Tõejärgse ajastu tõejärgne kunst

Siim Preimani kuraatoriprojekt on provokatiivne teemaalgatus ja toob välja paljud praegust Ida-Euroopat iseloomustavad probleemid. Kui neid läbi ei töötata, siis jäädaksegi korrutama.

TANEL RANDER

Näitus „Uue ida lapsed“ Tallinna Kunstihoone galeriis ja Tallinna Linnagaleriis kuni 26. III. Kuraator Siim Preiman, kunstnikud Aleksei Gordin, Liina Kalvik, Kristi Kongi, Kennet Lekko, Rūtenė Merkliopaitė, Henrik Rakitin, Alvar Reisner ja Elīna Vītola.

„Uue ida lapsed“ on kuraatori manifest oma põlvkonna nimel, aga see on ka Eesti kaasaegse kunsti lipulaeva Tallinna Kunstihoone seisukohavõtt Ida-Euroopa diskursuses. Viimastel aastatel alanud geopoliitiline pööre on omandamas üha selgemaid kontuure ja leidmas ka kultuurilisi väljundeid. Ida-Euroopa küsimusest, mida seni Baltimaadel põhimõtteliselt eitati, ei saa enam mööda vaadata.

See, kuidas sellele probleemile on lähenetud seni ja lähenetakse praegu, on mulle aga suur pettumus. Ühel institutsioonil peaks jätkuma piisavalt võimalusi, et selle teemaga põhjalikult tegeleda. Vastutus ei lasu ainult institutsioonil, vaid ka kunstnikel – üleüldisel kunstikliimal, mis kipub Baltimail üsna jäine olema. Karta on, et ka globaalne kunstiturg ei ole enam huvitatud universalistlikust põhjamaisest kunstist, mis on teravas kontrastis nende „Kolmanda Maailma probleemidega“, mille käes Balti riigid tegelikult virelevad. Geopoliitika tagasitulek peaks kasvatama kunstituru nälga millegi eksootilise järele – nii võib oletada, kui vaadata mõningate ukraina kunstnike (Nikita Kadan, Roman Minin) praegust tähelendu. Küllap on seda mõistnud ka sealsed galeristid. Kuna meil on käepärast vaid mõni üksik kontseptualismi traditsioonile (Ida-Euroopa kunsti lugu on sisuliselt kontseptuaalkunsti lugu) tuginev kunstnik, tuleb esialgu kasutada kamuflaaži ja teha selline nägu, et oleme alati idaeurooplased olnud.

Kuraatori geopoliitiline subjektsus. „Uue ida laste“ puhul on tegemist Mart Vainre initsieeritud maalinäitusega. Kuraator on seda pidanud kitsenduseks, ent on selle ületanud endassepööratud pilgu ja ekspeditsiooniga sarnaneva tööprotsessi abil. Näitus ongi Siim Preimani töö iseendaga. Ida-Euroopa on temale kui „vabaduse lapsele“ justkui uus reaalsus, millega ta kohaneda üritab. See näitus on lugu tema geopoliitilise subjektsuse tärkamisest. Ent tema subjektsus ei tõuku mitte ühest teatavast reaalsusest, näiteks „uue ida“ hiljutisest esilekerkimisest, vaid kellegi teise monumentaalsest identiteedist ja mälust, mida Preimanil endal ei ole. Nõnda koondub Ida-Euroopa tema seisukohalt kindlasse ajalõiku, mis eelnes tema sünnile, ning inimestesse, kes on seda ajalõiku kogenud ning viimased 26 aastat Ida-Euroopast rääkinud. Terve selle aja on Preiman olnud üks neist täiskasvanute igavate vestluste käes vaevelnud lastest, kellele on Berliini müüri langemine, Balti kett ja sõjaprintsess Xena lihtsalt telekas jooksvad kaadrid. Selline positsioon on täiesti nihilistlik, mis pole sugugi vale hoiak igasuguse geopoliitilise sõgeduse keskel. Ka mina võiksin öelda, et kuna ma ei mäleta 1960ndaid ja 1970ndaid, võisite te need sama hästi ka välja mõelda – pealegi oli see okupatsiooniaeg, mida ei tohigi mäletada. Ma ei saa aga olla kindel teadliku nihilismi tegelikus olemasolus. Ilmselt mõtlesin selle ise välja, sest ma ei näe, et see oleks kuskil sõnastatud.

Aleksei Gordin. Tupik. Installatsioon, 2017.

Karel Koplimets

Kuigi Preiman ütles näituse avamiskõnes, et näitus on apoliitiline, on ta ise alustanud oma bioloogilise vanuse politiseerimist ja põlvkonna loomist Berliini müüri taasehitamise toel. Aasta, kust see müür läbi jookseb, ei ole 1989, vaid 1991. „Ometi on sellel, kummal pool nii-öelda iseseisvusjoont keegi sündis, oluline mõju tema maailmatajule,“ kirjutab Preiman. Kahtlen, kas viis aastat Nõukogude Liitu suudab kujundada inimese maailmataju nii, nagu seda on teinud 26 aastat vaba riiki, aga sümbolid on võimsad ja märgid jäävad inimestele kergesti külge. Nii nagu on räägitud tsaari- või pätsuaegsetest inimestest, nii hakatakse ilmselt tulevikus rääkima ka viimastest nõukogude inimestest. Viivi Luik on kirjutanud, et niipea kui Eesti maailmakaardilt kadus, läks ta üle inimeste verre. Äkki juhtus samamoodi Nõukogude Liiduga?

Preiman näib sellest mõttest lähtuvat, sest tema käsituses voolab aeg inimeste soontes, mitte ideeväljal. Kuigi müür eristab üht ajastut teisest ning on kuupäevaliselt fikseeritud, sulab teisele poole müüri jäänud inimestes nõukogude aeg 1990ndatega kokku. Näiteks viitab Preiman minu esseele „Nostalgia võim“, kus kirjeldasin seda, kuidas ma 1990ndatel Nirvanast uneledes Annelinna paneelmajad Seattle’i siluetiks kujutasin. Ta ütleb, et tema kui vabasse itta sündinud laps ei ole paneelmaju kunagi kujutlenud millekski muuks, mis need tegelikult on, ja päris-Seattle on alati olnud, olgugi et kalli, aga siiski lihtsalt ühe lennupileti kaugusel. Kuigi need minu teismelise unelemised toimusid samal ajal, kui tema käis Rootsi humanitaarabipakkidest riideid saamas, paigutun ma tema vaatepunktist ikkagi teise maailma, sest ainult nõukogude inimene saab sellisel kombel läänest fantaseerida. Tegelikult pean ma ütlema, et ma olen meelitatud! Olen alati arvanud, et kapitalism hävitab inimeste võime unistada!

Olukorrapõhisus. Esimese hooga tundub, et „Uue ida lapsed“ loob agressiivse kuvandi mäluta ja ideedeta põlvkonnast, mille identiteedi määratleb ainuüksi bioloogiline noorus, nii-öelda doonorkeha, mille saab rakendada mis tahes ideede või protsesside teenistusse. Sellist kuvandit esindavad Kennet Lekko kitšpildid, millest üks kuulutab uljalt „Fuck Foucault“. Kui selle kunstniku portfooliot vaadata, näeb teoseid, mille puhul loominguline uljus jõuab punktini, kust algab grab-them-by-the-pussy-mentaliteet. Mõistagi on bioloogilise nooruse kultus samuti osa sellest mentaliteedist. Praeguse nekrokapitalismi elukorralduse juures tuleb bioloogilist noorust nagu finantskapitaligi pidevalt taastoota ja igasugune vananemine tähendab ühtlasi tootlikkuse vähenemist. Inimkeha on sealjuures määratletav kui tüütute bakterite kogum, mille kontrolli all hoidmine nõuab vananedes üha suuremaid kulutusi. Seetõttu on vanadus sisuliselt diagnoos, millega kaasneb ühiskondlik hülgamine: ka vanad ideed ja diskursused visatakse üle parda pelgalt seetõttu, et need on vanad.

Eeltoodule viitab Liina Kalviku maal „Lasnamäe naeratus“, kus paneelmajad on kujutatud kellegi katkisteks hammasteks. Sellel pildil samastuvad vanadus ja vaesus ning on lokaliseeritud Eesti suurimasse getosse, mis saabki olla nende ainus pelgupaik. 1973. aastal sündinud kunstniku kohta ütleb Preiman, et „tema töid kirjeldatakse eelkõige läbi sügava ängi ja isikliku draama, mis viib mõtted nii-öelda kaotajate põlvkonnale, kelle hulka Kalvik vanuse poolest vabalt kuuluda võiks“. Minu teada on 1970ndate alguses sündinud pigem võitjate põlvkond, sest nemad olid 1990ndatel parajas vanuses, et leida endale koht arenevas ühiskonnas. Võimalik, et uue ida lapsed näevad neidki asju teisiti. Preiman märgib, et Kalvik elab Lasnamäel. Kas see asjaolu peaks välistama tema võitjate põlvkonda kuulumise? Näituse kataloogis kirjutab Francisco Martinez: „Eestis näevad uuemad põlvkonnad eelmistega võrreldes mineviku, oleviku ja tuleviku suhet vähem ühesuunalise ja korrastatuna. Nad hägustavad mineviku, oleviku ja tuleviku vahelise range piirjoone, lähenedes neile poorsemal ja olukorrapõhisemal moel“.

Mida see „olukorrapõhisus“ tähendab, kui me vaatleme näiteks mõistet „uus ida“, mille sisu jääb selle näituse puhul ikkagi häguseks? „Uut ida“ defineerides leiab Francisco Martinez, et see osutavat uuele sotsiaalsele ja kunstilisele reaalsusele, mis tekkivat sedamööda, kuidas põlvkonnavahetus muudab postsotsialistlikud paradigmad iganenuks; seepärast kasutavat Siim Preiman seda õigustatult uue põlvkonna Eesti kunstnike kohta. Niisiis, kas „uus ida“ ei tähistagi geopoliitilist pööret, vaid lihtsalt kellegi ambitsioone? Mulle jääb arusaamatuks, millisest põlvkonnavahetusest jutt käib, s.t mis vahetub millega ja mida üldse tähendab vahetumine? Balti riikides, kus seni on Ida-Euroopa diskursus peaaegu puudunud, pole olnud seda iganenud „vana ida“ paradigmat, mille asemele võiks tulla „uus“. Seega võiks öelda, et tegemist on pigem võimu ülevõtmise retoorikaga, mida tuleb ikka aeg-ajalt ette, kui mõni noorema generatsiooni inimene alustab karjääri kunstniku või kuraatorina. Ent kunstivaldkonnas ei saa muutused jääda pelgalt retooriliseks. Paradigmad ja diskursused koosnevad tekstidest, kontseptsioonidest ja ka kunstiteostest. Võib-olla üritab keegi väita, et kontseptualismi traditsioonile toetuv Ida-Euroopa kunsti diskursus on samaväärne vampiiritapja Buffyga ning „uus ida“ on oma bioloogilise vanuse eksklusiivsuse tõttu sellegi suhtes immuunne?

Kaasasündinud amneesia. Millegi uue esiletõusuks on tekstide kaudu väljendatud küll head tahet, ent kontseptuaalne, kunstiteostega tagatud töö asetab selle „uue“ vanasse raamistikku. Näitusel eksponeeritud kunstiteosed sisaldavad mitmeid viiteid 1990ndate eesti kunstile. See on selle näituse kõige positiivsem külg ja viitab kuraatori heale intuitsioonile. Näiteks Aleksei Gordini autoagressiivne positsioon võiks kinnitada siinse idaeuroopluse kontinuiteeti. Gordin on selle tõestus, et Ida-Euroopa elab: ta on kui viimane idaeurooplane, kelle soontes voolavad igavesti 1990ndad. Enda vihkamine kunstnikuna on tänapäeval midagi haruldast. Lisaks liigub Gordin seal, kus heljub meie praeguse aja vaim – Helsingi-Tallinna trajektooril. Kordusena on võimalik näha ka Kristi Kongi „Munni“, mis tekitab seose Vano Allsalu ja Jaan Toomiku 1989. aasta Praha aktsiooniga „Minu munn on puhas“. Seda võib mõneti näha kui Kongi autoportreed pealesurutud autoriteediga. Nooremad on pidanud vanemate jutte nõukogude ajast vaikimisi kuulama. See on olnud justkui täiskasvanuõpetus, kus kuulaja on igavese õpilase rollis ning tal puudub oma arvamus. Mõnes mõttes on Preiman oma tabula rasa positsiooni Allsalu ja Toomikuga sarnasel viisil esitanud: viimased ei tahtnud olla sovetid, ometi nad olid seda. Preiman ei taha olla postsovett, ometi ta on seda. Muuseas, mälukaotus on Ida-Euroopa üks olulisemaid sümptomeid. Kui sovette tabas amneesia nende eluajal, siis – nagu välja tuleb – on see haigus nende lastel juba kaasasündinud.

Kaasaegse kunsti Ida-Euroopa diskursus sisaldab tohutul hulgal materjale, seda valdkonda uurib suur hulk inimesi, seda õpetatakse ülikoolides. Ida-Euroopa kunsti teeb eripäraseks see, et see on algusest peale põhinenud eeskätt ühiskondlikult ja poliitiliselt angažeeritud ideesüsteemidel. Irwini näitel võib öelda, et Ida-Euroopa kunst tähendab ajaloolistesse protsessidesse sekkumist, ajaloo omastamist ning ideoloogilist võitlust: revolutsioon vs. kodanlus, kontseptualism vs. totalitarism jne. Ma ei usu, et Preiman ja Martinez tegelikult ka seda kõike iganenud paradigmaks peavad. Nende argumentatsioon on pigem antropoloogiline kui kunstiteaduslik. Ja – nagu Preiman ütles – on „uue ida lapsed“ rohkem teemaalgatus kui seisukohavõtt. Sellegipoolest on see teemaalgatus provokatiivne ja sisaldab paljusid praegust Ida-Euroopat iseloomustavaid probleeme. Kui me jätame need probleemid sõnastamata ja läbi töötamata, jääme neid lihtsalt korrutama.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht