Tartu viltusest majast ja kunstimuuseumist

Tiiu Talvistu

Tartu kunstimuuseumi näitusemaja, mis avamisel 1988. aastal kandis nime Kivisilla pildigalerii ja on ilmselt enam tuntud viltuse majana, sai sel aastal kahekümne viie aastaseks.

Hoone renoveerisid toona Poola restauraatorid ning linna otsus anda maja Tartu kunsti­muuseumi käsutusse oli seotud tingimusega, et seal tutvustataks Nõukogude Eesti kunsti. Muuseum, alustades ekspositsiooni koostamist, libises aga etteantud ajalisest raamistusest välja ning avas 18. mail 1988 uksed näitusega „Tartu maal”, mis andis läbilõike sajandil loodust. Pidevas ruumipuuduses vaevelnud muuseumile andis viltune maja esmakordselt võimaluse tutvustada oma kogusid püsiväljapanekuna. Kuna alles oli ka Vallikraavi tänava maja vahelduvate näituste pind, tundus olukord suisa lootusrikkana. Sajandivahetusel jäi aga viltune maja muuseumi ainsaks avalikkuse poole pööratud fassaadiks. Siin hakkas toimuma enamik publikule mõeldud üritusi, mille keskmes on näitused neist hargnevate programmidega. Püsiväljapanekud jäid ajaliselt üha lühemaks, otsiti uusi vaatenurki ja seoseid kunsti tutvustamiseks, neile pikiti vahele suuremaid isikunäitusi, millega kaasnesid mahukad uurimuslikud trükised. Selline programm eeldab ajalises distantsis pikemate plaanide tegemist, et jõuaks ekspositsiooni korralikult ette valmistada. Tihedam ja vaheldusrikkam kava on atraktiivsem publikule ja pakub ühtlasi uusi väljakutseid muuseumitöötajatele. Ei ole unustatud ka nüüdiskunsti, mille eksponeerimiseks viltuse maja ruumid ei ole küll paraku kõige sobivamad. Igal näituse tegijal muuseumis on oma lähenemisnurk, kellel konservatiivsem, kellel eksperimenteerivam.
Enamik üritusi vajab lisarahastust, kuigi tegu ei ole siiski projektipõhise institutsiooniga, vaid pidevalt kõigis töölõikudes funktsioneeriva asutusega. Väikeses muuseumis töötamine eeldab laiemat profiili ning mitmete tegevussuundade ühitamist: seal on koguhoidja ka kuraator, kunsti populariseerija ja uurija ühes isikus. See põhjustab kohati siiski ka stressi, kuna ootused muuseumile on suured nii külastajatel, sama valdkonna spetsialistidel kui ka ametnikel ning piiratud inimressursiga, mis pigem näitab kahanemise kui kasvamise tendentsi, on raske kõigi nõudmistega toime tulla. Kahjuks vilksatab siin-seal ikka veel arusaam alakoormatud muuseumitöötajast, kelle turjale peaks panema üha rohkem ülesandeid. Seejuures eeldatakse tema ametikoha n-ö vabatahtlikkuse alusel täitmist, kuna palk ei näita antud vallas kasvutendentsi, vähemalt mitte igas muuseumis, boonuseks peetakse ju haigekassakaardi olemasolu ja sooje tööruume. 
Kahekümne viie aasta jooksul on viltuses majas olnud üle 250 näituse ning külastajate koguarvu võib kõrvutada enam kui kolme Tartu-suuruse linna elanikkonnaga. 90 protsendi toimunu taga on muuseum ise oma väikesearvulise kollektiiviga. Seda kiputakse kahjuks unustama. Strateegiliselt on maja asukoht linnasüdames Raekoja platsil ju ideaalilähedane ning oma välise pilkupüüdva ilme tõttu viib selle fotona mälestuseks kaasa vist peaaegu iga Tartut külastanud turist. Maja, mis selle avamisel näis suurepärasena, ei vasta aga enam ei oma tehniliste ega museoloogiliste tingimuste poolest ajastu nõuetele. Puuduvad abiruumid inventarile, kliimaseadmed, lift, kitsad trepid teevad tööde transportimise keerukaks, muuseumisse on võimatu pääseda erivajadustega inimesel, publikule mõeldud programmid viiakse läbi näitusesaalis. Seega probleeme jagub, aga nendega on hakkama saadud ning külastajal, kes muuseumisse siseneb, ei olegi vaja neid teada.
Seekordsete pidustuste ajal 28. augustil arutati vestlusringis teemasid „Millist kunstimuuseumi vajab Tartu?” ja „Millist Tartut vajab kunstimuuseum?”. Vestlusringis osalesid Tartu aselinnapea Tiia Teppan (reformierakonna esindaja), Tartu Kunstnike Liidu esimees Markus Toompere, Tartu kultuuriosakonnast Külli Aleksanderson, trükimuuseumi eestvedaja Lemmit Kaplinski (sotsiaaldemokraatide esindaja) ja Genialistide klubi programmijuht Ahto Külvet. Kahjuks ei olnud aga väitlejate seas muuseumi ametliku haldaja kultuuriministeeriumi esindajat.
Tartu kunstimuuseumi puhul on ju tegu riigimuuseumiga, mitte omavalitsusele kuuluva institutsiooniga, selle olemasolu linnas peaks aga kõiki rõõmustama ja panema uhkust tundma. Viimast seisukohta jagasid vestlusringis kõik. Kirgi kütvamaks küsimuseks kujunes muuseumi uus maja, mida vaadeldi nii nurjunuks tunnistatud (sic!),vaid kaks aastat tagasi lõppenud arhitektuurivõistluse valguses kui vaeti ka uusi võimalusi ja paiku selle asukohana. Vaidlus, kus lõid kaasa ka kuulajad, läks kohati küllaltki ägedaks.
Elavat vastukaja leidis uus idee Euroopa Liidu raha abil loomelinnaku arendamise võimalusest Raadile, kus võiks teiste objektide seas koha leida ka muuseumi kogud. Kummastav on, kui kiiresti arengukava muutub (eelmiste valimiste järel võimule tulnud koalitsiooni programmis oli punkt, mis toetas muuseumi ja linnaraamatukogu uue hoone ehitamist). Võistlussummad kulutatud, tunnistatakse aga ettevõtmine nurjunuks ning vaadatakse kogusid ja ekspositsioonipinda ikka iseseisvate osadena, mõistmata, et muuseumi omapära on kahe funktsiooni koostoimimine ühel pinnal – see ongi mäluasutuse sünergia alus. Pealegi tuleb võõra raha toel ehitatud loomelinnakut hakata oma taskust üleval pidama. Toompere ja Külvet kutsusid üles pigem linnasüdames asuvaid kultuuriobjekte heaperemehelikult haldama ja toetama keskkonna potentsiaali, leides samuti, et kunstimuuseumi tuleviku peaks siduma endiselt kesklinnaga. Loomelinnaku teemadel peetud üldisemat ja laiemat diskussiooni on käsitletud ka Müürilehe viimase numbri artiklites.
Küsimused muuseumile vajaliku ruumiprogrammi ja arengukava kohta mõjusid oma maja ehitamise pikka saagat jälginud inimestele suisa kohatutena. Meenuvad ligi 40 aastat tagasi käinud toonaste vanemate kolleegide arutlused kohvilauas, kui omavahel jaotati ruume peatselt valmima pidanud muuseumi Vallikraavi tänava juurde­ehituses (arhitekt Raul Kivi). Maja aga ehitama ei hakatud, kuna olulisemaks peeti linnaraamatukogu juurdeehitust. Järgmised ärevad ajad saabusid 1980. aastate lõpus, kui valmis eskiis­projekt (arhitekt Merike Raid) ja taas peeti silmas laienemist Vallikraavi tänaval. Neist ettevalmistavatest töödest annab senini tunnistust muuseumi ehitatud aed endise korvpalliplatsi, nüüdse Püha Luuka kiriku valduse ümber. Seejärel tuli jutuks raamatu­kogu ja kunstimuuseumi ühishoone Poe tänaval ning lõpuks nurjunuks tunnistatud arhitektuurivõistlus. Tegelikult on aeg-ajalt üles kerkinud variante olnud rohkemgi.
Iga kord on muuseum oma ruumiprogrammi ja vajadused läbi mõelnud ja teatavaks teinud, kuid villa pole sest tulnud. Arengut silmas pidades on ikka mõeldud uue majaga kaasnevatele võimalustele, kuid jäädud siiski realistlikuks ja arvestatud seniste oludega. Ideena pakun siinkohal välja veel ühe võimaluse muuseumi uueks asukohaks: see oleks Tartu ülikooli vana füüsikahoone, mis seisab Karlova linnaosa alguses endise kunstikooli Pallas hävinud maja läheduses. Tegu oleks justkui sümboolse kojujõudmisega – kunstikoolgi taas ees ootamas. Muuseumi vastne direktriss Rael Artel, kellel optimismi enam, sõnas kokkuvõtvalt, et võib-olla üks kogukond siiski suudab saja aasta jooksul ehitada muuseumile hoone. Tartu kunstimuuseumi 100. sünnipäev on 2040. aastal, nii et noored praegused ja tulevased kolleegid, varuge kannatust!
Positiivse noodina jäi vestlusringis kõlama, et linn võiks muuseumi tegevusse enam panustada ning eeskujuna toodi selles vallas Vanemuise toetamine. Muuseumile oleks sellisest abist kindlasti tuge, kuna publikule mõeldud ettevõtmistes ennast suisa projektipõhisena tundes on raske kõiki mäluasutusele pandud funktsioone täita ja sealjuures ka atraktiivset avalikkusele mõeldud programmi pakkuda. Tahan väga loota, et see ei jää vaid suusoojaks öeldud lubaduseks. Linn ju rohkemat teha ei saagi, kuna muuseumi omanik on riik ning viimase esindaja puudumise tõttu jäid kultuuriministeeriumi seisukohad laiale ringile esitamata.
Viltuse maja ees avati samal päeval ka kunstnik Mare Mikofi skulptuurigrupp „Maanaised” (1974), töö, mida esmakordselt eksponeeriti Tartu kunstimuuseumi Vallikraavi tänaval asunud näitusemajas 1974. aasta temaatilisel välja­panekul „Inimene ja põld” ning mille toonane kultuuriministeeriumi ostukomisjon omandas muuseumi kunstikogusse. Nüüd tervitab noore seis­va ja vanema istuva naise paarik iga viltuse maja külastajat ning siseneja saab ennast sobitada enne ukse avamist pingiotsale eakama pronksfiguuri kõrvale. Seal istet võttes võib mõlgutada mõtteid ka muuseumi tuleviku üle.