Valitsejaportreede hiilgus ja viletsus

Aleksandra Murre

  Loodetavasti on kätte jõudnud aeg, mil ka vene valitsejate portreesid käsitletakse kui rikkalikku ajalootõlgendamise pärandit. 

 

Franz Gerhard Kügelgen.

Aleksander I. 1801.

Õli, lõuend. Eesti Kunstimuuseum.

 

Näitus “Vene valitsejad“ Kadrioru lossis ja Mikkeli muuseumis kuni 27. V 2007. aastal.

 

Iga kunstiteos tähendab looja ja vaataja kommunikatsiooniakti. Portree puhul lisandub sellesse ahelasse veel ka kujutatu isik, tema suhe kunstnikuga, kunstniku modelli tõlgendus, vaataja teadmine kujutatust, kujutatu soov ennast teatud viisil eksponeerida ja palju muud. Veel keerulisem kommunikatsiooniskeem kehtib valitsejaportree puhul, mis on kunstiteos oma stilistika, kompositsioonilise ülesehituse ja materjali käsitusega, täidab aga ka tähtsat poliitilist ja ideoloogilist rolli, on sõnumiedastaja alamatele või teiste riikide võimukandjatele, markeerib võimu juuresolekut ja kontrolli kõikide eluvaldkondade üle. Valitsejaportree looja rollis astub esile nii kunstnik, tellija kui ka valitseja ise.

Valitsejaportree on ajalooliselt seisnud portreekunsti hierarhia tipus. Selles, lisaks portreekunsti vältimatutele parameetritele nagu väline sarnasus ja/või psühholoogilise karakteri veenvus ja sügavus, rõhutatakse ka valitseja kui võimukandja positsiooni, idealiseeritakse teda vastavalt oma ajastu arusaamadele. Erilised ja tähendusrikkad on ka valitseja paraadportree kompositsioonilised võtted. Põhiliselt tuntakse kolme valitseja paraadportree tüüpi: otsevaates istuv täisfiguur, seisev täisfiguur ja ratsaportree. Esimene neist tuleneb Bütsantsi mosaiikide Kristuse kujutamise viisist, teine kompositsiooniline skeem pärineb pühakute kujutamise traditsioonist, kolmanda alus on Antiik-Rooma valitseja, eelkõige Markus Aureliuse ratsamonument. Kõikide kompositsiooniliste lahenduste sõnum on valitseja rõhutatud erilisus, tema jumalikkus, üleolek loodusest ja lihtinimestest.

Vene portreekunsti algusest võib rääkida XVII sajandist alates, mil Venemaal ilmusid esimesed konkreetseid elusaid inimesi kujutavad maalid – parsuna’d (vene sõnast персона). See on veel ikoonimaali üsna tihedalt seotud traditsiooniga: on tasapinnaline ja dekoratiivne, rõhutatud on rohkem kujutatu positsiooni kui portreelist sarnasust, kuid ülesehituses oli parsuna’des kasutatud juba ka sel varasel etapil barokse paraadportree kompositsioonilisi võtteid. Järsk pööre nii vene elus kui ka kunstis tuli Peeter I ajal, kui noore tsaari karmi käsu järgi hakati kandma läänelikke riideid, pügama habemeid, looma uusi riigiasutusi, armeed ja laevastikku, kutsuma Venemaale Lääne-Euroopa kunstnikke ja saatma oma kunstnikke välismaale õppima. Just sel ajal ehk XVIII sajandi hakul algab ka Vene portreekunsti hoogne areng, mis sel galantsel sajandil jääb tugevalt seotuks keisri ja tema õukonnaga. Sellest sajandist pärinevad ka kunstiliselt kõige huvitavamad tööd praegu Kadrioru kunstimuuseumi näituselt “Vene valitsejad”.

 

 

Unustatud hiilgus

 

Selle Vene tsaariportreedele pühendatud näituse taga on juba aastate eest Eesti kunstimuuseumis alustatud koopia kui tähtsa, kuid XX sajandi jooksul diskrediteeritud kunstiajaloo osa uuringud. Koopia uurimise tulemust sai vaadata  möödunud aastal Kadrioru muuseumi näitusel ja selle kohta ilmus ka raamat “Meistriteoste lummus. Koopia Eestis XIX sajandil”. Koopia uurimise üheks osaks olid valitsejaportreed, kuna väga suure osa Eestis leiduvatest koopiatest moodustavad just tsaaride näopildid, mis on olemuselt ja funktsioonilt teistest koopiatest veidi erinevad, siis on praegune näitus pühendatud just neile.

Tsaariportreede rohkus Eesti kogudes on eeskätt seletatav Eesti kuulumisega Vene impeeriumi koosseisu, kus valitsejaportree oli kohustuslik element ametiasutuste, aga ka näiteks ülikooli ja isegi kirikute interjööris. Samas moodustasid keisrite portreed tähtsa osa ka kohalike gildide ja rüütelkondade portreegaleriides (neist märkimisväärseim on Mustpeade vennaskonna portreekogu), mis näitas nende lojaalsust riigile. Teema uurimise käigus selgus, et lisaks ootuspärastele kuns­tiliselt väheütlevatele provintslikele portreedele leidub Eestis ka tõelisi haruldusi: nii unikaalseid signeeritud originaale kui ka huvitava saamislooga kõrgetasemelisi koopiaid.

Kõik Eestis asuvad Vene monarhide port­reed paraku ei jõudnud näitusele: osa neist asub teiste muuseumide püsiekspositsioonis (põhiliselt Tallinna Linnamuuseumis), mõned aga on endiselt hoidlates, kuna halb seisund ei võimaldanud nende eksponeerimist. Üks suuremaid muresid selle näituse tegemisel oligi paljude suuremõõtmeliste teoste halb seisund, rohked kahjustused ja nende restaureerimise keerukus ja töömahukus. Need uhked esindusportreed, mis kunagi ehtisid esinduslike paleede saale, elasid üle kõik XX sajandi esimese poole poliitilised pöörded ja ajaloolised tragöödiad,  on pärast seda aastakümneid unustatult seisnud muuseumide fondiruumides. Neid pole restaureeritud ega eksponeeritud, sageli pole keegi neid vaa­danudki. Nii Franz Gerhard von Kügelgeni Aleksander I suurejooneline paraadportree, mis on ainsana viiest omataolisest säilinud, mis otsustati välja jätta 1980ndatel Tallinnas toimunud Kügelgenide näituselt, kuna valitsenud arvamuse kohaselt olid valitsejaportreed kunstiliselt vähetähtsad tellimustööd, seda osa kunstnike loomingus peeti justkui häbistavaks vaba looja jaoks. Nii jäigi kaunis punapõskne Wellingtoni mütsiga Aleksander tollal restaureerimata ning tema aeg tuli alles nüüd, ligi veerand sajandit hiljem, kui üha enam uuritakse ja osatakse vääriliselt hinnata nii baltisaksa kunstipärandit tervikuna kui ka tsaariportreid. Muide, tsaariportreede temaatika polnud tõrjutud mitte ainult (ja mitte niivõrd) Eestis, aga ka Venemaal, kus nõukogude ajal keisriportreid käsitleti vaid kuulsate vene kunstnike loomingu uurimise raames, mitte eraldi tervikliku nähtusena, mistõttu paljude meil ainult koopiate järgi tuntud portreede originaalid on kas kadunud või teadmata.

Teine Eestis tegutsenud saksa kunstnik Carl Siegismund Walther on näitusel esindatud kolme keisriportreega: kaks on Nikolai I-st ja üks noorukesest reformaatorist Aleksander II-st. Lisaks nendele töödele on ka teistes muuseumides arvukalt Waltheri valitsejaportreid, suurematest olgu mainitud F. Gerard’i järgi maalitud Aleksander I Peetri majas. See osa kunstniku loomingust on seni tundmata, keisrite tellimusportreede osatähtsus Waltheri loomingus alles ootab oma uurimist.

Näituse “avastuste” hulka kuulub ka unikaalne akvarelliga õhukesele lõuendile maalitud transparent Tallinna Linnamuuseumi kogust, mis oli seisnud rullis muuseumisse saabumise ajast praeguseni, kandes dokumentide järgi pealkirja “Aleksander I triumf” ning dateeringut XIX sajandi algupoolde. Kui aga üleinimsuurune rull lahti keerati, tuli päevavalgele äärmiselt huvitav pilt, mis kujutab hoopis Aleksander I venda Nikolai I-st koos abikaasa Aleksandra Fjodorovnaga istumas kalessis, mille hobuseid juhivad valitseja põhivoorusi kehastavad allegoorilised naisfiguurid: usk ristiga, kindlameelsus sambaga, õiglus mõõgaga ja mõõdukus ohjad. Figuurid on paigutatud vabalt maalitud loodusesse, keiserliku paari kohal lendavad kroone käes hoidvad putokesed. Transparent on valminud on 1833. aastal, kui Nikolai I koos abikaasaga Tallinna külastas. Selletaolised maalid olid üsna levinud linnade kaunistamisviis kõrgeimate külaliste saabumiste puhul ning asendasid XVIII sajandil tavaks olnud triumfiväravaid, mida nende ajutist loomu arvestades pole enamasti alles.

Kunagist suhtumist tsaariportreedesse väljendab väga ilmekalt ka Eduard Reisbergi Nikolai II paraadportree, mis on üleni tapeeditükkidega üle kleebitud ja nii tugevalt kahjustatud, et selle kordategemiseni ei jõutud isegi selle näituse ajaks. Ajalooline viha tsaaride vastu leidis väljenduse ka ilmsetes vandalismiaktides, mis veel kord kinnitab nende teoste kunstivälist jõudu ja tähendust. Nii on näitusele erakogust jõudnud tundmatu kunstniku 1720. aastatel maalitud Peeter I tütre Anna portree, mille omanik leidis ribadeks lõigatuna ja välja torgatud silmadega mahajäetud maja varemetest. Samalaadsete noahaavadega oli ka Eesti Kunstimuuseumi kogudesse kuuluv P. E. Rockstuhli Katariina II praadportree.

Loodetavasti on kätte jõudnud (või jõudmas) aeg, mil tsaariportreid vaadatakse kui kunstiteoseid ja ajaloomälestisi, mis räägivad meile lugusid tsaaride põnevast ja sageli traagilisest elust, Venemaa ja ka Eesti ajaloost, kunstnike saatustest ja staatusest eri aegadel, vene portreekunsti arenguteest ja paljust muust, sest iga kunstiteos nagu iga kunstinäituski annab võimaluse mitmesugusteks tõlgendusteks ja mitmete võimalike lugude konstrueerimiseks.