Kui kunstnik kohtub Klioga

Tiina-Mall Kreem

Peeter Lauritsa näitus „Mattise martüürium” Kiek in de Kökis kuni 29. IV .  Ma pole ei Peeter Lauritsa sõber ega ka kaasaegsest kunstist kirjutaja. Olen lihtsalt galeriides uitaja, emotsioonide noppimise ja professionaalsuse hoidmise pärast. Lauritsast kirjutama  kihutab mind avastus, et olen taas liikunud temaga ühes suunas, kuigi erinevaid radu. Ütlen nii, sest kord varem on meie rööpsed, kunstiteaduslikud ja -loomingulised otsingud juba ristunud: 2005. aastal duubelnäitusega „Meistriteoste lummus” („Koopiad Eestis XIX sajandil”) ja „Meistriteoste varjus” (Laurits ja Laurentsius) Kadrioru kunstimuuseumis. Nüüd siis juhtus see teist korda, ajendatult huvist ajaloopildi kui omaette žanri vastu. Sellest,  kuidas üks XIX sajandi ajaloopildi problemaatikasse süveneja kaasaegse kunstniku ajaloopilte näeb, ongi kogu järgnev lugu.  

Publiku kasvatamine 

Ajaloopilt kui ajalooliste, mütoloogiliste ja legendaarsete sündmuste kujutamine kunstis sai teatavasti alguse juba antiikajal. Antiigi pärandi taasavastanud renessansiinimesed täiendasid ajaloopildi traditsiooni omalt poolt, lisades oma antiik- ja lähiajaloo tõlgendusi. Ajaloopildi kui žanri õitseng saabus XIX sajandil  käsikäes historitsismi triumfikäiguga. Juba prantsuse antikvaar krahv de Caylus oli avaldanud kirjutise, kus propageeris ajaloopildi abil ühiskonna moraali tõstmist. Mõte – ajaloopilt kui pedagoogiline meedium – leidis toetust ka Pariisi kunstiakadeemia professorite seas. Üha enam hakkas kostma kriitikat kunstnike aadressil, kes kujutasid antiiksete jumalate tegusid meelelistena või käsitlesid niisama tühiseid, triviaalseid ja dekoratiivseid  teemasid.       

Mis võiks sel kõigel olla tegemist Lauritsa näitusega „Mattise martüürium”, mille keskmes seisab Eesti kirjameeste ja filmimeeste tõttu üleüldiselt tuntud Riisipere mõisa talupoja  Mattise ja parun von Üxkylli konflikt? Kas Lauritsa näitusel võiks olla publiku kasvatamise funktsioon? Minu arvates küll: näitus toob vaatajani Mattise-piltide kaudu mitmete inimtüüpide ja positsioonide kohtumiste seeria („Tallinnasse põgenemine”, „Tallinnasse saabumine”, „Kodakondse joodud”, „Inimrööv”, „Piinamine ja mõrv”, „Kaebus”, „Jõupositsioon”, „Aadlik kohtus”, „Tallinna raad”, „Surmamõistetu”, „Armulaud” ja „Hukkamine”). See on  seeria, millesse süvenedes vaatad kui kaevu ning näed iseennast, oma seisukohtade kujunemist tegelaskujude virvenduses, kaastunde ja hukkamõistu tekkimist, maitseotsustuste kujunemist ilu ja inetuse skaalal. Kui see pole pildivaataja kasvatamine ja kasvamine, mis see siis on?   

Pildi laius ja sügavus   

Mis määrab ajaloopildi laiuse ja sügavuse? Žanri ajalukku vaadates võib öelda, et XVIII sajandi  teisel poolel ja XIX sajandil määras selle teadmine. Paljudes Euroopa akadeemiates tegeldi sel ajal juba väga teadlikult ajaloo, geograafia, maailmakirjanduse õpetamise ja õppimisega. Samal ajal sai ajaloomaalist ja maali reproduktsioonidest kogutud teadmiste vahendaja erinevamatel tasanditel. Ajaloopildile pandud õpetamise koorem üha kasvas ja kasvas, kuni hakkas ohustama pildi kunstilist-esteetilist väärtust ja kunstnike personaalset stiili. Selleks  et teadlaste pakutud ajalooallikate, -kirjanduse ja -eeskujude alt pilti luues välja paista, pidi olema tugev isiksus, suur kunstnik.         

Võtame kas või Eesti kaks suuremat ajalooteemalist maali, Tallinna vanasse Suurgildi hoonesse, XIX sajandi börsihoonesse maalitud pildid „Maikrahvi sissesõit Tallinna” ja „Reformatsiooni saabumine Tallinna”, üks Leopold von Pezoldi, teine Theodor Albert Sprengleri maalitud. Mõlemal on kujutatud omaaegsete Tallinna kodanike eneseteadvuse kujunemise  seisukohalt väga olulisi ajaloohetki, mõlema pildi loomisel on toetutud värskeimale ajalookirjandusele ning (maade, rahvuste, seisuste järgi) esitatud kostüümide, relvade, arhitektuuri, samuti kommete ja tseremooniate kujutamise graafilistele eeskujudele. Ajaloolise tõe esitamist ootas Pezoldilt-Sprenglerilt nende publik: sakslastest linnakodanikud, kelle enesemääratluse aluskivideks XIX sajandi keskel oli mälestus Tallinna Hansa-aegsest õitsengust ja  keskaegsetest traditsioonidest ning reformatsioonist. Peeter Lauritsa tööde puhul ei oma ajalooline tõde tähtsust. Küllap kunstnik teab, kui lootusetu on püüda ja esitada ajaloolist tõde.     

Tõe esitamist ei oota temalt ka ta publik, vähemalt nii ma arvan. On ju Lauritsa ajalookangelaste, pildi tegelaskujude Mattise, raehärrade, sinise ingli, timuka rõivamoe pluralism ja vastuolu taustaks kasutatud Tallinna linnaarhiivi dokumentidega ilmne. Lauritsa piltide sügavus ja laius toetub millelegi muule. Pakun – elutunnetusele, mis on kaugel XIX sajandile iseloomulikust positivistlikust mõtteviisist ja usust, et  tõde selgub vaidlustes. Elutunnetusele, mille kandja on selleks liiga intelligentne, et unustada vaatamast tagasi, toetumast pärandile. Kunstnik, Klio ja publik   

Ajalooline pärand on muutuv: maapõuest leitakse  uusi rahapadasid muuseumihoidlatest tuuakse näitustele „Okasroosikesed”, kõikjal käib pärandi pidev ümbermõtestamine. Küsimus on üha enam selles, mida kogutud päranditarkusega peale hakata. Ma juhtumisi tean, et Laurits käis näitust ette valmistades Tallinna linnaarhiivi teadurite jutul. Küllap ta siis ka kuulis, et tegelikult ei ole Mattise kohta palju muud teada, kui et tema vend elas Tallinnas. Kirjalike allikate nappusel ei ole Laurits aga õnneks oma  loomingut pärssida lasknud. Õnneks, sest kunstiajaloolasele on allikaks kunst, antud juhul siis vaba kunstniku ja salaliku Klio kohtumisest sündinud kunst. Kunstiajaloolasena võin ma öelda, et kui meie filmitegijad ja kirjanikud, lavastajad ja muusikud pidevalt ajalugu interpreteerivad, siis kunstnikud seda ei tee. Just sellest vaatevinklist on Lauritsa näitus väga eriline.   

Ühiskondliku prestiiži saavutamiseks pidi ajaloomaal XIX sajandil jõudma näitusele. Probleem oli aga tookord selles, et publik ootas selgelt äratuntavat ajalookäsitlust ega olnud valmis ise ajaloo probleemidega tegelema. Seeläbi  tekkis pinge publiku õpetatuse taseme ja kunsti mõju vahel ning kerkis küsimus: kuidas saab ajaloomaal mõjuda vaataja hingele, kui ta ei tunne kujutatut ära? Mida enam kontsentreeriti ajaloopilt uusi süžeesid levitama-vahendama, seda problemaatilisemaks muutus selle exemplum virtutis, pedagoogilise meediumi tähendus. 

Seejuures ei huvitunud publik enam Iliase lugudest, see jättis vaataja lihtsalt külmaks. Kriitika muutus ajaloomaali suhtes agressiivseks  ja pilkavaks, publik vajas kaasaegset maailma kõnetavaid ajaloopilte. Probleemi lahendamiseks pakuti välja mitmeid võimalusi. 1789. aastal tuli prantsuse maalikunstnik FrançoisGuillaume Ménageot välja n-ö uue ajaloomaali kontseptsiooniga, mille järgi maalil kujutatud inimestel peavad olema väljendusrikkad näod ja poosid, situatsiooni seletavad žestid. Akadeemik Michel-François Dandré-Bardon soovitas, et ajaloomaali peab täiendama tekst!;  juba varem oli kriitik Étienne La Font de SaintYenne töötanud välja süsteemi, mille kohaselt pandi näitusekataloogi lisaks kunstniku ja töö pealkirjale ka kujutatu teema allikas või teemakohane tsitaat! See Lauritsa näitusel enesestmõistetavusega kasutatud võte jäi salongipublikule võõraks, kuid leidis ohtrat rakendust ajaloomaali graafilistel reproduktsioonidel.       

Rahvusküsimus, -ajalugu ja -kunst       

XIX sajand pole mitte ainult suurte, vaid ka paljude väikerahvaste sünnisajand. Rahvusküsimuse teravnemine jättis jälje ka kujutavale kunstile. Küsimus, miks oma ajaloosündmuste asemel kujutatakse võõraid, tekkis juba XVIII sajandi 60ndatel ja 70ndatel: Brutuse julmade  tegude asemel tuleks kujutada oma ajalookangelasi, kasvatada oma rahvast oma ajaloopinnal. Nii nagu krahv d’Angiviller Prantsusmaal hakkas 1775. aastal välja andma prantsuse ajaloo piltide sarja, hakkasid siinsed baltisaksa kunstnikud kujutama oma ajalugu. Fridrich Ludwig Maydelli eeskujule järgnesid juba mainitud Sprengler ja Pezold ja paljud teised, aga ka eesti kunstnik Johann Köler. Iseloomulik neile kõigile on püüd oma poliitilisi vaateid  kunstikeelde tõlkida: d’Angiviller vähendas kuninga rolli ja kasvatas prantsuse rahva oma, Maydell näitas sakslasi Eesti- ja Liivimaale tsivilisatsiooni, euroopaliku kultuuri toojana, Köler eestlasi baltisakslaste poolt rõhutuina ja „nõiduseunest” ärkavaina.     

On selge, et nimetatud kunstnikud ei töötanud  hermeetilises keskkonnas, vaid neid mõjutasid lisaks ajalooraamatutele ka peetud ja pressis avaldatud isamaakõned, korporatsioonide ja seltside lugemisõhtud jne. Aga kuidas on lood Lauritsaga? Kuigi Mattise-lugu on kindlasti üks eesti ajalooteadvuse värvikamaid mosaiigikivisid, ei loe Lauritsa kaadritest välja eesti-saksa ürgkonflikti. Laurits räägib millestki palju üldinimlikumast: vägivallast ja rõhumisest, vabadusest ja kannatustest. Lauritsa  teatraalsed kompositsioonid paistavad olevat mõjutatud Niguliste kiriku peaaltari Viktori pühakuloo esteetikast, pühakuloole viitab ka seeria pealkiri. Seejuures on aga paar väga olulist erinevust Hermen Rode ja Peeter Lauritsa jutustatud loo vahel: Viktori lugu on pühaku, Mattise lugu pärisorja ja isanda lugu; Viktori viivad taevasesse Jeruusalemma issanda inglid, Mattise loos tuleb õiglus jalule seada maapealsel kohtul.   

Ajalooreportaaž ja -näitelava   

Nii nagu ajaloomaali arengule XVIII ja XIX sajandil, nii tuleb sellele ka praegu ehk kasuks publiku vajadus kollektiivse mineviku representeerimise järele. Vaadakem kas või kõiki neid raamatuid ja „Ajaloo laupäevakuid”, „Laupäevaakadeemiaid”, mis kõnelevad publiku ajaloohuvist. Mida ajaloopildi publik alati ootab, on atraktsioon. Nii sai omal ajal väga populaarseks John Singleton Copley maal „Watson ja hai”, haitippu kujutav kompositsioon, millega publikule  anti justkui pildiline reportaaž merre kukkunud Watsoni kurvast ja koledast saatusest. Ka igat Lauritsa pilti võib pidada reportaažiks, tema pildisarja aga väikestest reportaažidest koosnevaks tervikreportaažiks. 

Jean-Jacques Rousseau oli üks esimesi, kes esitas küsimuse kangelasfiguuri ja ühiskonna moraalsete väärtuste suhte kohta. Julmade ajaloostseenide kujutamine tõstatas küsimuse: kuidas saavad nad olla sellistena  kaasaegseile moraalseks eeskujuks? Võtame näiteks Victor-Maximilien Potaini maali „Horatius tapmas oma õde Camille’d”. Maali keskmes seisab punasesse riietatud Rooma sõdur Horatius, nuga käes tema jalge ees lamab üleni valges surev naine. Kõrvalfiguurid ja tegevus on pruunides-hallides toonides, kesksed tegelased punases ja valges: võidukas Horatius tapab oma lihase õe, kes oli venna trofeede seast leidnud oma armsama varustuse  ja kes venna arvates vaenlasele liialt kaasa tundis. Isamaa eest võidelnud Horatiuse vihast kõneleb ta punane rüü, õe süütusest valge rüü.        Niisuguste teatraalsete mõrvaaktide kujutusi leiab ajaloopiltide seast palju. Nende sünni paralleelnähtuseks olid teatrietendused – teater on XVIII sajandi II poole ja XIX sajandi ajaloomaali mõistmise võti. Põhiliseks  sai küsimus, kuidas kangelane keerulistes situatsioonides ajaloo taustal käitub? Kuidas generatsioonide ja seisuste konflikt ajaloo taustal paistab? Samu küsimusi saab esitada Lauritsa Mattise martüüriumile, kus helesinine ingel oma grimasside, žestide ja käitumisega paneb toimuva emotsioonide keelde. Pinget pildiseerias kasvatavad kompositsioonides värvid ja valgusefektid. Täpselt nagu teatris – vivat theatrum!         

Lisaks on Laurits kasutanud teema, pildisarja ajaloolisse konteksti paigutamise võtet: näitus on välja pandud Tallinna ühes võimsamas keskaegses müüritornis. Torni ümar põhiplaan toetab näitust omaltpoolt: trepist alla näitusesaali laskudes satub vaataja justkui  ajaloosilindrisse, mis pöörleb kord üht-, kord teistpidi, vastavalt sellele, kustpoolt Mattise martüüriumi vaatamist alustada. Ja vaadata seda tasub.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht