Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka graafika

Regina-Mareta Soonseina võib nimetada paradoksaalseks partisaniks, kes võitleb väljal, mis pole tema kontrolli all, ujub küll vastuvoolu, kuid ei tööta siiski välja vastu.

TRIINU SOIKMETS

Regina-Mareta Soonseina näitus „Pulss“ Vaalas 16. III – 6. IV.

Olen üha uuesti väljendanud nurinat selle kohta, kuidas nüüdisgraafikas on kaugenetud traditsioonilistest tehnikatest, kuidas tõmmis ei tähenda enam ükshaaval ette valmistatud lehti, kuidas käsitöölise elemendi kadumisega läheb kaotsi ka teose aura ja energia, kui see seal üldse kunagi oli. Mis selle kõige mõte siis enam üldse on, kui paberil pole näha trükiplaadi ranti, originaali võltsingust eristavat tunnust; kui pildipinnal ei peegeldu söövitava aine alkeemiline maagia; või kui siiditrükil pole enam ammu seost siidiga, aga nime poolest kõlab ju uhkelt? Kui ma ei näe enam autori või tema meistri füüsilist pingutust, siis võin ju aruka isikuna mõista, et graafika mõiste on avardunud, aga see avarus ei eruta. Väidetavalt pakub inimajule rahuldust vaadata teist inimest töötamas, sealjuures kaudselt tajuda, et tööd on tehtud ja vaeva nähtud. Kindlasti on üks põhjus, miks graafika oma klassikalisel kujul äratab imetlust ja austust – see tõesti on töö, mis ka töö on!

Regina-Mareta Soonsein mõistab sellist tööd teha: ta võtab ette meetrite viisi linooli, uuristab sinna käike nii, et sõrmenukid verised, katab kõrgendikud värvainega ja tambib need taldadega paberile, saab oma materjaliga üheks. Vatti saavad luud, liigesed ja lihased. Pisikeses piigas on meeletu jõud, energia, mis leiab maanduse end sõna otseses mõttes suuremaks lõigates. Energia tormab kui metsik jõgi mööda kõrgendikevahelisi vagusid, sulandudes ja hangudes, hargnedes ja taas üheks saades. Lastes end kanda mööda orge ja nõlvu, kaardistades protsesse ja sisepingeid, püüdes need kinni vaid selleks, et need vabaks lasta. See kõik ei ole pelgalt poeetiline kujund, vaid just see, kuidas need linoollõiked visuaalselt lõpuks välja näevad – lõputult pulseerivad pinnavormid, rahutud ja suursugused kärestikud ja keerised, mis jõuavad deltasse ja suubuvad setete vahelt sealt edasi avarasse, tasasesse merre.

See meri on tõesti avar, sest ka Soonseinal on omad graafika avardamise ambitsioonid: ta on ühendanud graafika maaliga, s.t graveerib maaliliselt, aga ka väljub graafikale omasest tagasihoidlikust formaadist. Nii võib tema graafilisi lehti võrrelda tapeedipaanidega, aga seda muidugi ainult mõõtmete poolest, sest kindlasti ei ole tegu rullmaterjaliga, mida saab serva- või otsapidi kokku klapitada. Kuigi Soonseina voolavatest ja väänduvatest, keerduvatest ja pöörduvatest, painduvatest ja võnkuvatest joontest on saanud kaugelt äratuntava käekirjaga kaubamärk, ei ole ükski lõige teisega sarnane, nii nagu ei ole seda meie sõrmejäljed, mille makrovõtteid näivad kunstniku tööd samuti kohati meenutavat. Lisaks teeb ta igast oma nii-öelda trükiplaadist vaid üks-kaks tõmmist, mis teeb need pea kordumatuks – just selle pärast võib neist rääkida ka kui unikaalsetest maalidest.

Lähivaade Regina-Mareta Soonseina linoollõikele.

Silver Gutmann

Sellise ambitsiooniga on Regina-Mareta Soonsein mõnes mõttes ehk natuke maa ja taeva vahele kinni jäänud. Nii nagu mõne klaasiga tegeleva autori puhul on keeruline määratleda, kas ta sobib rohkem klaasikunstnike või skulptorite alaliitu – muidugi võib ju kuuluda mõlemasse –, on ka Soonseinale vabagraafikute ühenduse väljundid jäänud kohati sama kitsaks kui klassikaline graafikaformaat. See ei ole etteheide ühendusele, sest kui ekspositsioonipinnad on piiratud, siis grupinäituste solidaarsusprintsiip seab paratamatult limiidid ja lagi tulebki ette. Nii võib Soonseina nimetada omamoodi paradoksaalseks partisaniks, kes võitleb väljal, mis pole tema kontrolli all, ujub küll vastuvoolu, kuid ei tööta siiski välja vastu. Eks nii see oma koha otsimine päikese all käib, kombates nii iseenese kui teiste piire.

Kõik see metsiku jõega sarnanev joonte- ja soontemäng koos piiride kompamisega on omakorda natuke nagu push and pull suhtedünaamika, kus ligitõmme keeb üle, jahtub ja tõukub ära, igatseb tagasi ja algab otsast. Või nagu kuum veri soontes, mis kihutab tuhatnelja vasakust vatsakesest välja hapnikuosakesi laiali kandma, et siis vaikselt ja väsinuna paremasse kotta tagasi voolata. Soonsein on selles mängus näituse pealkirjale kohaselt käe pulsile saanud, tabanud omal kujundlikul viisil seda elus olemise ja püsimise jõudu, kus seisak vaheldub liikumisega, otsib ja leiab tasakaalu. „Ma näen meie maailma uskumatult värvilise ja keerulisena oma tulede ja viledega, see võlub ja haarab kaasa. Seejuures aga kipume unustama, et sünnime, elame ja sureme ikka üksinda ja kõik, mida teeme, on omaenda vastutus. Mingil kõrgemal tasandil soovin oma loominguga saavutada selle õpitud analüütilise ego vaigistamise, kasvõi korraks,“ on ta oma sõnadega selgitanud.

Nendes sõnades peegelduvad otsingud animaalsuse ja algainelisuse järele, mis on Soonseina seeriates olnud läbivateks märksõnadeks. Tulede ja vilede taandamine ja maandamine maalähedastesse, umbrakarva toonidesse tekitab selle ideega harmoneeruva, tõesti ürgse tunde; külmad ja metalsed varjundid lisavad aga hoopiski ebamaisust ja kosmilisust. Nii moodustub igas Soonseina seerias tõeline omailm ja labürint, kuhu on suisa oht kinni jääda. Kolmas töö sarjast „Paine“ võlub senisest kihilisema ruumilisusega: veekeerised ja jõesuudmed kulgevad siin justkui kolmemõõtmeliselt, üksteisest läbi põimudes ja moodustades optilisi illusioone. Kuigi kujutamisviisi poolest täiesti erinevad, võib neid toime ja mulje osas võrrelda M. C. Escheri litograafiliste silmapettepiltidega, kus kujutatakse objekte, mida tegelikkuses ei ole võimalik konstrueerida. Midagi on nagu valesti ja samas ei ole ka.

Sedalaadi võimatutest objektidest on asjakohane rääkida, sest juhtumisi tuli see jutuks ka näitusega kaasnenud vestlusõhtul. Peeter Laurits, kes määratles end kui vanakoolikunstnik, küsis kohe sissejuhatuseks, kus on Soonseina töödes esiplaan ja tagaplaan, kus on objekt ja kus on taust. Vastus ilmselgelt provokatiivsele küsimusele laseb end veidi oodata, kuid tuleb: asi on selles, et objekt kui motiiv klassikalisel kujul on Soonseinale ammendunud. Varem mängis ta sellega rohkem, eelkõige keha kui maastikuvormiga, kasutas modelle ja püüdis neid väänata ebainimlikesse poosidesse, kompas nende piire just nii, nagu juba eespool jutuks tuli. Kuni piirid tulidki ette, misjärel kaotas ta perspektiivi ja raamistiku ja hakkas töötama vabama käega; vedama ühte katkematut joont, mis minu enda hinnangul ongi juba asi iseeneses ehk absoluutne objekt või lausa subjektistunud objekt.

Ruum, kus selline joon kulgeb ja endale käike uuristab, on taust, ning kõik see kokku on omakorda nagu neurovõrgustik või biomass, mida Soonsein kasutab näitena, kui räägib inimesest kui liigist ja kollektiivsest organismist. Seejuures on selle massi või iseenda tajumine massi osana talle tähtsam, kui jälgida perspektiivireegleid, asetada midagi millegi taustale, mõõta, kust lõpeb üks ja algab teine. Soonseina joonel ei ole lõppu ega algust, nagu pole seda ka Escheri treppidel, mis eiravad peale perspektiivi ka gravitatsiooni ning mis juhtumisi sümboliseerivad samamoodi inimloomuse iseärasusi. Mõlema autori graafikat võib tajuda nii esteetiliselt kui ka sügavuti nii, nagu võib tajuda töömahtu, mis selle taga on.