Unenägu leinaga leppimisest

Kui prooviksime anda imelugude võimuvõitluse asemel platvormi võimalustele, kuidas oma oskamatuses endale ja üksteisele toeks olla, andeks anda?

MARIA MUUK

Hanna Samosoni näitus „Võlukunst on mõnikord väga lähedal eimillelegi“, kuraator Siim Preiman. Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljonis 9. XII 2023 – 25. II 2024.

Ma nägin unes, et olin looduspargis. Aga seda ei olnudki olemas, see oli genereeritud mingisuguse uue immersiivse VR-AI-tehnoloogiaga. Nii et kui istusin järvekail ja vesi tõusis, ei saanudki ma märjaks. Päästerõnga kõrvalt infotahvlilt võis lugeda, et viibisime aastas 1986 – kliimakriisi koit, viimane hetk, kus oleks veel saanud midagi päästa. Oli sinine ja värske ja düstoopiline ja segadusse ajav. Olin pettunud, sest kõik teised paistsid virtuaalturismi nautivat elusloodust leinamata. Või äkki ongi mänguline eskapism-hedonism see, millega oma leina taltsutatakse?

Ma ei tea. Aga see maailmalein on nüüdseks igal pool ja me ei räägi sellega koos elamisest piisavalt. Igaüks on omaette, kuigi lein on kõigil ühine. Salapärane reisisaatja teekonnal ennustamatusse asendustulevikku. Kodune küüditaja.

Kuidas inimene käitub leinaga kohtudes – kui ta taipab, et sellest, mille poole ta oli pürginud, ei saanud asja? Minu meelest on loomulik kähku suunda vahetada, mööda kaljuserva teisele poole edasi turnida, otsida aktivistlikult uusi nukke ja õigena näivaid tugipunkte, et mitte kukkuda pead­pööritavasse kuristikku, mis ometi nii selgelt ja ähvardavalt meile otsa põrnitseb. Arvasin, et see on igati loogiline reaktsioon, aga keegi teine ei tulnud minuga kaasa. Ühed pugesid koopasse ja kükitavad seal, lein kuhjana kuklas, lastes tal endale kõrva sosistada, et nad ei saa hakkama. Teised põgenesid leina silmates padavai vastassuunas. Kuristiku suunas.

„Katastroofi saab veel ära hoida, kui me kähku tegutseme.“

„Need silmakirjatsejad seal on kõiges süüdi, mina ei saa midagi teha.“

„Küllap keegi midagi välja mõtleb, kõik saab korda.“

Keegi ütles hiljuti, et me elame taas müütide ajastul, kus kõige võimsam müstiline loits võidab enamuse südame. Juureldes Hanna Samosoni näituse „Võlukunst on mõnikord väga lähedal eimillelegi“ pealkirja tähenduse üle, haakub see nukker tõdemus selle lausega enim. Justnagu hiliskeskaja kobarkriisides vaevlevas Euroopas, kus „inimesed teadsid, et [—] maailm on haige [—] kuid neil polnud aimugi, kuidas seda haigust ravida,“¹ üritame oma ilmavalu ümber veenda ja ära ajada ebarealistlike muinasjuttude ja võimatute trikkidega. („See oli lõputute tapmiste, arutu ebausu, uskmatute rüütlite ja isiklike huvide järgimise orgia.“² Tuleb tuttav ette?)

Võlukunst on võime jätkata elamist väljasurevas maailmas. Tegelemata juurpõhjustega põhineb see võime enamasti reaalsuse eitamisel, ignoreerimisel, minema ajamisel. Ammutame elujõudu virtuaalsetest piltidest, mängudest ja parematest aegadest, lükates kuristiku ja leinaga tõtt vaatamist aina edasi. Elujõu leidmine leinast on hoopis teine asi ja selle lähedusse Samosoni näitusel ka jõutakse.

Tõele au andes jutustab Kunstihoone rõngassaali moodustatud muljetavaldav labürint nähtavasti isiklikumat laadi kaotusest, aga on igati avatud ka maailmavalulisele tõlgendusele. See unenägu ei ole sinine ja värske, vaid tume, toores ja siiras ning sellisena liigutav, suhestutav ja mõjus. Alguses olemegi taipamise kuristiku serval („Enriko“). Taipame mõndagi. Esiteks: me ei saa üksteise reaktsioone kokkukukkumisstressile mõista ega kontrollida. Teiseks: edasiliikumine ilma kaitsvate müütideta on hirmus ja valus, aga võimalik. Kolmandaks: pilvepiir paistab.

Müüt on muu hulgas minapilt, mida lein lammutab. Mina tajusin pärast aastaid kestnud optimistlikku karjäärirajal ronimist, mida pidasin oma kutsumuseks, et omandatud teadmistest pole tänapäeva maailmas ringiliikumisel mingit kasu. Hing keeldub ettevõetud teed mööda edasi minemast. Aknast lendavad välja võltslootused, eneseusk, kontroll ja kardetavasti liiga palju muudki. Hauaküünlaid süüdatakse eelkõige iseenda agentsusele („Emeriit“).

„Esimene samm stabiilsuse suunas on tunnistada, et asjalood on halvad ja lähevad veel halvemaks, ükskõik mida me teeme,“ kirjutab Jem Bendell, süvakohanemise (deep adaptation) kontseptsiooni ja üleskutse autor oma hiljutises suurteoses „Kokku kukkumine“ („Breaking Together“). „Alles siis tajume selgelt, milliseid aspekte maailmast me soovime säilitada.“

Hõimuühiskondades oli leinamine ja puhastav itk harjumuspärane kollektiivne rituaal.³ Midagi selletaolist võiks taas ilmuda ka tänapäeva ühisellu ja poliitikasse. Mõelda vaid – riigikogus algaks iga esmaspäev trummitagumise ja jõriseva joiuga meenutamaks hukkunuid ning tunnistamaks oma võimetust väljasuremise vastu midagi ette võtta. Tausta­visuaaliks sobiks hästi Samosoni peegelvõimendatud raevukas ja lõputu inimpõhjustatud veeuputus („Õnneratas“).

Praegu on leinaga tegelemine massi­hävingutest hoolimata pigem isiklik haigus. Soovitakse „head kosumist“ ja jäetakse üksteist üksi. Nagu paljud, leiab Samoson lohutust eelkõige loomadelt, elus ja eluta looduselt, mille vaheline piir muutub aina hägusemaks, andes ka surmale elavama tähenduse. Rongi­vaguni kirstjas pimeduses toimuvad läbisegi hiirte ja lindude matused ja tervenemised („Uus maailm“); peatusesilt palvega („Välja“) toimib ühtlasi haua­tähisena, millele peagi lisanduvad tantsu vihtuvad sõbralikud kalmukivid. Karnilikud plastkardinad justkui viitavad, et me kõik oleme lihakehad, aga nõidkunstnik Johanna maalib verega pühapilte. Õrnus ja hool ilmutavad end igal tibusammul ja ümberringi hõljub korraga neile pühendatud katedraal („Külluse aed“). Hoovi on püstitatud kunstniku koera auks tempel.

Lein, millega süvakohanetakse, võib tasapisi anda palju rohkem elujõudu kui tuimastavad müüdid ja petlik asendustegevus. Mis oleks, kui prooviksime ühiskonnana lasta end leinal õpetada? Avalikult tunnistada, et me ei saa ega oska; et meie kahetsus ravimatult haige maailma pärast on jagatud; anda imelugude võimuvõitluse asemel platvorm võimalustele, kuidas oma oskamatuses endale ja üksteisele toeks olla, andeks anda …

Näituselt lahkujat jääb ilmselt päevadeks kummitama poplaulu refrään „Pidime lahti laskma, sest vabadust ei saa keelata ära.“ Suva see mina-pilt. Ma olen ju kõik – kivi, puu, vesi, kuu, loom, lind, pilvepiir – ja nemad mina. Küllus ja vabadus võivad ka olla väga lähedal eimillelegi.

1 Norman Davies, Euroopa ajalugu, lk 367

2 Samas, lk 399

3 Camille Barton, The GEN Grief Toolkit https://global-diversity.org/grief-toolkit/