Raha ja kunst

Andri Ksenofontov

Siim-Tanel Annuse reljeefmaalinäitusel „Raha ja poeesia” Pärnu kunstihallis jääb nii mõnegi näitusekülastaja hinge harjumuspärastest saatetekstidest sügamata jäänud kihelus.

Trükkigem siinkohal ära autori enda selgituse. „Raha. Rahamaalidel olen kasutanud esimese ja praeguse Eesti Vabariigi, Stalini- ja Hruštšovi-aegse NSVL-i, natsi-Saksamaa, aga  ka Soome ja Saksamaa euroeelset paberraha. Maalidel on rahasedelitelt laenatud esinduslikke inimportreid või nende fragmente. Need on mastaapsed oma ajastu märgid, millega poliitiline režiim (olgu siis demokraatlik või diktaatorlik) demonstreerib oma rahvale ja maailmale väärtusi, jõudu, rikkust jne. Tänapäeval ajas tagasi vaadates näeme riikide, raha, hiilguse ja võimsuse viletsust ja kõige kaduvuse teed minekut. Mida võimsam  oli režiim ja suurem riik, seda väärtusetumaks osutusid tema rahasedelid. Saksa okupatsiooni aegsete idamarkadega oli kasulikum ahju kütta kui nende vastu küttepuid vahetada – rahapaberi kütteväärtus oli suurem. Aktuaalne on raha teema olnud eriti viimastel aastatel. Maailma finantskriisist tulenev majandusliku turvatunde puudumine on seadnud kahtluse alla ühisvaluuta, euro tuleku. Euroopa suurriigid ajavad varjamatult  protektsionistlikku majanduspoliitikat ja kaunid unistused ühisest rahulikust arengust ja kooseksisteerimisest on osutunud illusioonideks (nt toetatakse varjamatult oma autotööstust ning veetakse gaasitorusid oma suva järgi). Usk tugevasse ühisvaluutassse on seatud kahtluse alla. Äärmuslikud rühmitused Saksamaal, Itaalias ja mujal nõuavad oma raha tagasi ning rahvale tundub euroeelne aeg nostalgiliselt armas. See oli justkui väärtuslikum,  turvaline ja oma. Poeesia. Maaliseeria „XX sajandi poeesia” keskmes on möödunud sajandi diktaatorite allkirjad ja nende fragmendid tekstidel, kus juttu riikide ja rahvaste ümberkorraldustest, utoopiatest ning tulevikumaailma õnnest. Materialiseerin maalidel ajaloolise hetke ja toon selle tänapäeva. Elustan seeläbi möödunu. Stalin, Hitler, Molotov ja Ribbentrop sõlmisid 70 aastat tagasi mitmesuguseid avalikke  ning salajasi lepinguid, kus tõotasid üksteisele igavest sõprust ja koostööd. Elegantse suletõmbega antud allkiri pühkis põrmu terveid rahvaid ja riike. Hiljem osutusid need isikud suurimateks vaenlasteks ning korraldasid maailma suurimad tapatalgud.”

Rahatäht on kujunduse poolest ülimalt teaberohke pilt, mis kutsub esile kaugeleulatuvaid mälestusi ja mõtteid. Raha räägib enda eest. Siim-Tanel Annus loob oma reljeefmaale  kondiitri kombel kreemituutuga ehituspastat alusele pigistades. Tulemus on justkui miniatuursed lumehanged, paberisse surutud mügarlikud vaoharjad, mida sõrm raha silitades tajub. Pastaviirud joonistavad kujundeid nagu graafikaviirud. Siim-Tanel Annus maalib sõna otseses mõttes raha joon-joonelt järge ajades. 2005. aasta novembris Tallinna Kunstihoone galerii näitusel „Oma raha” esitas ta kolm teost. Sajakroonisest inspireeritud  hiigelmõõduliseks kasvatatud Lydia Koidula lokid pidid hoogsate lainetena Eesti majanduse vanast taagast puhtaks uhtuma ning oodatud eurole tee puhastama. Ent Koidula pidi hoopis Brüsselist näidatud trääsa ees punastama ning eestlased said aru, et nad on Euroopa pesamuna east välja kasvanud. Ühisvaluuta väljateenimiseks ei piisa ainult kiire arengu ja vaba turu loosungitest, ennast tuleb ka majanduslikult tõestada. Nüüd Pärnus on  Koidula lokkidel uus tähendus. Need lehvivad võidukalt nagu Nike juuksed pärast kõikide muude võimude rahatähtede kehtetuks muutumist. Pühivad üle ka monumentaalsest kolmerublase Kremlist, mis Molotovi ja Ribbentropi kokkuleppe jõul Balti riigid oma võimu alla võttis. 1939. aasta 23. augusti pakti teemalised maalid on Pärnus esmakordselt väljas, rahapilte on niihästi Eestis kui ka Soomes ja Saksamaal varemgi nähtud. Koidula  lokid ei kuuluta enam progressi, vaid kehastavad seda arengu lõpptulemusena. Milleks startida loorberitelt, kui neil võib ka puhata?

Nii ta meid valitseb, raha. Raha ei teeni meid, meie peame teda teenima, ka vaene kunstnik, kellele selle eest alatasa näppude pihta lüüakse ja kommertslikkuses süüdistatakse. Igivana teelahk kunsti ja äri vahel ei ole enam akadeemiliste arutluste aine, sellelt teelahkmelt leiavad loojad end nüüd iga kord, kui  hommikul ärkavad. Siim-Tanel Annus viib raha ja kunsti vaidluse lühisesse, sest tema töödes ei ole need enam vastandlikud pooled, mis teineteise hävitavad, vaid saavad üheks – kolmeks, viieks, kahekümne viieks, vastavalt rahatähe suurusele. Ent Siim-Tanel Annus ei malda oodata koidiku saabumist. Ta on kaasatud valitsuse salaplaani Eesti päästmiseks majanduskriisist. See on tema, kes ehitab buldooseriga öösiti  neid Kaukasuse ja Kordiljeeride ahelikke Tallinna tänavaservadesse. Me kõik teame, et linnalumi on pruuni karva, aga sõiduteid palistavad hallid tahked rüngad, täpselt nagu rahvuslik paepank Koidula-kroonise tagaküljel. Lubjakivitolm on Siim-Tanel Annuse tuntud kaubamärk. Kui satelliidikaamera näitaks Google’i maailmakaarti otsesaatena, näeksime, kuidas neist pealtnäha rohmakatest kuhjatistest kasvab valgete lainetavate  juuste ja habemega Väinämöise portree ehk euroopa keelde mugandatuna „da Vinci”. Ei pea olema kunstiajaloogeenius, et Väinämöise koodi lahendada. Sulaselgelt on näha, et lumehanged moodustavad 10 000 000 000 000 ehk kümne triljoni krooni suuruse rahatähe. See summa on küll kolm korda väiksem kui Ameerika Ühendriigid Hiina kommunistidelt oma vaba turumajanduse päästmiseks laenasid. Aga kümne triljoni krooni realiseerimine  enne kevadet teeks meid rikkaks ning Eesti oleks võimeline täie auruga uuele valuutale üle minema. Ning kauges tulevikus hakatakse meist laulma: „Kui Kungla rahvas euru aal kord istus maha sööma”.