Vaid pimestav viiv

Nostalgias ei maksa kuraatorit ega kunstnikke kahtlustada, aga nad on südamest nautinud kaevandusmuuseumi Valge maja 1980ndate keskkonda.

REET VARBLANE

Näitus „Kohanemine kahanemisega“ Kohta-Nõmme kaevandusmuuseumi Valges majas, endises katlamajas ja õuealal kuni 3. X.

Kuraator Francisco Martínez, kunstnikud Anna Škodenko, Anne Rudanovski, Darja Popolitova, Edith Karlson, Eléonore de Montesquiou, Jevgeni Zolotko, John Grzinich, Laura Kuusk, Sandra Kossorotova ning Varvara ja Mar. Kunstiline koordinaator Marika Agu, graafiline kujundaja Viktor Gurov ja tehniline tugi Johannes Säre.

Francisco Martíneze kuraatoriprojekt „Kohanemine kahanemisega“ ei ole ainuke kunstiprojekt, mida selles piirkonnas kahanevale elukeskkonnale mõeldes on tehtud. Kuid see ei ole ka vaid üks järjekordne etteaste Ida-Virumaa kunstiprojektide ja ka kuraatori enda projektide pikas reas.

Eesti kaevandusmuuseum on Ida-Virumaa suurim turismiobjekt, enamgi veel – tõmbekeskus on õige sõna endise Kohtla põlevkivikaevanduse kohta, haarab see ju enda alla rohkem kui ruutkilomeetri suuruse maa-ala. Kohe pärast kaevanduse sulgemist 2001. aastal alustas seal kaevanduspark, mida juba 2002. aastal külastas üle 27 000 inimese. 2015. aastal lõpetati rikastusvabriku rekonstrueerimistööd ja tegutsema hakkas tehnoloogiamuuseum, 2016. aastal nimetati see kaevandusmuuseumiks. Mõni aeg varem olid sinna rajatud maa-alune Mutimaa, välialale talvised mäesuusa- ja tuubirajad, toodud kohale kallur BelAZ, väärika töötaustaga roomikbuldooser ja muud kaalukad eksponaadid. 2015. aastal pälvis see kompleks Põhja-Eesti kõige külastatavama turismiobjekti nimetuse. Toila vallale kuuluva sihtasutuse tegevus ei ole kulgenud pelgalt edu tähe all, küll on olnud probleeme juhataja leidmisega, palgaraha, hoonete korrashoiu ja eelkõige peahoone ajakohastamisega, kuid elu käib ja giidideks otsitakse endisi kaevureid.

Kaks nädalat tagasi laupäeva lõuna paiku ootas peamaja fuajees rühm külastajaid. Neid võttis vastu entusiastlik viiekümnendates mees, kes küsimuse peale, kas ta oskab ka inglise keeles selgitusi anda, vastas kerge kõhklusega jaatavalt. Teda vaadates oli selge, et kui ta inglise keelega hätta jääb, siis kehakeel päästab ta igal juhul välja. Turistid ei jää millestki ilma. Tema ja veel üheksa giidi (ainult üks neist on naine, kuigi sorteerimiskompleksis kasutati peamiselt naiste käsitsitööd) on suutnud kohaneda kahanemisega. 1937. aastal asutatud kaevandus on leidnud uue väljundi: disneyliku simulaakrumiga pakutakse elamusi igas vanuses külastajatele ja tagatakse ka turvalisus. Täiuslikus paketis on interaktiivne ekspositsioon, saab tellida kaevurilõunat, ei puudu ka energialaks ja romantikapakett.

Martíneze „Kohanemine kahanemisega“ ei saanud endale selles simulaakrumis kohta, et optimistliku põhitooniga ekspositsiooni kas või kerge nihestatus sisse tuua. Ilmselt ei osanud muuseumi juhataja nüüdiskunstiga midagi peale hakata ja seetõttu oli lihtsam lükata see administratsiooni hoonesse ehk Valgesse majja, katlamajja ja õuealale.

Valge maja on tardunud mälu täiuslik kehastus: seal seiskus elu juba 1980ndatel. Kui rikastusvabriku hoones pakutakse energialaksu, siis Valges majas on nostalgialaks tagatud, kuigi tolmupaatinaga kaetud aegade ehedus ei toimi kõigile ühtemoodi ja ka nostalgia ei tähenda alati igatsust midagi tagasi saada, vaid taaselustada oma mälusoppe.

Kuraator Francisco Martínezt pole vaja nostalgias kahtlustada, tema huvi üleminekutsoonide, söötis paikade vastu on teaduslikult optimistlik: ta on kutsunud oma projekti kümme kunstnikku katkist maailma taaselustama; uurima, kuidas asjad taandarenevas keskkonnas modernsuse ülejääkidega kohanedes kestavad, ning nihutama paradigmat külluse majandamiselt kestlikkuse poole. Ka kunstnike puhul pole otsest alust nostalgiast rääkida, nad on selleks liiga noored, kuigi pool neist on kas ise sellest piirkonnast pärit (Darja Popolitova) või venekeelsest keskkonnast (Anna Škodenko, Jevgeni Zolotko, Sandra Kossorotova, Varvara Guljajeva) ja seetõttu on sealsed probleemid neile kas või vanemate kaudu tuttavad. Pole ime, et nad on 1980ndate keskkonda südamest nautinud, sest nii täiuslik konserveering lausa kutsub ennast proovile panema: kas õnnestub seda pisutki murendada või mõrakesi tekitada, et oma kihistus nähtavaks teha, uus mõte ja aeg sisse tuua?

Laias laastus võib „Kohanemine kahanemisega“ töid jagada kaheks: ühed on tehtud spetsiaalselt Kohtla-Nõmmele, teised kohandatud. Sandra Kossorotova umbrohuaed sai alguse paar aastat tagasi Kreenholmi kogukonna­aiana, umbrohtudega värvitud kangaga on ta varemgi välja tulnud. Valge maja pesuruumis kõrvuti kaevuritest jäänud vatijopede ja -pükstega mõjuvad need kui hinnaline käsitöö, tõeline vintage. Seda enam et kataloogis on kunstnik Eesti visama umbrohuna välja toonud rakvere raipe, mida 1939. aastal ametliku käskkirjaga kutsuti kohe välja juurima. Möödas on rohkem kui 80 aastat, kuid rakvere raipest kollaseid välju näeb nüüdki. Edith Karlsoni inimese kui looduse krooni tähendust ümber hindama kutsuvat installatsiooni „Veel üks lühijutt“ võis paar aastat tagasi näha EKKMis ja ka Jevgeni Zolotko Viivikonna uurimus oli tehtud kolm aastat tagasi Sillamäe muuseumi tarvis. Kaevandusmuuseumi Valge maja 1980ndate keskkonnas, kus stagnatsioon oli küll maad võtnud, kuid progressilootus ei olnud veel maha maetud, mõjuvad need installatsioonid vähem anonüümsena, ja nii veider, kui see ka pole, märksa teravamalt.

Eléonore de Montesquiou jätkab narvalaste projekti, kuid see on ainult näiline, sest tema video kangelane Jekaterina Grafova on 1992. aastal sündinud küll Eestis, kuid kakskümmend aastat hiljem elab ikka veel nagu ei-kellegi-maal, kus on kaotanud võime armuda ja ainus tunne on kohusetunne. See ei ole üksnes vene elanikkonnale keskendunud läbinisti pessimistlik teos. Valge maja koduses, kuid ajale jalgu jäänud kinosaalis toimib Katja praeguse noore inimese metafoorina üldisemalt; kes, kas pole tahtnud või ei ole veel suutnud juuri ajada. Ta ei vastandu tardunud mälu täiuslikkusele, kuid ta ei kuulu ka sinna. Samalaadne ambivalents peitub ka Anna Škodenko installatsioonis. Tundmuste kaksipidisus ei ole niivõrd seotud sahvrist leitud esemeid kujutava maaliseeria, kuivõrd keskkonnaga, kus see on eksponeeritud. Toonasele juhtkonnale mõeldud tumepruunis koloriidis baar toimib tõelise nostalgialaksuna. Küllap võis ka lihtkaevur pidupäeval tsiviliseeritud keskkonnas romantilise meloodia saatel sada grammi hinge alla kallata. Škodenko installatsioonis laulavad tema ja ta isa 1970ndate populaarse filmi „Sannikovi maa“ tunnuslaulu: „On vaid viiv mineviku ja oleviku vahel, just seda kutsutakse eluks! … on vaid viiv, pimestav viiv.“ Utoopiline Sannikovi maa ei toonud kellelegi õnne, sest peale jäid inimlik ahnus ja nõrkus ning hirmust kaotada ülemvõim oldi vaenulik ka heaolu pakkuva võõra vastu, kestma jäi vaid tardunud mälu.

Darja Popolitova ei ole kinnistanud oma pilgu minevikku, ka mitte praegusesse hetke, vaid on suunanud tulevikku. Tema ruumiinstallatsioon „Эстима кодума“ on unenäoliselt kummastav nägemus hägusast territooriumist ja seal kasutatavatest tõlkimatutest keelenditest. Teatud kreoolistumine on paratamatu, suured keeled on sellega hästi hakkama saanud. Popolitova pole aga mänginud ainult mustaks huumoriks keeratud keelele, tema materjalide ja meediumide jabur rikkus mõjub piirideta ja ometi nii piiritletud aja täiusliku metafoorina. Just nagu John Grzinichi sümboolne kaart, kõlaritele ja muunduritele asetatud pinnas. Kõik püsib ja mitte midagi pole enam endine. Ei aita Laura Kuuse hunnituid poose võttev kinnisvaraagent ega ka Varvara ja Mari päästetorn. Ülalt alla ei jõua ning ega ei viitsi ka.