Sõõm värsket õhku

Eva Labotkin on teinud näituse, mille külastamine võiks olla igale fotokunstnikule kohustuslik. On omaette oskus reeglitele vilistada ja siiski saavutada reeglipärane tulemus.

MARTIN BUSCHMANN

Eva Labotkini näitus „Koridori lõpus oli peegel“ galeriis Positiiv kuni 2. X.

Eva Labotkini näitus ei tulnud mulle suure üllatusena. Olen oodanud põnevusega, millal seda projekti galeriis näha saan. Labotkini päevikukatkendid ja fotod ajakirja Positiiv suvises numbris andsid ettekujutuse tulevasest näitusest ning, mis siin salata, tõstsid ootuse kõrgele. Mingil imelikul põhjusel jäi kummitama katkend: „Sain loa Friedheimi villas pildistada. Astun majja sisse nagu koju. Esimeseks üllatab mind pimedus. Loomulikult, elektrit ei ole ju sees. Aga lõhnad on tuttavad ja minu peas rullub lahti ruumiplaan. Trepp, arstide tuba, elektriravi kabinet, mudaravi kabinet. Trepi all hoiti kohvreid. Nüüd mahajäetud koridorides kolades on kõik järsku kuidagi väike. Kõik on kui peo peal. Igatsen täita valgeid laike oma kaardil, vaadata üle ka kõik need kohad, kuhu lapsi ei lubatud. Võimusuhted on muutunud, ma võin minna, kuhu tahan, ei ole mingeid reegleid ega kedagi keelamas.“*

Selle katkendi viimane lause, mis esialgu tundub ehk tähtsusetu, annab näituse kontekstis sõnumi, mille abil saab väljapanekut lahti mõtestada.

Galerii uksest sisse astudes valitseb esmapilgul täielik kaos. Raamitud pildid, rida 10 × 15 fotosid, sekka kirjaümbrik, seinalt alla voogav kangas, millele on trükitud foto trepist, põrandal plastile prinditud ja kägardatud foto merest, aknalaual fotoraamat. Esimese hooga paistab, et kunstnik on kasutanud kõikvõimalikke foto esitlusviise, puudu on vaid valguskast ja slaidiprojektor.

Pärast kiiret ruumis ringivaatamist koorub välja renoveerimise lugu. Lugu Friedheimi villast, selle otstarbe muutumisest ajas. Villast laste rehabiliteerimishaiglaks ja nüüd butiikhotelliks. Kunstniku lapsepõlvefotod ajast, mil ta viibis rehabiliteerimishaiglas, loovad isikliku sideme majaga. Huvitav, lihtne ja isiklik lugu. Võikski õlgu kehitada ja näitusele joone alla tõmmata, aga see oleks väga suur viga.

Ka praegu neid ridu kirjutades ei oska ma veel öelda, kas selle näituse juures on tähtsam vormistus või sisuline pool. Enamasti olen veendunud sisulise poole austaja, aga mida teha siis, kui vormistuslik on ühtlasi ka sisuline pool? Kas tõesti on võimalik ideaalne näitus, kus sisuline pool on võrdne vormistuslikuga ja neid eristada on võimatu?

Kunstimaailmas ei ole isiklikel teemadel põhinevad näitused midagi uut. Natukene liialdades võib isegi öelda, et iga teine-kolmas väljapanek põhineb kellegi isiklikul lool. Mul tekivad enamasti sellise näitusega mõned probleemid. Minu ette laotatakse prauhti kogu oma tunnete kogum. Umbes nii, nagu üritaks võhivõõras pärast teretamist ühe hingetõmbega ära rääkida kogu eluloo. Nii ei ole viisakas, on ju? Mulle, näitusekülastajale üritatakse pakkuda isiklik lugu väga konkreetses ja aktsepteeritud võtmes, kasutades enim levinud elemente. See, kas need ka omavahel sobivad, tundub tihtipeale olevat teisejärguline. Eva Labotkini näitus on selles osas kui sõõm värsket õhku.

Mõtete renoveerimise protsessis osalemine on igati huvitav kogemus, kuid selle kõige juures pean ütlema, et mind võlub see, kuidas Labotkin minu kui vaatajaga mängib. Tegelikult on „mängib“ ehk vale sõna. Mind võlub see, kuidas ma saan näitusel Eva Labotkiniga sõbraks. Kuidas meil tekib usalduslik side. Seda tänu suurepäraselt läbi mõeldud vormistuslikule poolele.

Ma ei ole vormistusviiside kokkukuhjamise suurim fänn. Väga harva, kui näen seda, et kaks-kolm vormistusviisi ennast tõepoolest õigustavad. Rääkimata seitsmest või kaheksast. Ja siinkohal pean tunnistama, et Labotkin on sellega suurepäraselt toime tulnud.

10 × 15 fotod on suhteliselt spetsiifiline mõõt, mida galeriis enamasti ei kohta, kuid olukorras, kus on vaja eksponeerida arhiivimaterjalina perekonna­fotosid, on see omal kohal. Vaatajas tekib automaatselt perekonnaalbumi vaatamise kogemus, hoolimata sellest, et fotod on paigutatud seinale. Nende vahel paiknev kirjaümbrik vaid süvendab tunnet, et vaataja on osa sellest lähiringist, kellele need fotod on mõeldud. Raamitud fotod siseruumidest aga tekitavad distantsi.

Tänu sellele, kuidas fotosid on esitletud, tekib ruumis väljapanekust isemoodi segu, mis päris hästi ilmestab meie peas toimuvat. Pealtnäha sama teema tekitab meis tihtipeale täiesti erinevaid mõtteid ja isemoodi seoseid. On väikeseid, on suuri, on kanga moodi voogavaid, kergelt häguseid mõtteid. On selgepiirilisi mõtteid, mis kipuvadki elus mõnikord olema mustad ja valged. On mõtteid, mis tihtipeale ei sobi mõnda raami, kuid selleks et aru saada nende sobimatusest, tuleb nad enne sinna suruda.

Kõik see muudab erinevad foto eksponeerimisviisid oluliseks. Midagi ei ole üleliigset, kõik klapib. Järsku leian ennast olukorras, kus mul ei ole vormistusele ühtegi etteheidet. Kuigi kolmel raamiga fotol on igaühel isemoodi raam, ainult kaks on klaasitud. Detail, mis igas teises olukorras paneks kulmu kergitama, tundub nüüd igati loogiline.

Tänu näituse ülesehitusele ja meisterlikule vaataja suunamisele annab Eva Labotkin aega endaga tuttavaks saada. Nii nagu inimsuhetes väljaspool galeriid nõuab ka galeriis tekkinud tutvumine aega. See on mulle ääretult tähtis. Sama tähtis on ka see, et see tunne on vastastikune. Vaatajal tuleb investeerida oma aega, et suhe toimiks.

Kui esialgne tutvus on sõlmitud ning vaatajal on tahtmist kunstnikuga vestlust jätkata, siis selle tarvis on aknalaual fotoraamat. Minu õnn, et sattusin seda lehitsema viimasena. Soovitan seda teha ka teistel. Vaadake enne näitus ära ja siis vaadake fotoraamatut.

Fotoraamat on märgatavalt isiklikum ja mõeldud sellele, kes on juba Eva Labotkiniga tuttav. Võhivõõrale on see ehk isegi liiga isiklik. Kunstniku kirja emale galerii seinal teiste piltide seas näha oleks ehk liiga vara. Siis ei olda veel nii lähedased. Fotoraamatus on see omal kohal. Sõltuvalt vaataja tujust ja mõtetest, mis näitust vaadates olid tekkinud, toob see kiri kas pisarad silma ja klombi kurku või muheda naeratuse näole.

Nii nagu maja renoveerimine on ka mälestuste ja mõtete kordaseadmine protsess. Tihtipeale on näitustel näha protsessi tulemust, harvemini protsessi ennast. Meisterlikult kombineerides fotode esitlusviise ja oskuslikult vaatajat suunates on Labotkin säilitnud protsessi olemuse. Sellest olen ma nii mõnigi kord näitustel puudust tundnud.

Aga on veel midagi, mis teeb mind siiralt õnnelikuks. Minnes tagasi juba alguses mainitud päevikukatke juurde: „Võimusuhted on muutunud, ma võin minna, kuhu tahan, ei ole mingeid reegleid ega kedagi keelamas.“

Labotkin on teinud täpselt seda, mida tahab. Kasutanud täpselt nii palju fotode vormistus- ja esitlusviise, nagu tahab, ja tulemus on suurepärane. Kogu oma isepäisuses on ta valmis saanud näitusega, mille külastamine peaks olema igale fotokunstnikule kohustuslik. On omaette oskus reeglitele vilistada ja samal ajal saavutada igati korrektne ja reeglipärane tulemus. Ma ei väida, et kõik peaksid tegema nii nagu tema, aga see näitus on väga hea näide ajakohasest fotonäitusest.

Ka peegel on olemas. Vaataja tarvis. Üsna selle akna kõrval, mis lubab Eva Labotkini hinge vaadata.

* Eva Labotkin. Koridori lõpus oli peegel. – Positiiv 2020, nr 41, lk 6–8.