Klaasist kiibini

Rait Präätsa pool sajandit kestnud teekonnale mahub mitmeid materjale ja meediume, nagu vitraaž, maal, graafika, skulptuur, puit, metall, kivi ja viimasel ajal ka elektroonika.

TRIINU SOIKMETS

Rait Präätsa näitus „Kiibikriis“ Hopi galeriis 6. – 31. V.

Rait Prääts on ise oma pool sajandit kestnud loometee kohta öelnud, et tegemist on justkui ajarongiga, mis sõidab umbmäärases suunas selgema sihtkohata, suhteliselt ühesuguses tempos üle mägede ja orgude, konarlikumatel ja siledamatel teedel. Vormi sulatatud klaasmaal, selle loodud valgusmängud ja jutustatud lood, mille järgi teda ehk kõige enam tuntakse, on sellele teekonnale pikitud justkui verstapostid, mille vahele mahub mitmeid meediume ja materjale: vitraaž, maal, graafika, skulptuur, puit, metall, kivi, aga ka elektroonika, eriti viimastel aastatel ja Hopi galeriis avatud näitusel „Kiibikriis“. Sekka veel 14 aastat koos graafikust abikaasa Sirje Eelmaga „Kunstisuve“ korraldamist ehk omaenda ühiskondlikku panust. Sel teekonnal on nii mõndagi, millele rahulolevalt tagasi vaadata.

Peatused pühamutes. Päris mitu peatust on ajarong teinud pühamutes: Tallinna Niguliste kiriku vitraažikonkursi võitmist ja töö teostamist 1980. aastal peab Prääts üheks tähtsamaks tähiseks, pealegi oli ta toona noor ja konkursivõit andis enesekindlust. Niisamuti on talle oluline ligi kolm kümnendit hiljem valminud Pärnu Eliisabeti kiriku rõdu roosaken koos uue oreli visuaalse kujundamisega, mis oli täiesti teistsugune väljakutse, pakkus pinget, põnevust ja ka naudingut. „Hardo Kriisa hoolitses orelimeistrina kõigepealt oreli muusikalise kõla ja selle saavutamiseks vajaliku tehnilise teostuse eest ning andis siis mulle vajalike vilede arvu, läbimõõdud ja pikkused koos mänguruumiga, et saaksin need oma kavandile vastavaks kohandada. Helirea järjestus võis olla kohati vaba, järgnev heli – kui visuaalne pikkus selle tingis – võis olla tsentrist teisel pool. Väike osa vilesid on ka dekoratiivsed. Roosakna sinine, hõbedased silinderviled ja vasksed trompetviled lubasid maalida dünaamilise tsentri. Eriline oli, et kompositsioon sündis tõsiste arvutuste tulemusena. Kui tööjoonised olid valmis, siis ka teostas selle Hardo.“

Präätsa käe all on saanud vitraažid mitmed kirikud ja kogudusemajad ka põhjanaabrite juures Soomes. Eksklusiivseks tööks tuleb kindlasti pidada Lõuna-Prantsusmaal paiknevat vanade katarite kabelit, mis kuulub praegu koos sealsamas asuva veinimõisaga eraomandisse. Kabeli altariosa pisikesed aknaavad kattis Prääts sulatustehnikas klaasmaalidega. Nende viinamarjakobaratest inspireeritud mustri korrapärane rütm peegeldab tema huvi geomeetria vastu, kuid ka selle huvi pöördumist üha enam inimese suunas: marjad on inimnäolised, kehastudes jumala­pojaks, pühakuks ja koguduse liikmeiks. Kahe sentimeetri paksused mitmekihilised autori­tehnikas klaasmaalid ei tohtinud niigi nappi päevavalgust takistada ning nii sai neist justkui Präätsa naturaalse valguse visiitkaart.

Rait Prääts üritas näitusega „Kiibikriis“ tehisintellekti loodud reaalsust uurida, leida kokkupuuteid ja erinevusi.

Triinu Soikmets

Kui lisada pühamute rivvi veel Sorosi Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse aastanäituse tarvis loodud kabeli­installatsioon koos kapitalismialtari ja spetsiaalse kõrbearoomiga, saab igati mitmekülgse läbilõike vitraažikunsti rakendusampluaast.

Diplomitööna valminud Tallinna teenindusmaja pressitud suitsuklaasist dekoratiivne sein, Kaarel Kurismaa Postimaja kineetilise skulptuuri klaasdetailid, Ignar Fjukiga kahasse loodud Viru varietee interjöör – neid praeguses mõistes retrohõngulisi lahendusi on tabanud hävimine ja/või kadumine, nagu mitmeid teisigi toonaseid monumentaalseid lahendusi. Mõnevõrra paremini on läinud Rait Präätsa vitraažidel Sakala keskuses ja rahvusraamatukogus ning Eesti Energia trepikäigus, mis on renoveerimis- ja remonditööde käigus kas säilitatud või ümber paigutatud. Tema liivsöövitatud ukseklaasid tervitavad praegugi Tallinna juugendlikus draamateatris etendusele suundujaid ning sulatustehnikas dekoreeritud aken heidab Thbilisi Eesti saatkonnahoones külma ja sooja valgust külaliste kulgemisele mööda pseudo­juugendlikku trepihalli. Vitraažil on mitu funktsiooni: see liigendab ruumi, loob meeleolu, vahendab valgust, vajadusel ka varjab.

Materjalide kombinatsioon. Klaasiga käsikäes on Präätsal ikka käinud kivi, kõige enam ehk just põletatud tellis, mida ta on ritta ladunud nii originaalsuuruses kui ka teemantsaega miniatuurseteks klotsikesteks lõigatuna, aga ka kaudselt ehk klaasile maalituna, sealhulgas kahepoolselt vaadeldavana. Tellis sümboliseerib ehitamist, ladumist, kombineerimist, mustrit ja struktuuri ning sedakaudu ka geomeetriat. Punastest tellistest on laotud ka sari „Müürid“. Samanimelist näitust Tallinna Kunstihoone galeriis täpselt 20 aastat tagasi peab Prääts üheks olulisimaks, kuna oli selleks ajaks välja töötanud oma autoritehnika, tajunud selle võimalusi, saanud teadlikuks selle arenguperspektiivist. Müür justkui lahutab, aknad müüris aga ühendavad. Nii moodustuvad kividest nii privaatsed toad kui ka mitmekordsed majad, igaüks oma looga.

Kuressaare ranna tarvis valminud dolomiidist skulptuur, mis seal kordamööda jäätuval ja sulaval pinnasel külili vajuma kippus, kaunistab praegu stabiilsel alusel Arensburgi hotelli ümbrust, vabaõhumuuseumis aja taaskasutust sümboliseerinud klaasiga üheks saanud vankrirattad ja vaadikesed ehivad nüüd autori enda eluruume. Mitmetest ajastutest stiliseeritud kultuuri- ja kunstiloolised tsitaadid, alates Alvar Aaltost ja Munchi „Karjest“ kuni Vermeeri „Piimavalaja“ ja Tiziani „Urbino Venuseni“, kõnelevad üha ilmekamalt autori huvist inimese vastu. Samal ajal on ta antiikseid vaase kujutavas seerias rakendanud oma loomingu teenistusse popkultuuri sümbolid ning need teosed on sobitunud ühtviisi hästi nii lakoonilisse galeriiruumi kui ka Tartu ülikooli muuseumi interjööri.

Prääts möönab, et ega publik oskagi teda õieti kuhugi paigutada: kuigi ta kuulub nii klaasikunstnike kui ka kujurite tsunfti, ei ole ta puhtal kujul ei üks ega teine. Ta ei ole trendikunstnik, kuigi tegeleb nüüdisprobleemidega. Seda ilmestab kindlasti legendaarne sari „Lihtsad küsimused“. Klaasist arvuti- ja telefoniekraanid seavad siin vaataja mõneti eksistentsiaalse valiku ette: ei ole enam selge, kes kellega manipuleerib, kas tehnoloogia on inimese kontrolli all või vastupidi. Väga lihtne ja loogiline oli liikuda siit edasi liitreaalsuse ja kiibikriisini, mida ta on käsitlenud ka Hopi galerii näitusel, kus igal teosel on jutustada oma järjekordne lugu. Näiteks skulptuur „Suudlus“, kus on ülimat keskendumist, ajataju kadumist, energeetilist naudingut ja täielikku hõlmatust, tekitab moodsas maailmas igati õigustatud küsimuse: kas kujutatud on päris inimesi või tehisintellekte, kas suudeldakse arvuti kaudu, liitreaalsuses või päriselt?

Või siis teine skulptuuridest, otsustava hoiakuga „Turvamees“, figuur, mis meenutab inimest, aga ka elektroonikaga täidetud kasti. Betoonpinna klaasmaalidega täidetud avad annavad aimu turvamehe sisse kogutud informatsioonist, kuigi pole päris selge, miks see teave on kogutud – kas kaitsmiseks, jälgimiseks, tsenseerimiseks või kustutamiseks. Kolmandas teoses omakorda kasvab roheline „Pilv“ välja arvutisarnasest kastist, mida võib vaadata kui suitsevat korstnat. Jällegi jääb pisut arusaamatuks, mis selle suitsu tekitab, kuid igal juhul paisub pilv koos selles oleva informatsiooniga hoogsalt. Võib oletada, et pilve lõputu paisumise korral võib tekkida kiibikriis – Präätsal endal igatahes juba tekkis.

 

Paradokside otsija

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht