Noorte kuraatorite isolatsiooniaknad

Näitusel „Eraldatuses“ on koroonakogemuse tähistajana kasutatud suure tähendusmahuga sümbolit, kuid loobutud uutest tõlgendustest ja noore põlvkonna kogemusest.

TÕNIS TATAR

Näitus „Eraldatuses“ Tartu kunstimuuseumis kuni 27. VI, kuraatorid kunstiakadeemia magistrandid Signe Friedenthal, Reigo Kuivjõgi, Eerika Niemi, Jelizaveta Pratkunas, Kerly Ritval, Jelizaveta Sedler ja Mae Variksoo ning graafiline disainer Laura Pappa.

EKA kunstiteaduse magistrantide kureeritud näitus „Eraldatuses“ käsitleb koroonaisolatsiooni kunstiajaloos viljaka akna motiivi kaudu. Tartu kunstimuuseumi väikse projektiruumi seintel on seitse maali ja neli fotot. Eraldatuse kontseptsiooni kriipsutab alla Ilja Kabakovi album „Aknasse vahtiv Arhipov“, mis on iseenesest tore leid.

Aken on kunstiajaloos paljutähenduslik sümbol. Erialaseks klišeeks on kujunenud tõdemus, et renessansist peale on kujutanud maalikunst endast seinale asetatavat tehislikku akent loodusesse. Renessansikunstnike endi ateljeed pidid olema akendega põhja poole, et otsene päiksevalgus ei moonutaks värvitaju. Kunstiajaloo klišeeks on saanud ka Rembrandti nn keldriaknavalgus, maali oluliste detailide väljavalgustamine teatraalse kohtvalgustusega. XVII sajandi maastikumaalis võeti esmakordselt kasutusele vaate ümbritsemine kardinasarnaste kulissidega (repoussoir’i efekt).

Üldistatumal tasandil on aga igasugune kunstiteos aken, olgu siis kunstniku hinge või lihtsalt kunstniku kehtestatud reeglite alusel toimivasse kujutlusruumi. Nii mõeldes on akna motiiv kunstis kahekordne aken – aken aknas.

XX sajandil valitsenud modernism kujutas endast teadlikku vastureaktsiooni kõigile maalikunsti konventsioonidele, sealhulgas arusaamale maalist kui tehislikust aknavaatest. Realistid (Barbizoni koolkond) läksid põhjaakendega ateljeedest välja loodusesse (plein-air), impressionistid tõid sellesse loodusesse päiksevalguse ning Cézanne julgustas passiivse vaatelikkuse asemel rõhutama kunstniku aktiivset ümberkorraldavat, korrastavat tegevust. Selle liini loogilise lõpuni arendanud kubistidel sai aknast kaleidoskoop. Sümbolism (ja selle järel sürrealism) omakorda taaselustas keskaegse kodeeritud pildikeele. Peamisteks motivaatoriteks nende muutuste taga oli fotograafia leiutamine ning otsinguid, uudsust ja mitmetähenduslikkust väärtustav teaduslik maailmapilt.

Suurem osa eesti XX sajandi kunstist kujutab endast erinevate autoripositsioonide väljajoonistamist selles modernistlikus kunstiruumis. Meie XX sajandi meistrite positsioone on kunstiajaloolased enamasti päris põhjalikult kirjeldanud ja analüüsinud ning muuseumid (ja mõned erakogujad) need korralikult salvestanud. Sellisena moodustab eesti kunstiajalugu (tänu oma hõlmatavale mahule) strukturalistlikuks analüüsiks iselaadse ideaalse suletud korpuse. Kunstiajalugu tundev kuraator saab seda kerge vaevaga kasutada kõikvõimalike teemade ja probleemipüstituste kujustamiseks.

Näituse „Eraldatuses“ kuraatorid on valinud koroonaisolatsiooni tähistamiseks aknamotiivi. Muidugi ei ole olnud näitusele valitud töödel epideemiaga midagi pistmist. Karl Pärsimäe aknad väljendavad kunstniku poeetiliselt hedonistlikku elutunnetust, Nikolai Kormašovil ja Ilmar Malinil ajastuomast optimismi, Ülo Soosteril on tegemist sürrealistliku kujundiga ning Andres Toltsil intellektuaalse mänguga. Uste ja akende motiivi järjekindlalt kasutanud Jüri Arrak on 1973. aastal kirjas Vaino Vahingule selle tagamaa kohta öelnud järgmist: „Olen jõudnud arusaamisele, miks mu piltides on tihti mingi avause motiiv, mille läbi paistab roheline ilus loodus ja helesinine pilvekestega taevas. See on nagu väljapääs, mida ei tohi enda jaoks sulgeda. [—] Kogu see avauste, uste, akende maailm on mind tükk aega alateadlikult vallutanud ja nüüd, kus sellest ise enda jaoks aru sain, teeb ta mulle järjest rohkem muret.“

Kunstiajalukku kuuluvate teostega aktuaalset probleemi kujustades on kuraatorinäitusel nihestatud teoste tähendust. Parimal juhul mõjub see üllatavalt ja vaimukalt. Meenub eelmise aasta Tartu Kunstimaja „koroona-näitusel“ („Esmaspäeval oli meil siin veel lumine“, kuraator Peeter Talvistu) eksponeeritud Eerik Haameri „Isa ja poeg“, maal, mis 1943. aastal maalituna tähistas protesti Saksa tööteenistuse kohustuse vastu, ent 2020. aasta kevadel viitas üheselt nakatamishirmule ja distantsihoidmisele täiskasvanud laste ja nende vanemate vahel.

Näitusel „Eraldatuses“ selliseid teravmeelsusi silma ei hakanud. Sinna valitud kunstiteosed sobivad oma summutatud ja sordiinialuste meeleoludega hästi kokku – isegi sedavõrd, et soovinuks komplektis näha ka midagi täiesti teistsugust. Meenus näiteks üks Olev Subbi imeilus aktimaal avatud aknal lamavast noorest tüdrukust. Või veel parem: kuraatorid oleksid võinud haarata sealtsamast oma kodusest sokivabrikust Tartusse kaasa mõne noore kunstniku elava hääle ja selle kunstiajalooga dialoogi asetada (Kai Kaljo meditatiivsed fotod ei kanna seda rolli välja). EKA magistrantide näituse kohta on seda kummaline öelda, kuid „Eraldatuses“ on näitusena turvaline, et mitte öelda trafaretne.

Ma pole ka veendunud, et just korteriaken on koroonaeraldatuse sümbol. Näiteks minu kodu aknad ei seostu mu pandeemiakatsumusega mitte sugugi (mu vastasmajas on ujula ning koroonaajal on see seisnud lihtsalt tühjalt). Kui mõtlen tagasi kahele üksildasele kevadtalvele, siis meenuvad pigem virtuaalsed aknad (eriti minu brauseris juba üle aasta järjepanu avatud olnud https://www.worldometers.info/coronavirus/). Muidugi on Tartu kunstimuuseumi projektiruum pisike ning kuraatorite kollektiivis on ehk ka raske mõnda idiosünkraatilist ideed süvitsi arendada. Nii on näitusega „Eraldatuses“ pakutud koroonakogemuse sirgjoonelise tähistajana välja suure tähendusmahuga sümbol, kuid uutest tõlgendustest on loobutud ega ole toodud ka kuuldavale noore põlvkonna kogemust.