Tase väljendus ka ruumitunnetuses

Näituse „Tase“ tugevamates teostes oli tunda eksperimenteerimist ja vaba ruumi vaataja mõttele, võimalust loometee edasisele arengule, mitte lõplikku vormistust.

LIIS PAJUVÄLI, MADLI EHASALU

Eesti Kunstiakadeemia lõputööde näitus „Tase“ vabade kunstide teaduskonna hoones (Lembitu tänav 10)  30. V – 13. VI. Peakorraldaja Keiu Krikmann, kujundajad Ulla Alla, Madli Kaljuste ja Margus Tammik.

Noore kunstniku preemia laureaadid on fotograafia eriala magistrant Hedi Jaansoo, skulptuuri- ja installatsiooni eriala magistrant Eva Mustoneni ja uusmeedia eriala magistrant Sten Saarits. Noore tarbekunstiku preemia pälvis keraamika eriala magistrant Helena Tuudelepp.

Kunstiakadeemia lõputööde näitus „Tase“ toimus tänavu viimast korda väljaspool oma maja. Aastate jooksul on lõputööde näituse tarvis kohandatud mitmeid ruume ja hooneid. Seekordne näitusepind asus endises haigekassa hoones, kus mitu aastat töötas EKA vabade kunstide teaduskond. Välja­panek toimis väga hea ruumitunnetusega isiku­näituste tervikliku kogumina.

 

Lihtsus=tugevus

Eelmisel aastal Noblessneri valukojas toimunud „Tase“ näituselt meenuvad erksamalt tööd autoritelt, kel oli vanas tööstushoones õnnestunud napsata oma teose eksponeerimiseks intiimsem ruum, või hoopis installatiivsed teosed, kus kunstnikud olid suurde valukotta loonud oma ruumi. Sel aastal oli vabade kunstide ja paljudele disaini eriala lõpetajatele Lembitu tänava hoones privaatne tuba kätte antud. Tänu sellele andiski „Tase“ põneva näituse kogemise võimaluse, kus kitsastest koridoridest sai liikuda ühest teosest teise. Hoone ülesehitusest tulenevalt mõjus ukselt uksele liikumine kui arstivisiit palatist palatisse, kus iga juhtum vajas omaette analüüsi.

Sellele tundele andis kinnitust Andre Joosep Armingu teos „Palun ärge enam tulge“, kus autor oli kujundanud ruumi ehedaks palatiks. Teos mõjus õõvastavalt, sest sobis nii loomulikult sellesse hoonesse, aga ometi üllatas näituseformaadis.

Minule meelepärastest töödest leidsin ühe ühisjoone – lihtsuse. Kuna näitus oli mahukas, siis avaldasid muljet visuaalselt lihtsamad teosed, kus omavahel ei võisteldud meediumide kasutamisega. Eriliselt mõjus Helena Tuudelepa teos „Sein“, kus minu roll vahetus ja tundsin end osana teosest. Oleksin tahtnud enda järel ukse kinni tõmmata, just seal vaikuses jalga puhata – ja nautida. Üks valge ruumi sein oli kaetud pabersavi ja paberportselani põletamata massiga, mis oli üheaegselt nii habras, pudenedes põrandale, aga samal ajal oma kogukuse ning valguse-varju mänguga nii mõjus. See teos oli autori kirjaliku osa „Keraamiline ese kui vahend ja kogemus“ jätk. Tuudelepp oli seal eseme ja ruumi tajumise sidunud isikliku sfääriga, mida mõjutab igaühe minevik. Lisaks juhtis ta tähelepanu esemete tähtsusele inimese identiteedi kujunemisel. Ent installatiivses ruumi­spetsiifilises teoses „Sein“ on loobutud esemelisusest, avardades sellega keraamika piire. Autor juhib tähelepanu seina olemusele. On see siis piirav või vabastav, sõltub külastajast, sest töö mängib puhtalt isiklike tunnetega. Tuudelepp pälvis ka noore tarbekunstniku preemia, seega on oodata tema isikunäitust.

LIIS PAJUVÄLI

Argine poeesia

Noore kunstniku preemia jagunes sellel aastal üllatuslikult kolme magistri­taseme lõpetaja Hedi Jaansoo, Eva Mustoneni ja Sten Saaritsa vahel.

Kui võrrelda Eva Mustoneni magistritööd „Plaksumaisi vulkaani jalamil“ Hedi Jaansoo omaga „Argus olla nõrk“, tuleb kõigepealt tuua välja materjali­käsitlus: kasutatud on küll argiseid materjale, kuid seda on tehtud kummastavalt oskuslikult. Tegemist on nagu äraarvamismänguga. Mõlema noore kunstniku lõputöö installatsioonid on vihjetel põhinevad skeletid looja omailma edastamiseks.

Eva Mustoneni magistritöö välja­panek lähtus eelkõige tekstist, esemed toimisid selle illustratsioonidena. Skulptorina oskuslikku materjalikäsitsemist näidanud Mustonen lasi seekord ainult aimata, milles ta võimekas on. Ready made popkornimasin dialoogis leopardimustrilise tooliga, taaskasutuskeskusest toodud hinnasiltidega pildiraamid seintel jne. Mainimata ei saa jätta ka heli ja lõhna aistingutel mängimist ja interaktiivse situatsiooni loomist. Teksti­osa memuaarsed lühijutud koosnesid oma vaatenurga kui kunstiloome algaine hetkekirjeldustest, kirjeldati pinevat kunstilise lõppvormistuse ootust ja materjalide kokkutassimist uute ideede teostamiseks. Võis leida sädelevaid uute teoste ideid: „Kui saaks mu kolba keerata pahupidi nagu katkise jalgpalli, tõuseks narmas kaelaaugu kohale hõbejas tolmupahvak, üpris sarnaselt vanaldase murumuna peale astumisega.“ Olustiku­kirjeldused andsid hea pildi, mida tähendab olla kunstnik, millist rõõmu ja valu see endaga kaasa toob.

Hedi Jaansoo esines esimest korda üksi, seni on ta tegutsenud koos Neandertali Koobaskooliga. Juba see lisas situatsiooni paraja annuse taktikat ja värskust. Õrnast ja tundlikust väike­elemendist, patsikummist pojengiga, sai installatiivne niidivõrgustik, millele otsa astudes võis rikkuda kogu õrna lummuse. Napp ja väljapeetud elegants kombekuse taustal suunas näituseruumi seintelt vigu ja pragusid otsima. Näeme parkettpõrandat, mis peab kõlblikuks saama seda edaspidigi poleerides. Jaansoo mõte on töötanud antonüümidena ja argusest on saanud julgus ainult siis, kui investeeritakse endasse. Tekstiosale lisavad mängulisust ääremärkustena välja toodud autori kommentaarid. Feministlik stardipositsioon areneb Jaansoo isikliku ruumi ja naiseliku identiteedi sõnastamiseks.

Eelmainitud teosega haakus arhitektuuri osakonna lõpetaja Arvi Andersoni teos „Argine Kesk-Eesti“, kus igavuseprintsiibil luuakse taas jäänukobjekte põldudel ja teistel inimese loodud struktuuridel. Kivikuhjast vormub monument igapäevaesteetikale, teeäärsest transiitalast ja mittekohast saab koht, kus aeglaselt aega nautida. Ebaesteetilistest kohtadest saavad tühermaal uued esteetilised tähistajad.

Näituse „Tase“ tugevamates teostes oli tunda eksperimenteerimist ja vaba ruumi vaataja mõttele, võimalust loometee edasisele arengule, mitte lõplikku vormistust. Väljatoodud teoste puhul paistavad seni tunnustatuma range formalistliku kunstikeele kõrval silma argiste teemade käsitlus ja argiesteetika populaarsuse kasv selle põlvkonna noorte kunstnike seas.

MADLI EHASALU

Helena Tuudelepp oli oma magistritöös sidunud eseme ja ruumi tajumise isikliku sfääriga, mida mõjutab igaühe minevik.

Martin Buschmann

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht