Vaadata kunstniku silmadega

KATRIN KIVIMAA

Krista Möldri tajumisruum, mis on nii fotograafiline kui ka fotograafia võimalusi ületav, annab võimaluse peatuda, vaadata ja unistada ning vajaduse korral unustada.

Krista Möldri näitus „Jah, siit ma käisin tihtipeale mööda“ Arsi maja galeriis kuni 29. X.

Krista Möldri näitusest „Mittekohad“ 2014. aastal kirjutades sõnastasin kunstniku loomeprintsiibid järgmiselt: „Iga tema näitus kui esteetilis-temaatiline tervik on subjektiivselt kogetu visuaalne kokkuvõte, milleni kunstnik on jõudnud pikaajalise kogumis-, väljapuhastamis- ja mõtestamisprotsessi tulemusena. [—] olles ise väga täpselt teadlik sellest, mida ta öelda soovib ning perfektsionistlik selles, kuidas ta seda teeb, on Möldri eesmärgiks võimalikult lähedane isiklikult kogetud (ja konstrueeritud) vaatamiskogemuse ülekanne. Ehk siis eeldus, et vähemalt hetkeks vaataja samastub või asub väga lähestikku kunstniku silmavaate ja meelelaadiga.“1 Vahepealsetel aastatel on Mölder neid loomeprintsiipe vaid lihvinud. Ka käesoleval näitusel annavad minimalistlik kujundistu, kus iga detail on tähendusrikas, ning järjepidev keskendumine fotograafilise meediumi eripäradele vaatajale võimaluse „kunstniku silmadega vaadata“.

Arsi maja galeriiruumi seintel näeme viit fotograafilist kujutist; seina vastu toetuvad kaks läbipaistvat ja peegeldavat plasttahvlit, mille pindmine värv muutub vastavalt valgusele ja vaataja asukohale; tahvlid tõmbavad peegelduse kaudu näitusetervikusse kaasa galerii otsaseinana funktsioneeriva vaateakna ning erandlikult asub üks kunstniku lisatud objekt – kuud meenutav ümmargune lamp – akna taga maja välisseinal. Fotod näitavad meile kaht tühja valget ruumi – heledale kangale laskunud liblikaid kanga ühelt ja ning pajuokste ja -lehtede rägastikku teiselt poolt. Mustrid või rütmilisus, mida need kujundid pildipinnal tekitavad, on igal fotol erinevad, kuid need on mõeldud kõlama ka koos. Mingis mõttes tuleks neid pilte kogeda mitte kui visuaalseid kujutisi, vaid kui muusikat.

Kui vaataja taju ja kujutlusvõime on piisava laengu saanud, hakkab Krista Möldri galeriiruum koos sinna paigutatud fotokujutiste ja objektidega toimima tervikliku teosena.

Krista Mölder

Mölder ise vihjab muusikale tsitaadiga, mille ta vaatajale ühe näitusejuhisena kätte annab. „Surnud nurgas, pimetähnis, lakkab nähtav olemast silmale nähtav. Tühjas ajavahemikus, kus kaks inimlikku rütmi (südamelöökide ja hingamise rütm) haaravad kinni ja loovad selle ümber helilise ekstaasi ja võib-olla ka muusika, ning muusikast loovad aja.“2 Arsi näituse üks kirjanduslikke inspiratsioone on olnud prantsuse autori Pascal Quignardi poeetiline essee „Ekslevad varjud“, mida võib ükskõik millisel hetkel ükskõik millisest kohast lahti teha ja lugeda, nagu kunstnik vestluses tunnistas. Midagi, mis ilmselt toetas kunstniku intuitiivset tunnetust visuaalse eneseväljenduse rütmi leidmisel. Krista Mölder on ühes intervjuus väitnud, et ta püüab jätta oma „lausete“ (ehk siis oma teoste) vahele piisavalt ruumi, et vaatajal oleks neile parem juurdepääs.3 Samasugusel moel on ta leidnud toitu oma loometungile – kirjanduslikest allikatest, mis soosivad vabatõlgendust ja jätavad rohkelt ruumi lugeja kujutlusvõimele.

Kui vaataja taju ja kujutlusvõime on piisava laengu saanud, hakkab väike galeriiruum koos sinna paigutatud fotokujutiste ja objektidega toimima tervikliku teosena. See kaasab valguse, värvid, vaateakna taga vaatajast mööda liikuva välismaailma, teoste endi vahel sündivad peegeldusefektid ja vaataja endagi, kes oma kujutist plastpaneelidelt näeb. See tervikteos on vähemärgatavas, aga pidevas muutumises ning nõude neid õrnu muutumisi märgata on kunstnik teose vaatamisviisi sisse kirjutanud. Vaataja ei tule seega näitusele mitte pilte vaatama, vaid siseneb teoste, konkreetse ruumi ja väliskeskkonna vastasmõjude tulemusena sündinud tervikusse – ajutisse, detailselt mõtestatud tajumisruumi.

Teine kirjanduslik niidiots, mille kunstnik vaatajale annab, on näituse pealkiri. Fernando Pessoa luuletusest „Reaalsus“ laenatud rida „Jah, siit ma käisin tihtipeale mööda“4 viitab taju petlikkusele ja võimetusele märgata muutuvat maailma ja iseennastki. Kunstnikku on see luulerida kõnetanud eelkõige seetõttu, et Arsi maja asub Tallinna ühe peatänava Pärnu maantee ääres ning majast sõidavad-kõnnivad iga päev mööda sajad inimesed, näituse autor nende seas, aga kui paljud seda tagasihoidlikku pruunikarva hoonet või selle muutumist ajas tähele panevad? Meie mälu on igapäevasaginas viletsavõitu ja tegelikkusetaju piiratud. Krista Möldri tajumisruum, mis on üheaegselt nii fotograafiline kui ka fotograafia võimalusi ületav, annab võimaluse peatuda ja jälgida, vaadata ja unistada ning vajaduse korral unustada. Kas või ajutiselt.

Kunstnik ise on tunnistanud, et üks tema loominguprotsessi käivitavaid hoobasid on olnud soov endale ruumi juurde luua. Selle läbi annab ta ruumi juurde vaatajalegi, vabastades ta kas või korraks maailmast, mis on täidetud liiga paljuga.

1 Katrin Kivimaa, Krista Mölderi kohtumised „mittekohtades“. – kunst.ee nr 1, 2014.

2 Pascal Quignard, Ekslevad varjud. Loomingu Raamatukogu nr 35-36, 2009. Tõlkinud Leena Tomasberg.

3 Laura Brokāne. Space inside sentences. Watching a column of light. – Artterritory veebiväljaanne; http://www.arterritory.com/en/texts/interviews/6255-space_inside_sentences._watching_a_column_of_light/

4 Fernando Pessoa, Tubakapood. Alvaro de Campose viimased luuletused. Tõlkinud Tõnu Õnnepalu. Pilgrim, 2009.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht