Meis kõigis on kübeke neandertallast

Näitusel „ida ots(as)“ vaadati üle rahvusliku identiteedi retsept, millest nii mõnegi osise üle võiks rohkem uhkust tunda, mõne vaiba alt välja tõmmata ja mõne maha kanda.

SIIM PREIMAN

Näitus „ida ots(as)“ Põhjala tehases 13. – 30. VIII. Kuraator Maria Helen Känd, kunstnikud Alexei Gordin, Madlen Hirtentreu, Flo Kasearu, Sandra Kosoratova, Tanja Muravskaja, Marko Mäetamm, Evi Pärn ja Tanel Rander.

Prantslane, sakslane ja eestlane satuvad inimsööjate kätte ja neist tahetakse suppi keeta. Enne küsitakse siiski igaühelt tema viimne soov. Prantslane soovib klaasi veini, sakslane ühe sigari, aga eestlane küsib: „Kas tervitada ka saab?“.

Teadupärast müüb tõejärgsel ajal lobedus ja veenvus, mitte viiteaparatuuriga varustatud argumentatsioon. Ettepanek kirjutada arvustus näitusest „ida ots(as)“ äratas minus samuti soovi jämeda joonega veenvalt üldistada. Kas võiksin võtta Jesper Parve lihtsa jõmmi kuju? Või jäljendada mesimagusa häälega hurmurit Valdur Mikitat? Milline karakter võtaks kokku eestlase (tabulise?) idalisuse moel, mis tabab närvi, vajutab nuppu, teenib laiema resonantsi, toob lausa palavikuliselt heakskiitva tagasiside? Erinevalt jõmmist ja hurmurist, kel siht selge, on idaeestlane laialivalguv tegelane. Arvustuse lähteülesanne „Miks on noorel põlvkonnal vaja Ida-Euroopat taas eraldi välja tuua?“ jätab mulje, nagu oleks idaeestlane ammu läänega (või põhjaga!?) assimileerunud. Niisamuti nagu meis kõigis on kübeke neandertallast, on meis kübeke idalast – kas nii või?

Kui kureerisin 2017. aastal maalinäitust „Uue ida lapsed“, huvitas mind eelkõige vabas Eestis sündinud põlvkonna idaidentiteedi pinnapealsus. Ka mõte „uus ida“ piirkonnast on selles mõttes täielik nali, et asub ikka siinpool endist raudset eesriiet, lihtsalt nüüd on see kuidagi „uus“. Põhjala tehases toimunud näituse kuraator Maria Helen Känd on sõnastanud sisukama põlvkondliku positsiooni, väites, et esimesel vabal põlvkonnal lasub esinduskohustus. Polegi varem endast mõelnud kui noore vabariigi katsepartii osast või vaba inimese näidisprojektist. Sellisest vaatepunktist on õiglane nõuda kohta ühise ajaloo mõtestamise ümarlauas. „Mis ühise ajaloo?“ küsib võitjate põlvkonna esindaja tusaselt ja allkirjastab järgmise modernistliku suurteose lammutusakti. Aga jah – siiski ühise, sest rahvuslik ajalugu voolab meisse juba emapiimaga, unelauluga, vastlaliuga. Kus need lugupeetud võitjad siis olid, kui eesti kuningatel Jüriöö ülestõusu ajal Paides pead maha raiuti? Samas, kus meiegi.

Evi Pärna teos „Võimu koridor“ osutab, kuidas siinsete rahvuste ja põlvkondade ajalooteemaline dialoog on suuresti tõkestatud. Pärn tõukub Kumu Nõukogude perioodi püsinäitusest, mille arhiivikoridoris on tekstid ainult eesti ja inglise keeles. Oma teosega pakub ta neile venekeelset tõlget, paraku kümme kilomeetrit Kumust eemal. Kuigi meie idalisust ei määra ainult Nõukogude periood, on Teine maailmasõda ja selle tagajärjed lähim ühiselt jagatud ning sageli erinevalt mäletatud trauma siinse elanikkonna seas. Kuidas on võimalik, et Kumu, mille hoov ja peasissepääs on näoga Lasnamäe poole, ei kõnele kodulinna publikuga nende emakeeles? Võitja hüüab: „Kolmkümmend aastat on olnud aega riigikeel selgeks saada!“ Või kui laenata taasiseseisvunud Eesti lõimestrateegia kirjeldus Ahto Lobjakalt: „Mine ära, sure maha või vannu truudust.“ Kuigi ka mina mõtestan oma (ida)eestlust peaasjalikult keele kaudu, ei ole keel sugugi peamine kultuuri kriteerium või tunnusmärk. Inglis- või venekeelne Eesti kultuur on siiski eesti kultuur.

Marko Mäetamme koomiks „Eesti“ (2017) võtab lühidalt kokku eestlaste kannatuse loo orjaikkest tänapäevani.

Felix Laasmäe

Esinduspõlvkonnal on saadikuid hulgi, mistõttu võiks koguda kümnete köidete jagu vesteid läänlastega kohtumisest. Kontekstist välja rebituna kõlavad need rahvuslikke stereotüüpe kinnistavad miniatuurid kolme rahvuse anekdootidena. Korduv tegelaskuju on rootslane, kes Tallinna sadamas teatab: „Kõik see siin oli meie oma!“, jätkates: „Te ikka rootsi keelt räägite, eks? Ha-ha-ha!“ Või austerlane, kes kõneleb: „Rumeenlased räägivad siiani vanast heast Habsburgide ajast.“ See, kas sellised ignorantsed mõttesähvatused teevad haiget või rõõmu, sõltub ida(eest)lase suhtumisest oma geograafilisse paratamatusse. Eksistentsi absurdiga leppinu ei pruugi sääraseid lollusi tähelegi panna. Läände janunev võib aga nördida. Just selle konditsiooni on tabanud Tanel Rander joonistuses „Nostalgia“. „Märkan, et ma ise ka koosnen kahest eraldi osast – peast ja kehast, subjektiivsusest ja asukohast. Terve Ida-Euroopa on täis selliseid inimesi. Nende pea ei ole seal, kus on nende keha,” kirjutas Rander oma näituse „Kolmas tee“ saatetekstis. Hoolimata sellest, et öeldes „lääs“, mõtleme „meie“, kinnitavad säärased kogemused, et see „meie“ on püsimatu ja sõltub kontekstist.

Marko Mäetamme koomiks „Eesti“ võtab lühidalt kokku eestlaste kannatuse loo orjaikkest tänapäevani. See ingliskeelne teos peaks toimima nagu sissejuhatus eestlusse: kui kohtad välismaal uut tuttavat, annad talle Mäetamme koomiksi näppu. Ainult et jube kibe ja küüniline on. Orjaööle ja kannatustele rõhumine on ehk minevikus olnud ideoloogiliselt hädavajalik rahva liitmiseks ja poliitiliste murrangute saavutamiseks, aga nüüd on riik ju olemas. EV100 puhuks loodud ooperis „Ehmatusest sündinud rahvas“ sai laulukaarest Suur Depressaator – ajamasin, mis tarvitas energiaks eestlaste kaeblemist. See võrratu heatahtlik nali jääb minu arvates viimaseks, mida eestlaste depressiivsuse pihta on vaja teha. Järgmistele ütlen: idee eestlaste kibedusest on igav lühitee ja vaimunüri õpitud abitus. See on ära tehtud, liigume edasi.

Kui üldse meenutada eesti rahva kannatusi, siis ehk selleks, et end ära tunda neis rahvais, kelle püüdlused ei ole veel materialiseerinud nii käegakatsutaval kujul, nagu seda on oma riik. Milleks solvuda, kui presidendi peol julgeb mõni rääkida asjust, mis riigis veel hädasti tegemist vajavad. See, et leidub lätlasi ja leedulasi, kes Eestit kummalisel põhjusel Baltimaade Rootsiks peavad, ei tähenda, et võib rinna kummi lüüa ja töö tehtuks lugeda. Mõtlesin sellise solvumise peale, kui vaatasin Põhjala tehases Tanja Muravskaja teost „Positsioonid“, mis oli esimest korda väljas Tallinna Linnagaleriis napid nädalad enne 2007. aasta rahutusi. Fotodel on noored alasti kunstnikud, kes on katnud oma keha Eesti lipuga – ühel on see hambus, teisel liibub vastu kubet. Kas ajal, mil mõni eestlane on vähem eestlane kui teine, võiks lipu ja muu sümboolika kaaperdanud tiib tunda end sellise teose poolt solvatuna? Kas pigem olla paljas eestlane, kui katta end rahvuslipuga? Äkki peaks minusugune tolerast samuti rohkem lippu lehvitama, et see tagasi võita?

Näitusega „ida ots(as)“ ei võetud peaeesmärgiks idaline eestlusse „tagasi tuua“. Pigem käiakse üle rahvusliku identiteedi retsepti eri aspektid: millest mõne üle võiks rohkem uhkust tunda, mõne alustuseks vaiba alt välja tõmmata ja mõne, pakuksin, isegi maha kanda. Esindatud autorite hulgas on põlvkondlikus lõikes nii võitjaid, vabaduse lapsi kui ka uue ida lapsi, rahvuslikku lõiget näppimata. Teoste esitletud kuvandid (ida)eestlusest erinevad üksteisest niisamuti, nagu erinevad ettekujutused idast kui sellisest endistes idabloki riikides. Kas te seda anekdooti teate – eestlane, valgevenelane ja moldovlane läksid baari …?