Tõmba kerra, lülita välja, leia kodu

Andri Ksenofontov

Eva Labotkini näitused „Magamajäämine” Tallinna Linnagaleriis kuni 31. X ja „Õigeksmõistmine” Kentmanni tänav 28 28. – 30. IX.         On tekkinud selline kunst, mille kohta öeldakse „sotsiaalkunst”. Enamasti avaldab see end objektides, mida nimetataks kontseptualistlikeks videoteks. Kokku võib seda nimetada sotsiaalkontseptualismiks. „Kontseptualism” kukub tavaliselt välja nagu see mäng, kus mängija üritab teistele kehaliigutuste abil mingit  mõtet edasi anda ühtegi sõna lausumata. Või vastupidi, esineja lihtsalt ütleb selle sõna välja keerutamata ehk kunstipärastamata. „Sotsiaal-” seisneb selles, et vaatajasse sisendatakse, et töö mõte on ühiskondlikult väga tähtis. Näitusel „Magamajäämine” kujutab Eva Labotkin seda, kuidas ta magama jääb. „Mida sa soovid oma vaatajatele nende töödega öelda?” küsisin ta käest avamisel. Eva Labotkin mõtles natuke ja vastas: „Olen väsinud kontseptualismist”.  Kokku viis videot, mõnel magab ta mõne minuti, mõnel võtab pool tundi aega, kuni ta unesegaselt kokku variseb.

Neist kõige äärmuslikum on etenduse „Puudutatud torn” salvestis. Turvameeste valvsa pilgu all puudutab üks kahvatu ja äravaevatud olemisega neiu, see tähendab Eva Labotkin ise, seinameeter seinameetri haaval Canary Wharfi torni ja üritab samme lugeda. Canary Wharf kerkis Londonis möödunud sajandi lõpus kui linna  ultramoodne ja kõige kõrgem hoone ning sellisena kui Iiri Vabariikliku Armee terroripommide loomulik sihtmärk. Nüüd, sama loomulikult Al Qaedale. Ei aimanud turvamehed, et otse nende silme all on käivitatud unepomm. Eva Labotkin palus arstist emal välja kirjutada portsu uinutit, mis ei tapa, aga jalust niidab. Pillid sees, tuigerdas ta seal paar tundi. Video on lõigatud poole tunni pikkuseks. Pärast etenduse lõppu pani operaator kaamera kotti,  kunstniku sõber viskas tüdruku õlale ja kandis maja ees ootavasse autosse. Veel võib vaadata videosid sellest, kuidas Eva Labotkin magab Trafalgari väljakul admiral Nelsoni monumendi lõvil, ühe moslemite linnaosa laste mänguväljakul, korstna jalamil Tallinna elektrijaama hoovis linnahalli lähedal. Ning viimaks tukub esineja või esineb tukkuja terve bussisõidutee Tallinnast Tartusse. „Magamajäämiste sarja hakkasin filmima 2008. ja 2009. aastal (täpselt  ei teagi, kuhu algus panna),” jätkab Eva Labotkin. „Kolisin Tartust Tallinna, Tallinnas ühest kohast teise, siis Londonisse, seal ühest elukohast teise, tagasi Tartusse, tagasi Tallinna. Töid ajendas pidev kodutuse ja kohanematuse tunne. Soovisin sulanduda keskkonda, kõige otsesem tee selleks tundus olevat jätta ennast teadvusetult „vedelema”, loobuda aktiivsest tegutsemisest.” Näituse avamisel ei osanud ma aimatagi, et kui ma järgmisel hommikul  Helsingi Kaablitehase fotomuuseumi näitusele lähen, et siis algab fotograafia vanameistri Pentti Sammanlahti elutöönäitus pika magamisseeriaga. Inimesed, koerad, kassid kõikjal maailmas magavad pildist pilti. Teadvus on välja, alateadvus sisse lülitatud. Kõige ilusam motiiv.         

Lõpuks jõudis Eva Labotkin 2010. aastal majja aadressil Kentmanni tänav 28. Tänav,  mille teevad elitaarseks üks moodsamaid kesklinna korter-kõrghooneid, kohtumaja, tänavale nime andnud ja kiriklikult lammutatud Kentmanni kool, Eesti Pank, Ameerika saatkond tänava tapnud turvaalaga ning sõõrikukohvik. Tegelikult jaotab tankitõketega piiratud turvatsoon tänava kaheks, Kentmanni põiguks ja Pontšiku tupikuks, ehk siis maja Kentmanni tänav 28 asub aadressil Pontšiku tupik 5. Igatahes avaneb seal ühest aknast  vaade Kentmanni advokaadibüroole. Selle ees olevale vaibale astudes käivitab näitusekülastaja plaksti! aknaruloo sulgemismehhanismi. Samm tagasi, on õigusasutus, samm edasi, ei ole õigusasutust. Näitus kandiski nime „Õigeksmõistmine”. Eva Labotkinit inspireerisid vaeste ja kodutute poolt sisse elatud ruumid. Keset elutuba seisab klassitsistlike karniisidega valge ahi, nagu endisele jõukale majale kesklinnas kohane. See kõik võib tuleroaks  saada või parkmisplatsiks tasaneda. Näitusel lõid kaasa linnaosanaaber Epp Kubu ning vastasmajas juristina töötanud Tanel Randel, esinejanimega chaneldior. chaneldior hindas, et just sobivad ruumid enda ülespoomiseks. Aga selle asemel esitas ta neljaleheküljelise tiheda ja targa sisuga kaebuse, millest tsiteerigem mõnda iseloomulikku lõiku: „HKMS § 7 lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga  on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Kaebuse avalik-õigusliku suhte olemasolu või selle puudumise või haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks võib esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi”. Ning edasi: „Käesoleva kaebuse esitajal on isiklik põhjendatud huvi määratleda sellist isikute kogumit maailmana”. chaneldior selgitab, et igasuguse kohtuskäimise ja sellega kaasneva õigusprotsessi aluseks on  alateadlik iha kaevata.

„Käesoleva isikuna ja käesoleval hetkel esitan käesoleva kaebuse, lähtudes eeltoodud õiguslikest põhistustest, faktilistest ja seaduslikest alustest, kogu maailma vastu, niivõrd, kuivõrd maailma mõiste on loetud üldtuntuks ja õiguslikult tõlgendatavaks.” Transtsendentseks kohtunikuks oma algatatud kohtuasjale valis chaneldior filosoofi Roomet Jakapi, kes esitas kõige veenvama kohtudiskursuse, mida ma eales kuulnud olen.  See oli häälutus, täis agressiivset, võimukat ja musta energiat, milles said üheks Monty Python ja David Lynch. Kohtunik lõpetas selgete sõnadega: „Maailm ei ole subjekt. Ja käesoleva kaebuse esitaja ei ole isik. Jätan kaebuse rahuldamata”. Sellegipoolest vabastas kaebuse mitterahuldamine chaneldiori maailma ülemvõimust. Ta ei poonud end just üles, aga Epp Kubu ja Eva Labotkin tegid sellest video, kuidas lüüasaanud hageja basseini astus ning silmapiiri  taha veepiiri alla kadus. Lõbus oli kohtulaual lebavaid kipsist kohtuhaamreid purustada ning köögis kipstreppidele ära eksinud kafkaliku kipskujukese üle irvitada. Selle kohal põles Freudi tsitaat: „Olen ise süüdi, et pole saanud selleks, kes võiksin olla võimete poolest”.