Maalimine keelatud

Anders Härm

Tallinna Kunstihoones 21. V ? 10. VII

   Davide LaRocca. Videobox. Õli, lõuend. 2004.

Kunstnikud: Daniele Galliano (Itaalia), Ritums Ivanovs (Läti), Davide LaRocca (Itaalia), Matts Leiderstam (Rootsi), Jani Leinonen (Soome), Ylva Ogland (Rootsi), Tõnis Saadoja (Eesti), Sophia Schama (Saksamaa), John Smith (Eesti), Mari Sunna  (Soome/ Suurbritannia)

Kuraator: Anders Härm

Näituse kujundus: Ando Keskküla

Selle näituse pealkiri sündis ühest Peeter Linnapi statement?ist  saates ?Ellujäämise kunst?: ?Kõikjal, kuhu me ka ei läheks, võib näha silte nagu ?Pildistamine keelatud!?, aga kas keegi on kunagi kuskil näinud silti ?Maalimine keelatud!???

Tõepoolest, miks on vaja keelata maalimist, kui tegu on kujutlusmaailmaga. Kujutlusmaailmad ei ole ?reaalsusloome? seisukohalt relevantsed, need on idiosünkraatilised, personaalsed.

Miks peaksid kellelegi minema korda kellegi teise ulmad?

Asi läheb keeruliseks siis, kui tekib millegi representeerimise küsimus: rokkstaari representeerimisest kollases ajakirjanduses, poliitikute representeerimisest meedias ja selle kehtestamisest reaalsena. Kujutlusmaailm muutub oluliseks siis, kui see lakkab olemast kujutlusmaailm ja seda hakatakse esitama reaalsena.

Maal on romantilise arhetüübina kujutlusmaailma loomise meedium. Oma nelikümmend aastat pole kunst tahtnud eriti kujutlusmaailmaga tegeleda. Seetõttu on ta valinud endale teised vahendid nagu foto või video, millel on reaalsusega indeksiaalne suhe. Kõlab küll mõnevõrra imelikult, aga maal on kunstile jalgu jäänud. Üheksakümnendate aastate keskel lõi küll tärkav reality-industry  üle mõned äärmiselt olulised radikaalse kunsti strateegiad.

Ma usun, et ma võin väita, et reaalsustööstuse vohamine on maali kunstiväljale tagasi toonud. Küsimus on aga selles,  millisena. Ja kas see üldse on enam maal. Kas maal on ?maalikunst?, kui ta on instrumentaalne, kui tal puuduvad maalikunsti ajaloolised kvaliteedid. Tal puudub isesus, ta on vahend puhtal kujul, ta ei tegele enam iseendaga. Kunstnikud on loobunud maali autonoomsuse tingimatust rõhutamisest. See on lihtsalt kunst, mis on teostatud maalivahenditega.  

See näitus koosneb maalidest, aga see ei ole maalikunsti näitus. ?Maalikunst? on termin, mis kuulub ajaloo prügikasti ja seda ei tõmba sealt enam mingi valemiga välja. Maalikunst on surnud, kujutlusmaailmadel on lõpp.