Kaljo Põllu oli mees, kes ei mahtunud oma aega ära

Maarja Undusk

23. märtsi varahommikul lahkus meie seast pärast rasket masendavat haigust eesti kultuuri suurkuju Kaljo Põllu. Tema teekond oli pikk, tihe, töökas ja loominguliselt mahlakas, katkedes 76. eluaastal siiski kui poolelt realt, laskmata lõpule viia mitmeid suurejoonelisi plaane.

Kaljo Põllu sündis 28. novembril 1934. aastal Hiiumaal Kopa külas. Tema haridustee algas Puski koolis ja jätkus Haapsalu Pedagoogilises  Koolis. 1956.–1962. aastani õppis ta kunstiinstituudis klaasikunsti erialal, pärast ERKI lõpetamist läks tööle Tartu Riikliku Ülikooli kunstikabineti juhatajaks, kus töötas kuni 1975. aastani. Kaljo Põllu käe all kujunes kunstikabinetist oluline kultuurikese, kus tehti kunsti, tutvuti süvitsi kaasaegse lääne kultuuriga, tõlgiti ja paljundati olulisi kunstiteoreetilisi  tekste ning diskuteeriti kõikvõimalikel kunstisisestel ja -välistel teemadel. 1967. aastal asutas Kaljo Põllu kunstirühmituse Visarid, juhtides selle tegevust 1972. aastani. Tartu perioodi jäävad tema esimesed abstraktsed, popilikud-opilikud graafika- ja maalialased otsingud. 1973.–1975. aastani valmis 25 tööst koosnev metsotintosari „Kodalased”, mis äratas suurt tähelepanu.

1975. aastast asus Kaljo Põllu tööle Eesti  Riiklikku Kunstiinstituuti joonistuskateedri dotsendina, 1988. aastast professorina. Ent tema töö joonistusõpetajana oli pigem kattevarjuks vaimse juhi ja suunaja rollile, mille ta endale üsna pea võttis, hakates 1979. aastast peale ellu viima üliõpilaste õppeekspeditsioone soome-ugri rahvaste juurde. Õppeekspeditsioonidest kujunes peagi legaalne, ent täiesti ebanõukogulikult alternatiivne haridustee ER KI üliõpilastele. Kunstiinstituudi ekspeditsioonid  olid suunatud soome-ugri rahvaste etnograafia ja arhitektuuri ülesjoonistamisele ja mõõdistamisele, millele lisandusid ka täpsed ja teadustöös kasutatavad kirjed eseme kohta. Ent lisaks formaalselt tähtsaimale, joonistamisele, kaasnes ekspeditsioonidega üleskirjutamatu, sõnades õieti tabamatu võimalus näha ja nuusutada elu tegelikkust halastamatult ühiskonnakriitilises võtmes.

Muidugi ei saa alahinnata tohutut tööd, mis Kaljo Põllu  juhendamisel üliõpilaste poolt korda saadeti, kusjuures sadade ja ehk tuhandete A3 formaadis etnograafiliste joonistuste kultuuriloolise väärtusega kaasnes ka noorte kunstnike oskus ja vilumus töötada välitingimustes, olla uurija, etnograaf, maailmaavastaja, panna tähele ja fikseerida detaile, tabada proportsioone. Ent ennekõike – mõista soome-ugri kultuuride haprust ja kaduvust. Suviste sõitudega käis kaasas pidev uurimuslik tegevus Kaljo Põllu  juhendamisel kogu õppeaasta vältel, see jätkus slaidivaatamis- ja muljendamisõhtuga sügisel ja lõppes kevadise joonistuste ja fotonäituse ning teaduskonverentsiga, kus kõik ekspeditsioonist osavõtnud olid kohustatud esitama teadusliku ettekande mõnel kitsamal etnograafilisel või rahvausundiloolisel teemal. Materjalide loetelu ettekande kirjutamiseks andis Kaljo Põllu igaühele isiklikult. Ekspeditsioonid udmurtide, komide, hantide,  manside, karjala kaljujooniste juurde ja Põhja-Hiiumaale Kaljo Põllu juhtimisel kestsid 1993. aastani, mil ta usaldas teatepulga oma õpilasele Kadri Viiresele, kes on ekspeditsioone juhendanud katkematult tänini.

Rööbiti intensiivse ja sihipärase pedagoogilise tegevusega jäävad samasse perioodi Kaljo Põllu loodud suurejoonelised metsotintosarjad „Kalivägi” (1978–1984, 65 tööd), „Taevas ja maa” (1987–1991, 40 tööd) ja „Kirgastumine”  (1991–1995, 47 tööd). Nii Kaljo Põllu looming kui ka pedagoogiline töö rajanesid pideval süstemaatilisel enesetäiendusel ja raamatutarkusel, igapäevasel intensiivsel analüütilisel mõttetööl. Pärast tuntust toonud graafikasarjade lõpetamist pööras ta oma loomingus otsustavalt uue lehekülje, võttes värske nurga alt ette 60ndatest tuttava kolmemõõtmelisuse, mille tulemusena on valminud üle saja maaliteose kujundliku võimatuse võimalikkuse ja näilise  kolmemõõtmelisuse teemal. 1996. aastal kutsus Kaljo Põllu kokku ekspeditsioonipõhise kunstirühmituse Ydi, mille deklaratsiooni koostas suures laastus tema ja mida siis rühmituse tuumikuga koos edasi arutati. Ydi hoiatavalt ühiskonna- ja kunstikriitiline sõnum oli suunatud üle kaasaja pigem tulevikku. Sellele järgnes mitmeid näitusi ja rida almanahhe. Kaljo Põllu on esinenud mitmekümne isikunäitusega  Eestis, Soomes, Norras, Taanis, Islandil, Ungaris, Gröönimaal, USAs, Austrias, Prantsusmaal, Hispaanias ja Iirimaal. Kui tema saabuvsuviselt (nüüd juba postuumselt) suurnäituselt eeldati ka retrospektiivset graafikaväljapanekut, keeldus ta sellest otsustavalt ja järsult, öeldes: see on minevik, mind see ei huvita, ma tahan näidata oma uusi töid. Kaljo Põllu sai Kristjan Raua nimelise kunstiauhinna  1975. ja 1985. aastal, ta valiti Jyväskylä ülikooli ja Eesti Kunstiakadeemia audoktoriks, Eesti Kunstnike Liidu ja Eesti Looduskaitse Seltsi auliikmeks. Ta on Eesti Vabariigi kultuuripreemia laureaat 1997. aastast ja Tartu ülikooli rahvusmõtte auhinna laureaat 2007. aastast.

Oma viimases mullusügises intervjuus Andri Ksenofontovile tunnistas Kaljo Põllu, et ta ei ole nõus sellega, kuidas kunstiteadlased on teda vahel rahvuslik-konservatiivseks  kunstnikuks liigitanud. Ta samastas end rahvuslikprogressiivse suunaga kultuuris, mida muusikas esindavad näiteks Mart Saar ja Veljo Tormis. Oma rahvuslikus laadis tehtud töid ei piiranud ta soome-ugri ainega. Kaljo Põllu püüdis väljendada üldist põhjarahvaste maailmapilti, mille ühtsuse üheks tunnistajaks on kõikjal põhja-aladel levinud päikesepõdra motiiv muistsetel kaljujoonistel. Kaljo Põllu eesmärk ei olnud kujutamise sihi kinnistamine  minevikku, vaid aluse kindlustamine pürgimisel tulevikku. Kaljo Põllu oli isiksus, kes vaatas tulevikku ja kelle vaateväli oli avar ning meel väsimatult otsiv. Ta viskas nalja, oli tähelepanelik, tagasihoidlik, ent eneseteadev inimene, kes seisis oma tõe eest. Delikaatne ja hell, mõnikord nukker ja solvuv, suhtlemisaldis, ent olulistes asjades kompromissitu. Poliitiliselt sõltumatu, säästis nõukogude ajal omi õpilasi ja suunas  neid vaikimisi isemõtlemisele. Kriitiline, aga mõistev. Ebainimlikult töökas. Triiksärgi ja lipsuga, väikese kulunud punnis portfelliga, mis täis mõtteid ja materjale ja uusi ideid. Seesama väike portfell jäigi poolpaokvel sui ootama oma järge vähihaiglapalati luitunud põrandal. Nüüd on meie kord hakata määrama Kaljo Põllu elutöö tegelikku suurust. Ta on mees, kes ei mahu ära oma aega. Tema tähenduse mõistmine seisab meil alles ees. 

Kaljo Põllut leinavad Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kunstnike Liit, Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Vabagraafikute Ühendus, Eesti Looduskaitse Selts, Fenno-Ugria, Hiiumaa Muuseum, Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus. Kaljo Põllu ärasaatmine on laupäeval, 27. märtsil kell 13.30 Metsakalmistu kabelis.