Jalutuskäik galeriides

 

 

Silja Saarepuu. Heinategu. Installatsioon, 2006 Elin Kard

 

Meediastunud väike inimene

 

Villu Plingi ja Silja Saarepuu ühisprojekt “Väikesed inimesed” Draakoni galeriis

14. – 16. IX ja Hobusepea galeriis 14. – 24. IX.

 

Sugugi mitte eriti sageli ei saa kunstinäitusel südamest ohata: “Pagana hea väljapanek! Tõeline õnnestumine!” Vähemalt Eestis mitte. Villu Plingi ja Silja Saarepuu näitusel “Väikesed inimesed” võib (või võis, sest Draakoni galeriis on juba uus näitus) seda südamerahuga teha. Kunstnikel on õnnestunud atraktiivse, kergesti haaratava, kuid mõjuva kujundiga vaatajat kõnetada. Kõik on nii enesestmõistetav ja loomulik, praeguse sotsiaalsusele pürgiva kunsti teoreetilisuse ja aktuaalsuse (üle)pingutusest pole lõhnagi. Ja mis peaasi, Plink ja Saarepuu ei suru vaatajat raamidesse, ei kammitse teda oma tõega, vaid jätavad parasjagu hingamis- ja tõlgendamisruumi. Nende väljapanekut võib tõlgendada poliitilises võtmes, väikeriigi (-rahva) vaatepunktist suurkorporatsioonide normeerimise õhkkonnas, nagu viidatakse pressitekstis: “Eestlased on orjarahvas, väikesed inimesed, kes just married with suurte inimestega from EU Nations”, aga seda võib vaadata ka nii üksikisiku kui ka erikultuuride ja -hoiakute seisukohast.

Plingi ja Saarepuu väikesed inimesed ei ole naabritädi Maali ja -onu Uuno, nad pole isegi nende ameerika vasted aunt Mary ja uncle John. Plink ja Saarepuu on väikeste inimeste käsitlemiseks võtnud ette meedia: kino- ja telemaailma, nii väljamõeldud lood kunstiliste filmidena kui reaalsuse tõsielu saadetena. Väljapanek koosneb kolmest installatsioonist, kolmest plokist (rubriigist), mis toovad välja (massi)meedias kõige sagedamini esineva väikese inimese problemaatika. Seda jaotust võib vaadata kui autorite süstematiseerimise ja objektiviseerimise soovi, aga sellel võib olla ka kõikvõimalikke teisi põhjusi.

Villu Plingi “Ilmutus” loob kummastavalt äraspidise meeleolu: postkaardisuurused tuntud ameerika filmide still’id ühendab tervikuks kangelaste suust tulev tekst “Oh, my God!”, mis auditiivselt, originaalintonatsioonis saadab omakorda pildilist kujundit. Keskmine ameeriklane kutsub jumalat ilmselt sama ohtralt appi, kui eestlane vannub, olgu põhjuseks siis õnne-, kahetsus- või hirmuhetk. Installatsiooni heliline taust on juba iseenesest nii võimas, täis armuiha ja surmaõudu, ja samas nii vaimukas ning lausa naljakas. Suur vabaduse etalon, demokraatia isa  Ameerika on tegelikult äärmiselt vagane, konservatiivselt traditsioonide kammitsas, kus väikelinna pered igal pühapäeva hommikul üheskoos kirikus käivad, ka siis, kui usk on pelgalt tava ja kohustus. Erandid on vaid New York ja San Francisco, omaette fenomenid – ei Ameerika, ei Euroopa. Ning ükskõik, mis žanris film ka tehtud on, Jumala nimest ei pääse, sest see teeb filmi omaks, selles võib ära tunda igaühe oma väikesed inimesed.

Ilmselt ei pöörata ka ühelgi teisel maal äsja abiellunutele sellist tähelepanu nagu Ameerikas. Ja nii võib tähtedega (USA lipp, Euroopa Liidu märgistus) ümbritsetud sõrmust Silja Saarepuu installatsioonis “Just married” vaadata kui lõksu, pealiskaudse õnne salakavalat kompanjoni, aga miks mitte ka kui demokraatiaga kaasnevaid kammitsaid.

Kõige võluvam oli aga Draakonis eksponeeritud Silja Saarepuu “Heinategu”, austusavaldus totalitarismile ja selle sublimatsioonile, kindlalt normeeritud  klassitsistlikule esteetikale, mis on ühtlasi vahedalt (ning taas vaimukalt) lõikav iroonia selle kõige üle. Ja, mis peaasi, hommage’i ja üleoleku vahele jäi ohtralt tõsist südamevalu inimliku rumaluse ja meie aja pidetuse üle.

Reet Varblane

 

 

Roosi nimi

 

Enn Roosi, Jaak Soansi, Jüri Ojaveri ja Edith Karelsoni näitus “Kes on skulptori suflöör?” Vaalas kuni 30. IX ja Janna Holmstedti ja Po Hagströmi näitus “Katse ja eksitus. Monument massidele” Tallinna Linnagaleriis kuni 1. X. 

 

N kubermangu N linnas püstitati sõjamehe kuju, mille valas N Roos. Kuju püstitati surnud hingedele. Mõned väidavad, et pronkssõdur püstitati pronkssõdurile endale, et okupeeriks Tõnismäge. Ent tuleleek ta ees ei olnud selleks, et selle paistel öösiti oma konte soojendada. Tuli põles ainult päeval. Tule mõte oli meenutada sõjas hukkunuid. Nagu roosil on palju juurdunud tähendusi, alates kannatuse kroonist kuni Rooside sõjani, nii ka tulel, pronksil ja mundril.

Umberto Eco nimetas oma esikromaani “Roosi nimeks”, et jätta lugejale võimalikult vabad käed pealkirja mõtestamiseks. Ent postmodernistlik kultuur püsib ainult sallivas kontekstis, muidu võib kultuuriasja nime tõlgendus tähendada selle surmaotsust.

Enn Roos ei elanud postmodernistlikus maailmas, vaid totalitaristlikus ühiskonnas, kus kehtisid sotsialistliku realismi kaanonid. Siis ei antud palju võimalusi, kuidas kujutada mundrit või nimetada roosi. Kunsti valvasid kirsasaapad suflöörikastist nagu Jüri Ojaveri “Etteütlejad”, kes kiidavad vaikides heaks Enn Roosi raudlinnud, keraamilised karud ning betoonist loomad, naised ja lapsed. Kui nende kirsade pea üle idapiiri koju sõitis, tärkasid nad uue peremehe jalgades ning asusid pronkspoissi trampima. Surnuks on trambitud igavene tuli selle viisnurkse aseme tõttu. Täitsa trambitav on Jaak Soansi installatsioon Vaala põrandal, kus miilab leegipööristega sarnane nööripusa sinises ultraviolettkiirguses. UV-footonid taovad kasutamata skulptuurikataloogid säravateks installatsioonideks, mille võib samuti saapaga uppi lüüa. 

Kui sõda ei võinud kõlbeliselt kujutada ega roosi rahvuslikult nimetada, kas sai siis kummastki mõelda? Nii kiigub Edith Karlsoni voolitud pronksmehe savikujuke Vaala kiiktoolil täielikus teadmatuses, mis tast saab. Kiigub pärnapuude vahel Kapo akende all, kaitsepolitseile ideaalses kohas, et Eesti ühiskonna tulipunkti jälgimise logistika- ja kommunikatsioonikulud maksumaksjale võimalikult väikesed tuleksid. Äkki sellepärast kaitsepolitsei endale selle koha peakorteriks valiski? Tõnismäe platsist sai surnud hingede turg, mis kihab kui Buhhaara bazaar. Kas ainult venelased või ka laskurkorpuse eestlased? Kas Aljoša või ehk Aleks? Kas viimane ka oma SS-mundris verevenna ees pea langetas? Äkki valvab ta hoopis mahalastud juutide luid murukamara all? Seekord ei saadetud revidenti N Liidu N linna surnutega spekuleerimist kontrollima. Nüüd toimiti palju teaduslikumalt, uurimist teostavad arheoloogid. Ma usun, et nad nimetavad oma leiud N luudeks ning jätavad otsad lahti.

Kuidas nimetada roosi, kui selle nime tõid meile võõrvallutajad? Kelle okupatsiooni me roosi roosiks nimetades toetame, kas taanlaste, sakslaste, rootslaste või venelaste oma? Enn Roosi monument II maailmasõjas langenud sõduritele võiks selleks ka jääda, isegi kui saabastsensorid sellised sõnad nagu “Suur Isamaasõda” ja “punaväelane” ette ütlesid. Roos on ilus ja Enn Roos on andekas skulptor, kes valas Tallinnasse ühe kunstiliselt kõige paremini õnnestunud monumendi.

Ilma eelnevalt koordineerimata, juhuse tõttu, jätkub Tõnismäe pronkssõduri teema Tallinna Linnagaleriis, kus Janna Holmstedt ja Po Hagström jälgivad katse ja eksituse meetodit monumentide rajamisel. Hea ülevaate saab veebileheküljelt http://www.trialerror.org/. Videofilmis on võrreldud kahte monumenti, mis ärritavad kohalike. Pronkssõdurit Tallinnas, mis segab kohalikke natsionaliste, ja alasti metallnaist ühes Rootsi linnas, mis ärritab kohalikke muhameedlasi. Poliitikute poolt puuslikuks puhutud pronkspoiss on kui Vanapagan, kes endale vastukaaluks Kalevipoja üles kutsub. Tauno Kangro Tallinna lahte kavandatud Kalevipoeg ongi Holmstedti ja Hagströmi näituse peateema. Et ka rahvamassid saaksid monumendi saatuse osas oma sõna kaasa öelda, on see ühendatud lõhkamisseadmega Vabaduse väljakul, kuhu Kalevipoeg, Russalka või Estonia süles, läbi lainete samme seab. Rahvas saab lõhkamispuldiga hääletada, kas Kalevite kange poega jõuab randa või jäävad ta jalad, mis ta neetud mõõk jõe ületamise ajal amputeeris ja mis pärast peremehe surma ekslema jäid, kui Rhodose kolossi sääred merest turritama Russalka ingli kaitsva viipe all.. Milliseid monumente nemad ette ütlevad?

 

 

Tommi Nordgreni heitlus deemonitega

 

Tommi Nordgreni näitus “Lahkumine/Erkaantuminen” Artdepoos kuni 30. IX.

 

Tommi Nordgrenile meeldivad Rembrandt, van Hals, soome klassik Helene Schjerfbeck. Kuna Soomes ei ole kusagil klassikalist maali õppida, astus ta Peterburi kunstiakadeemiasse; Venemaaga oli tal ka perekondlik side venelannast vanaema kaudu. Klassikaline maal oli Tommi Nordgrenile loomulähedane. Tal olid optimistlikud ideaalid, mille nimel ta väitles sõnas ning mida kujutas pildis.

Kunstitaevas oli 25aastase diplomeeritud maalija ees klassitsistlikult selge. Esimesel pildil kujutas ta ennast musta raami sees hirmunult kükitamas. Raami kohal varitsesid deemonid, raami all maa sees mustendas auk. Ta seletas pildi soravalt ära ja unustas. Aimamata, et 2005. aasta talvel IRL (in real life) ei jää tal muud üle kui mustad raamid enda ümber murda, muidu ajavad deemonid ta auku tähistusega RIP (rest in peace), jättes vaid lohutuse, et paremini ei läinud eakaaslasel, kes kooles sildi all INRI (Iesus Nazarenus Rex Iudaeorum). 

Mõni aasta kunstnikutööd sisendas Tommi Nordgrenile, et pilte ei ole kellelegi vaja, et kunst kui kultuurivorm on hermeetiline seltskonnelu klassikalise maali koht on mööblipoes. Algas kriis. Küsimused, mis on kunst ja elu mõte, tõrjusid une, unega kadus ka sõnaosavus vastata suurtele küsimustele. Valla pääsesid deemonid nagu ta varases maalis. Umbkäiku sattunud kunstnik otsis varju Valamo kloostris Heinävesis. Sügiseses metsas nagu Kullervo, kes pages üksindusse, et taltsutada metsalisi endas ja ümbritsevas hämaruses.

Tommi Nordgren maalib alati loomulikus valguses. See sundis võtma lühikestest talvepäevadest, mis võtta andis, muu aeg kulus rikkaliku valikuga religioosse ja filosoofilise kirjanduse lugemisele kloostri raamatukogus. Tema tööd kujutavad inimeste portreesid, mis on riputatud samasugustele hallivalgetele seintele nagu Artdepoo galeriis. See ateljee fantaasiaruumi ja eksponeerimise pärisruumi juhuslik sarnasus viib mõttele endise tootmissaali ja kloostriarhitektuuri sugulusest. Üks on vabastatud tootmise, teine argipäeva melust, et esile saaks tulla muutumatu olemus selle taga.

Näitusepildid tekitavad tunde kui jäätuval väljal, kus vaikus lõikab kõrvu pärast tabuuni läbitormamist. See on selguse ja rahu tasand, kuhu omaenese kannatused paistavad eemalt, läbi kõrvalseisja pilgu. Üldistamise käigus on figuuridelt kadunud juuksed, ninad, terved lihastegrupid. Redutseeritud on ka värvid, mis tõmbuvad tagasi helehallika üldtooni ees. Kuna maalija on soomlane, ei saa ta läbi ilma muheluseta iseenda arvel. Seal ta kõnnib, silmad joonistustooriku peas rõõmsalt lahti löödud nagu plastilise anatoomia Pinocchiol, käsi tagumikku kratsimas – kama nende katsumustega.

Üks tee vabastada end eksistentsiaalsest painajast on kannatava subjekti, omaenese mina kahandamine. Tommi Nordrgen ei sea vaatajat vastakuti oma teosega, mis on aukartuse äratamiseks paigutatud pronksitud raami. Kujutades pildil põrandariba ja seina, millel ripub portree, kunstnik justkui taandab end autori positsioonilt ja samastub vaatajaga. See tabab ära postmodernistliku kultuuri olemuse, mis vähendab autori juhtivat ja õpetavat rolli ning jätab vaatajale, lugejale ja kuulajale suurema vabaduse nautimiseks ning edasimõtlemiseks oma meele järele. Mitte stiil ega meedium ei väljenda ajastut, vaid mõtete ja tunnete siiras ja arusaadav väljendamine.

Portreed Tommi Nordgreni kujutletavas galeriis on piiratud abstraktsete mustade raamidega, mis kummastavad realistlikku ruumi. Ainsa kujutletava publikuna maalis ta sinna ühe tuvi ja ühe kassi. See näitus on pühendatud kassidele, sest ainult neid masenduspäevil vanas Tallinnas kohates koges ta tundesoojust. Nii naasis maalija koju kui Kullervo, kaasas tuvist ja kassist koosnev vägi. Taltsutatud deemonid.

Andri Ksenofontov

 

 

 

Aapo Ilves, naishingede insener

 

Aapo Ilvese näitus “Mitmekesi” Y-galeriis 5. – 17. IX.

 

Ilves ise, tuntud ka kui eurolaulu sõnameister, kunstnik ja literaat, ütleb oma blogis, et näituse  märksõnad on: fotomontaažid; modelli(de) sünergia(d) iseenes(t)ega; graafiline ajamasin, rahulikud seepiatoonides ning (kolmainsusena) kohati sakraalseltki mõjuvad teosed.

Ma eriti ei peatuks neil seepiatoonidel ja sakraalsusel, kuna minu arust on neil piltidel põnevaimad inimesed ise. Põnevust lisas muide ka üks seik: nimelt helistas mulle üks piltide modellidest, kelle sünergia iseendaga pildil näha peaks olema, ja teatas, et ta süda on murtud, kuna Aapo Ilves ei rääkinud talle sest midagi, et ta temast vaid nende eneste tarbeks  tehtud pildi Y-galeriis välja paneb, ja et ta ei taha seda pilti mitte kusagil mujal, lehes või netis näha. Käisin selle jutu peale seda pilti veel kord vaatamas ja veendusin, nagu pärast esimest külastustki, et see on näituse parim pilt. “Piret” kujutab kolme erinevas poosis naist: alasti, ennast ülimalt vabalt tundmas, ennast nautimas. Kõik kolm Piretit säravad, neis on ürgset ja üliväga väljakutsuvat seksuaalsust, isegi ohjeldamatust, küllust ning avatust, heas mõttes šokeerivat bravuuri, mida eetika ja esteetikaga liialdaval ajal  pigem paheks kui vooruseks kiputakse pidama. Ilves näitab, et end oma kehas hästi tundev naine on ilus. Ta on modelliga hea kontakti saanud, too pole teda kartnud ja on seepärast julgenud end avada sellisena, nagu ta on tegelikult, oma keha tunnetava ja seksuaalsust mitte häbeneva naisena.

Tegelikult on kõik Aapo Ilvese pildid naistest head. Modellid vaatavad julgelt kaamerasse, võib aimata, millest nad mõtlevad. Poisilik “Rosin” pole vähem huvitavam, lihtsalt tema seksuaalsus on aeglasemalt avanev ja nurgelisem.

Meestega on pisut teistmoodi. “Mait”, “Mehis”, “Peeter”, “Jakop Marshall” on küll kompsitsiooniliselt huvitavad, aga sünergiat iseendaga ma ei taju. Pigem on nad nagu kolm kõrvuti asetatud kivikuju, kuidagi krampis ja kohmetud. Ei sära. Jääb isegi mulje, et pildi jaoks poseerimine on olnud neile ebamugav, nad nagu ei teaks, kuidas olla. Ilvese mehed jäävad lukku, suletuks, valvsateks.

Ja Piret ei peaks pahandama.

Irja Vaher

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht