistest mõjutajatest, mis kogu Euroopas on rohkem kui sajandi isiksusi kujundanud. Tegelikult ongi kõikide Euroopa rahvaste poolt lapsepõlves loetud samad raamatud väga arvestatav pind hilisemaks üksteise mõistmiseks. Maarja Vannase „Tuhkatriinu” illustratsioonid ongi nagu igavene tagasivaade hävimatule mälestusele. Klassikaliselt lahendatud detailipeened pildid lugudest, millele iga eurooplane on kas või kord elus siiralt kaasa elanud.

18. veebruarist peale on lastekirjanduse keskuses Grimmide illustraatorite vahetusnäitus Moskvast. Pidulik näituse avamine, kuhu saabuvad ka vene külaliskunstnikud, toimub küll juba lahtioleku ajal 1. märtsil koos Pihkva nukukunstnike näituse avamisega. Moskva Raamatuillustraatorite Liit saadab Tallinna oma nimekate kunstnike tööd, mis on tõepoolest tehtud reaalselt avaldatud muinasjuturaamatutele. Moskva illustraatorite ühenduse esinaise Anastassia Arhipova ja Jekaterina Silina koostatud näitusekogum sai võimalikuks vaid tänu mitu aastat kestnud suhetele Eestis tegutsevate korraldajatega, eelkõige Viive Noorega, kes on olnud seni Tallinnas peetud raamatuillustratsioonide kolme triennaali liikumapanevaks vaimseks mootoriks. Viive Noore sõnul ei ole suures metropolis tähelepanu ja koostööd saavutada lihtne kas või juba meie ruumiliste võimaluste, enam kui tagasihoidliku finantseerimise ja ka, olgem ausad, külastajate nappuse tõttu. Moskvas käib nimeka illustraatori isikunäituse avamisel umbes sama palju prominentset publikut kui Tallinnas kogu näituse aja jooksul inimesi üldse. Lastekirjanduse keskuse saal on küll imeilus, ent mahutab koos trepikojaga maksimaalselt 80 raami. Seega on Moskva näituse Tallinna toomine suuresti sõltunud isiklikest hoolega hoitud suhetest, eelkõige aga aastatega tekkinud sõpruskonnast, mis hakkas kujunema pärast I Tallinna rahvusvahelist illustratsioonitriennaali aastal 2003. Selline suhe ei ole institutsionaalne ja püsib tänu inimestele, kes oma asjatundlikkuse ja isikliku autoriteediga koostööd ülal hoiavad. Väliskunstnikke innustab ka seniste Tallinna illustratsioonitriennaalide kajastus rahvusvahelise noorsookirjanduse nõukogu (IBB Y) kodulehel, aga ka põhjalikud artiklid viimasest triennaalist mitmete riikide kunstiajakirjades.

Moskva illustraatorite Grimmide interpretatsioonid teeb eesti kunstnike loomingust erinevaks teiselaadne traditsioon ja ettekujutus kaasaegsetest võimalustest kunstis. Samuti teadmine, et enamik neist on loodud tõepoolest konkreetsetele raamatutele. Venemaa väga suur lasteraamatute lugejaskond võimaldab sealsetel kirjastustel üha uuesti anda välja nii Jakob ja Wilhelm Grimmi kui ka Charles Perrot’, Christian Anderseni jt klassikute muinasjutte, samuti ilmuvad jälle Lewis Carrolli Alice’i lood ja muidugi vene enda uus lastekirjandus ning lastekirjanduse klassika. Eesti kunstnike näitusepildid on enamasti nende vabalooming, mille koondumine kas või sellesama näituse kataloogi kaante vahele nõuaks korraldajailt järjekordseid imetegusid editeerimiseks vajaliku kapitali kohalevõlumiseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht