Kunstiharidus – Kas üks õppekava, üks teema, üks käsitlus, üks hindamismudel?

ANNELI PORRI

Mis juhtub kunstiharidusega, kui kultuuri ja haridust hakkab juhtima esimest korda valitsusse kuuluv Eesti Konservatiivne Rahvaerakond? Esialgu tundub paranoiline muretseda selle pärast, mis veel käes ei ole. Mõte negatiivne stsenaarium valmis kirjutada tundub ka konservatiividele sobiva tegevuskava kandikul kättetoomisena, kuigi, viimaste aastate sündmused on näidanud, et ükski tulevikuennustus ei ole küündinud reaalse absurdini. Seega, ei ole veel fakti, millele reageerida, aga vaadelgem võimalusi.

Kunstiharidus on eripärane valdkond, nii et uuel poliitikal pole põhjust seda otse mõjutada, küll aga on EKRE selgelt väljendanud soovi juhtida kas kultuuri- või haridusministeeriumi või mõlemat.1 Selle kaudu on kunstiharidus mõlema tule all. EKRE kultuuripoliitika embleemiks on eitada kõike, mida esindas NO99 teater: olla aktuaalne, sotsiaalse ja poliitilise ambitsiooniga, intellektuaalne, mänguline, mitmeti tõlgendatav, mittetrafaretselt sümboliseeritud ja seega raskemini kontrollile allutatav, sekkuv, ootamatu, vaba. Oma sümpaatiat on nad vähem väljendanud, programmis on nimetatud „väärikust, vaimsust, eetikat, eestlaslikku tervemõistuslikku maailmatunnetust. Väärtustame nii kõrgkultuuri kui ka rahvakunsti“.2 Samuti on tagatud rahvusliku kavatsusega organisatsioonide toetus, laulu- ja tantsupeo traditsioon, lastele üks tasuta huviring või õppeaastas üks kord tasuta teatrisse või kontserdile. Kõik ju toredad plaanid? Õnneks kutsub rahvuslik tüvitekst valvsusele, kui keegi teeb täiesti süütu ettepaneku kaevata kraav oma maa peale ja tõsta ka mätas oma maale. Mis on vaimsuse ja eetika sisuks? Kes on tervemõistuslikkuse mõõdupuu? Milline etendus või kontsert on aasta jooksul tasuta? Tasuta näitust või muuseumi küll ei pakuta, aga ka näitusemajade rahastamine otsustab selle, millise sisuga on näitused ja haridusprogrammid.

EKRE programm hariduse osas on napisõnaline: eestikeelne õpe, kutseoskused, kodulähedus, tööturg. Järelduse olen teinud ainult nende seniste väljaütlemiste põhjal mudeldades.

Poliitikat saab teostada esmajoones koolivõrgu, õpetajate, õppijate, õpikäsituse ja õppesisu kaudu. Haridusministeerium mõjutab õpet eelkõige riikliku õppekava abil, näiteks kursuste arvu, valikkursuste või õppesisu selgema määratlemisega. Seniste õppekava uuendustega on pidevalt ettekirjutusi vähendatud, et õpetaja oleks oma professionaalsetes valikutes vaba, lähtuks õppesisu valimisel õppijate vajadusest, kasutaks paindlikult kohapealseid võimalusi jms. Sestap on ootuspärane, et rahvuskonservatiivne õppekava täiendatakse näiteks täpsema nimestikuga teemade, autorite ja teoste kohta, mida võib või ei või klassis käsitleda. Et mind vääriti ei mõistetaks: ka praegu on võimalik suurt osa nii-öelda NO-väärtustest edasi anda, ilma et oldaks sunnitud kordagi kursuse jooksul ütlema „mustanahaline“ või „samasooliste abielu“, aga kunst lubab meil harjutada suhestumist tänapäeva maailma ja selle aspektidega, vajadusel kujundada välja ka vastulaused.

Kunstihariduses lähtutakse juba üle kümne aasta ka koolikunstis kaasaegse kunsti arengust, õpetajad kasutavad rohkem kunstimaailmas kasutusel loomingulisi meetodeid, õppijad püüavad mõtestada ümbritsevat endale tähenduslikuna ka kunsti kaudu. Kunstitunni sisu ei seisne kujutamises ja dekoreerimises, vaid mõtlemises ja mõtestamises. Kui me ei taga kunstitunnis uurimist ja katsetamist, valiku- ja sümboliseerimisvabadust, diskussiooniruumi, enesemääratlusvõimalusi, siis on tulemuseks kujutamise tasandil naiivsed ideoloogilised klišeed, mis peaksid olema kõigile enne 1990. lõppu gümnaasiumi lõpetanuile oma kooliajast tuttavad. Joonistatud lipu värv ei muuda üht totalitaarsust teisest etemaks. Õpikäsituse tasandil aga liigume tagasi iseseisvuse taastamise eelsesse aega, kus suhted olid autoritaarsed ja hindamine normatiivne. Kuhu mahub neis väärtustes koolirõõm, õppija heaolu, eneseteostus, loovus, erinevus, koostöö? Kas oskab keegi öelda?

Kõige õudsem visioon aga on seotud õpetajaga, kes on see, kes reaalselt õpikäsituse loob. Pidevalt muutuva hea ja halva skaalaga elamine nõuab eeskujulikku peegeldamisoskust ja teadlikkust oma põhimõtetest, kaaluda iga juhtumit ainult sellele keskendudes nõuab pingutust. Iga õppija, iga teema, iga tund pead olema kohal ja leidma kõikuval alusel tasakaalu ning seda ka teistele põhjendama. Mida õpetad? Kas ma olen pädev? Kas see vastab õppija vajadustele? Kuidas hinnata? Kuidas selgitada? Kuidas käsitleda raskeid või tundlikke teemasid? Palju lihtsam on, kui meil on üks õppekava, üks teema, üks käsitlus, üks hindamismudel. Ma väga-väga loodan, et kirjeldatu jääb düstoopiaks ja õpetajad ei siruta kätt selle lihtsa lahenduse järele.

1 https://www.err.ee/676927/mart-helme-ekre-on-valmis-valitsusse-minema

2 https://ekre.ee/ekre-programm-riigikogu-valimisteks-2019/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht