On teil hetk aega? Vaatame korra kaasaegsust

Kaasaegne kunst võib olla küll nüüd hiljuti loodud, kuid see ei tähenda, et igasugune hiljuti loodud kunst oleks seepärast kohe kaasaegne. Milles see kaasaegsus siis väljendub?

MARTEN ESKO

Mul paluti kirjutada midagi selgesõnalist ja ülevaatlikku teemal „Kaasaegne kunst või nüüdiskunst?“ ja hoiduda kuivast erialakeelest, et ei oleks igav – kirjuta, nagu räägiksid mõne teemakauge tuttavaga. Olen sel teemal kaitsnud EKAs magistritöö ning praegused doktoriõpingud samas institutsioonis on samuti osaliselt selle teemaga seotud. Seetõttu ei ole just lihtne selgitada teemat lühidalt, sest palju olulist jääb igal juhul välja, aga proovida ju võib.

Milles siis seisneb see kohalik segadus „kaasaegsusega“? Osa sellest on keelekorralduslik. ÕSis ei ole sõna „kaasaegsus“ eraldi esitatud, kuid EKSSis on see olemas. Sõna „kaasaegne“ juures osutab ÕS, et sõnapaar „kaasaegne kunst“ ei ole keeleliselt korrektne ning soovitatakse eelistada sõnapaari „moodne kunst“. Karmimates toimetustes asendatakse „kaasaegne kunst“ sageli sõnaga „nüüdiskunst“. Korrektses ÕSi järgivas keelekasutuses vajab sõna „kaasaegne“ enda kõrvale täiendit, mis vastaks küsimusele „kelle või mille kaasaegne?“ (näiteks „meie kaasaegne kunst“). Samas jällegi EKSS, milles kaasaegsuse sõna näitelausena on välja toodud „Luule kaasaegsus eeldab oma aega iseloomustavat valikulist joont,“ justkui eirab ÕSi piirangut „kaasaegse“ kasutamisele, nähes seda „kellestki“ või “millestki“ eraldiseisva omadusena.

See kasutuse piiramine, mis ühtlasi piirab ka tähendust, sai alguse Nõukogude perioodil, kui „kaasaegne“ 1960ndatel aastatel nii ametlikus kõnepruugis kui kunstitekstides justkui programmiliselt õide puhkes. See puhang oli toona niivõrd mastaapne, et tagantjärele on alust rääkida ka kaasaegsuse ideoloogiast. Tuletatuna venekeelsest sõnast современный, mille teistele tähendustele ’tänapäevane’ ja ’ajakohane’ olid juba eestikeelsed sõnad olemas, nähti „kaasaegset“ just neis dubleerivates tähendustes keelt vaesestava ja ka venestava sõnana, aga samaaegsust kellegagi või millegagi tohtis see tähendada edasi.

Viimastel aastakümnetel nähakse „kaasaegse“ teise massilise tulemise juures sageli venestamise sarnast anglitsismi ohtu või lihtsalt laiska otsetõlget terminist contemporary art. See ohutunne on suuresti alusetu ning kunstivaldkonna keelekasutuses laiskuse nägemine mõjub pealiskaudse hinnanguna. Valdkond on oma valiku langetanud ning „nüüdiskunsti“ kohtab erialakeeles üpris harva, asutuste nimedes aga sisuliselt üldse mitte – „kaasaegne kunst“ on siinkohal valdav.

Olgugi et ÕSi piirangud „kaasaegse“ rakendamisele omadussõnana sisuliselt välistavad „kaasaegsuse“ kui omadusliku nimisõna (ehk omaduse tähistaja) ametliku kasutuse, siis omadust ennast see piirang ei välista. Ehk aitaks just „kaasaegsuse“ (ingl contemporaneity) mõistmine omadusena edasi liikuda juba aastaid kestnud segadusest teemal „kaasaegne kunst või nüüdiskunst“?

Aga vaataks nüüd kiirelt veel seda vastasseisu – see ei võta kaua, kuna tegu ei ole võrdsete vastastega. „Nüüdiskunst“ määratleb kunsti ennekõike teoste valmimisaja kaudu, s.t tegu on nüüd hiljuti loodud kunstiga. Sarnasust võib siinkohal näha näiteks sõnadega nüüdislooming, uudislooming või uudisteos. Inglise keeles võiks nüüdiskunsti vasteks olla näiteks art now või recent art või new art, kuigi ükski neist pole otseselt termin.

Kaasaegne kunst, just oma viimaste aastakümnete spetsiifilisemas tähenduses, määratleb kunsti olemuslikult või omaduste baasilt. Tegu on teatud sorti kunstiga. Teatud sorti kunst võib küll olla nüüd hiljuti loodud (loe: kaasaegne kunst võib olla nüüdiskunst), kuid igasugune hiljuti loodud kunst ei pruugi alati olla just seda teatud sorti (loe: kogu nüüdiskunst ei ole ilmtingimata alati kaasaegne kunst). Seega ei saagi olla tegemist sünonüümidega.

Kuid mis on see omaduslik määratlemine, mida „kaasaegne“ kunsti kontekstis teeb? Siin ei ole lihtsat ja lühikest vastust ja see on ka teine osa probleemist – puudub konsensus, mida „kaasaegne“ kunsti kontekstis tähistab. Konsensuse puudumine ei tähenda muidugi, et keegi ei tea vastust, vaid seda, et vastuseid on mitmeid. Termin „kaasaegne kunst“ on rahvusvaheliselt olnud aktiivselt käibel juba vähemalt kolmveerand sajandit ning omanud selle aja jooksul märkimisväärselt üksteisest erinevaid kasutusviise ja tähendusvälju.

Praeguseks on see sõnapaar kehtestanud end kõige laialdasemalt (post)modernismi-järgse, eelkõige lääne kunstiajaloost mõjutatud kunsti kohta kasutatava tähistajana – peamiselt siis sellise kunsti, mida on loodud 1980ndate lõpust alates, kuid osaliselt ka 1960ndatest aastatest alates. Lisaks on „kaasaegne kunst“ samal ajal kasutusel ka üle ilma kogu globaalse kunstivälja tähistajana. Globaalne kunstiväli koosneb kõigest, mis võimaldab kaasaegsel kunstil olemas olla.

Kui nüüd võtta eraldi ette sõna „kaasaegsus“ kui kitsamalt tänapäeva kunsti ilmestaja, siis selle mõisteline tähendus hakkas selgemat kuju võtma alles viimasel paaril kümnendil. Esile kerkis see sisuliselt alles postmodernismi teooriate vaibumise järellainetuses ning sai uue hoo sisse 2000ndate keskpaigas (osaliselt tänu itaalia filosoof Giorgio Agambenile ning tema loengule „Mis on kaasaegne?“). Kaasaegsusest kui teatavast mõttevoolust saabki rääkida vaid XXI sajandi kontekstis – peamiselt alates 2010ndatest, mil hakkas ilmuma mahukamaid käsitlusi Peter Osborne’ilt, Terry Smithilt, uurimisrühmast Geoff Cox & Jacob Lund The Contemporary Condition, Paolo de Assis & Michael Schwabilt, Zsuzsa Barossilt, Lionel Ruffelilt, Christine Rossilt, jt.

Valdavalt ollakse üksmeelel, et kaasaegsust ilmestab eelkõige aegade paljusus – erinevate aegade või ajaga suhestumise viiside samaaegsus. Keeruline on sisukalt üldistada, kuid lihtsa näitena tuuakse sageli võrdluseks modernsuse suured narratiivid ning nendega kaasnenud progresseeruvalt tulevikku suunatud ajakäsitlus. Viimase puhul võis osa piirkondi olla teistega võrreldes ajast maas ning paikneda progressi kronoloogias eri punktides.

Ilmekas näide on ka modernse kunstiajaloo progress ühelt -ismilt teisele, mis jättis igal perioodil tähelepanuta suure osa muust, samal ajal toimuvast. Kaasaegsus on selles valguses oma aegade paljususega jällegi sünkroniseerivalt kaasav ning mitmetes keeltes on just selle sõna struktuur (kaas+aegne, con+temporary, con+temporaneo, со+временный jne) saanud lihtsustavalt näitlikuks lähtepunktiks selle eri aegu kaasavast omadusest rääkimisel. Veel laiemalt saab kaasaegsuse käsitlusi siduda ka humanitaarteadustes esile kerkinud ajalise pöörde raamistikuga.*

Kuid ka spetsiifilisemas erialakasutuses on kaasaegsuse haare ebaühtlane – mõistetakse seda sõna siis kas periodiseeriva kategooriana, näiteks Teise maailmasõja järgse modernismi või 1960ndatest mõjutatud post-kontseptualismi puhul, või modernismi-järgse presentistliku epohhina, milles postmodernism toimis üleminekuetapina modernismilt kaasaegsusele, või hoopiski permanentse globaalse kriisi seisundina, või ka distsipliinide-ülese (ajaloolise) ajalisusega suhestumise viisina. Ning muidugi on kaasaegsus väga sageli kasutuses ka uudsuse või ajakohasuse, tänapäevasuse tähenduses – sellest pole pääsu, eriti sisutühjade või -turunduslike eesmärkide puhul.

Lõpetuseks väike provokatsioon. Kui mõelda näitustele ning sellele, mida võiks tähendada „kaasaegne näitus“ (ma ei taha siinkohal väita, et see peaks olema termin, seega ma ei paku ka definitsiooni) ning mida seal näidatakse, siis sageli ei koosne need ainult uuemast kunstist, vaid kaasavad ka veidi vanemat või lausa väga vana kunsti, mõnikord ka mitte-kunsti.

Põhjuseid selleks on kindlasti erinevaid, kuid lisaks peamistele eesmärkidele on selle praktika kõrvalsaaduseks tihti ka kõigi nende teoste (või mitte-teoste) omavahelise kaasaegsuse ja teineteise toel võimenduva kõnetamisvõime eksponeerimine. Kuna ükski kunstiteos pole kinni ainult oma loomishetkes, võib mõelda ka niipidi, et kõik teosed, mis praegusel ajahetkel eksisteerivad, on ühtlasi ka meie kaasaegsed, olenemata sellest, mis ajal need on loodud.

See kõik ei tähenda, et mõni vanem teos on automaatselt kaasaegne kunst, vaid et ka vanemaid teoseid saab kaasaegse kunsti konteksti asetada ning täpse asetuse puhul kõnetavad nad meid justkui meie kaasaegsed. Näiteid ja mõttemänge võiks mõelda veelgi, kuid kõige olulisem on nüüd loodetavasti selge – kaasaegsus ei ole ainult millegi omadus, vaid ka laiem (kunstiga) suhestumise viis.

* Vt nt Liisi Keedus, Kuidas mõelda ajast antropotseenis ja tehnoloogiaajastul? – Sirp 26 I 2024.