Surma installeerimisest

Indrek Grigor

Jass Kaselaane on viimasel kolmel installatiivsel isikunäitusel keskendunud surma teema kujutamisele erinevates vormides: „Luigelaul” Hobusepea galeriis (26. XI – 7. XII 2009) koosnes kisendavast seakoorist, „Tulge tagasi, inimese  lapsed” (12. VIII – 29. VIII 2010) moondas Tallinna Linnagalerii surnuaiaks ja vastse ekspositsiooni „Hingede rändamine” keskmes on lahkunud hinged ja nende teekond.        Tartu Kunstimaja suures saalis eksponeeritud  installatsioon „Hingede rändamine” on oma sisus ja ülesehituses võrdlemisi lihtne, koosnedes siinpoolsust kujutavast majast, mille aknast saab vaadelda väikest readymade-objekti pasundava ingliga, kes tiirleb ümber/läbi butafoorse kiriku, saateks mängutoosi mitte just idülliline tilin. Suure saali täidab arvuka koosseisuga hingede parv, kes särasilmse vaimustusega liigub teise väikse kõrvalsaali poole, viimse kohtupäeva valgustunnelisse. Sisuliselt  on sulandunud kaks teemat: siinpoolsuses ekslevad hinged ja teekond teispoolsusse. Teema mitmekihilisus kajastub ka installatsiooni triptühhonilaadses ülesehituses, miska on kasutud ära saali eripära. Ühelt poolt on tegemist jutustusega, mille näituse külaline oma liikumisega aktiveerib, teiselt poolt on kesksel skulptuurigrupil vormilised ja sisulised iseärasused, mis võimaldavad seda vaadelda viimse kohtupäeva motiivist sõltumatu mütoloogilisele ainestikule  viitava kummitusliku hingede parvena. Installatsiooni religioossus ei ole autori sõnul sisuline, vaid esteetiline valik, mida võib Kaselaane varasemaid surmateemalisi töid arvesse võttes ka uskuda. Seda enam et vastavat teemavalikut on autor vestluses ise põhjendanud installatsiooni- ja skulptuurimeediumile sobilikuna, samas kui näiteks samalaadse ekspressiivsuse ja sümboolsusega video meenutaks ennekõike B-kategooria õudusfilmi.  Viimane ei põhjenda, miks Kaselaan surmaga nii intensiivselt tegeleb, samas aga viitab see selgitus surma formaalsele tähendusele kunstniku jaoks. Tegemist näib olevat üldistava narratiivse süžeega, mis võimaldab autoril oma abstraktseid vormilisi mänge (enese tarvis?) kontseptualiseerida. Seda väidet toetavad installatsiooni graafilised – autori sõnul suisa maalilised – väärtused, millega ta põhjendab nii skulptuuride viimistlematust kui viimistlust.   

Nihutades tähelepanu üldmuljelt detailidele, pääseb domineerima kogu installatsiooni robustne teostus, mis hõlmab nii skulptuuride vormi, tehnilisi lahendusi kui heli. Tehnokraatiat idealiseerivasse steam-punk-esteetikasse suubumise välistab aga Kaselaane töö antropomorfsus, mis ennekõike väljendub kerajate  kehadega figuuride koletislikes maskides, aga ka realistlikes käe- ja jalalabades, mis kooskõlas autori kavatsustega viitab libaolevuste paralleeli kaudu figuurigrupi mütoloogilisele taustale. Samasugusel inimlikkuse ja tehnokraatia vastuolul töötas minu arvates ka Linnagalerii installatsioon „Tulge tagasi, inimese lapsed”, kus kehade asemel olid ristid ja maski funktsiooni täitis foto kolmest vanatädist kalmistul, installatsiooni keskmes seisid aga leinamarssi  pasundavad ruuporid.       

Figuraalsuse ja mehaanilisuse vastuolulise ühenduse kõrval, mille täiuslikemaks kehastuseks oli ilmselt mehaaniline „dirigent” installatsioonis „Luigelaul”, võib polaarsust leida ka Kaselaane loomingu helikasutuses, milles  tunduvad vastanduvat müra ja muusika. Ent kui töö tehniline pool on inimlikuga sulandunud ega lase sisulist kontrasti märgata, siis heli kasutamise osas näib leiduvat tähenduslik loogika, seda vähemalt surma temaatikat käsitlevate tööde kontekstis.       

Muusika seostub elu ja nii-öelda siinpoolsusega. Installatsiooni „Tulge tagasi, inimese lapsed” surnuaias kõlavat leinamarssi mängib klaveril poisike kõrvalsaali projitseeritud videos. „Hingede rändamise” elavate maailma tähistava mängutoosi heli on väga raske nimetada  muusikaks, aga kahtlemata on selles meloodilisust, samas kui teispoolsusse kihutav hingede parv lendab sinna propellerite mürinal. Surmahetke ehk üleminekusituatsiooni kujutavas „Luigelaulus” aga olid need kaks poolust sulandunud. Ühelt poolt panustas Kaselaan sõnale „laul”, kujutades kisendavat seakarja koorina, teiselt poolt polnud puudus kuuldavale toodava heli puhul märgata vähimatki komponeerituse taotlust ja selles mõttes oli tegemist  ikkagi müraga. Niisiis võime teha üldistuse, et muusika seostub siinpoolsuse ja inimesega, sellal kui müra seostub surma ja tehnokraatiaga. Teispoolsuse täielikule tehnilisusele viitab näiteks selle kujutamine prožektorite reana installatsioonis „Hingede rändamine”.   

Helil on Kaselaane töödes aga veel üks huvitav funktsioon, nimelt liikumise tähistamine. „Luigelaulus” väljub hing kehast kisendades, „Hingede rändamine” toimub mürinal, mille iroonilisel kombel käivitab külastaja liikumine näitusesaalis. Teispoolsus on aga vaikne. Ei installatsiooni „Tulge tagasi, inimese lapsed” ristimeri ega „Hingede rändamise” valgustunnel  vallanda ühtegi heli. Mängutoosimuusikaga tähistatud siinpoolsuses toimub aga liikumine – pasunaga inglike tiirutab oma väikses suletud maailmas. 

Viimane tõdemus toob siinsesse põgusasse analüüsi juurde veel ühe olulise elemendi, milleks  on ruum. Siinpoolsust tähistab suletud ruum ja komponeeritud heli, surm seostub – eriti „Hingede rändamises” – sellest ruumist lahtiütlemisega, ringist väljaastumise ja täieliku teadmatuse määratlematusesse liikumisega. Nii viitab Kaselaan „Hingede rändamise” valgustunneli motiivist rääkides sellele, et paljud surmalähedase kogemusega inimesed on toonud teateid valgusest tunneli lõpus, kuid keegi ei tea, mis on valguse taga.