Isa ja poja skulptor-ruudus-juhtum

Jaan Luik on skulptorina tegutsenud üle neljakümne aasta, kuid sai alles nüüd oma loomingu monograafilise käsitluse ja esimese tõsiselt võetava retrospektiivi.

KAIRE NURK

Jaan Luik. Looming. Koostanud Johannes Luik ja Laura De Jaeger, teksti autorid Art Allmägi, Laura De Jaeger, Juhani Järvinen, Kirke Kangro, Kiwa, Johannes Luik, Taavi Talve ja Tõnis Tatar. Tõlkinud Mari Volens, keeleliselt toimetanud Laura Talvet. Kujundanud Henri Kutsar. Tallinn 2023. 168 lk.

Näitus „Sirutavate figuuride aed (ja teisi metamorfoosi vorme)“ Tartu Kunstimaja suures saalis 8. IX – 8. X, kuraatorid Johannes Luik ja Laura De Jaeger.

Tartu Kunstimaja teiselt korruselt leiab skulptor Jaan Luige ateljee. Väljapanekuga samal ajal oli see ka külastajale avatud: ruumi sisse eenduv väike hulktahukalik klaasboks võimaldas igaühel heita pilgu umbes 25ruutmeetrise ruumi kõikidesse soppidesse.

Kahel vastasseinal ulatuvad maast laeni puhtast puidust riiulid, mis on kuni viiekorruselised, mõned vahed on kujude raskuse all kaardunud, kõik tihedalt täis kipsportreid ja erinevas laadis figuure, fragmenteeritud või täispikkuses, nende vahele on lükitud abstraktseid savivorme. Neid pigem pisiplastika mõõtu (kõrgus kuni 60 cm) kujusid pole keegi kokku lugenud, üles pildistanud ega katalooginud. Võib arvata, et enamikku neist on võimatu ka täpselt dateerida, neil puuduvad ka vahetud loomisaegsed või valmimisjärgsed karakteersed pealkirjad. Kujusid on täis ka aknalaud ja postamendid ning juhuslikud tasapinnad keset ruumi. Sama tihedalt kui rivistused riiulitel on kultuurikihiga kaetud ka kogu põrandapind: seal silmab traditsioonilist tehnilist inventari (alused, sealhulgas pöördalus skulptuuri loomiseks) ja tasapindadele püsima jäänud taburette ja toole ning kõige selle vahealasid täitvaid kilesse pakitud mitmesuguse kujuga … anarhilisi vorme, mis tõenäoliselt peidavad endas muu hulgas ka materjalivarusid.

Kui riiulid struktureerivad loomingu horisontaalselt korrastatud kihististeks, siis põrandapinda kattev varamu naudib kõikvõimalike kõrguste, laiuste ja tasapindade juhuslikku ko-eksistentsi, mis moodustab füüsiliselt läbimatu labürindi. Selles saaksid valutult ringi liikuda vaid putukad, sealjuures kindlasti ämblikud, ja näiteks hiired. Võib-olla mentaalselt on see ruum inimesele siiski läbitav …

Rahvusvahelistel näitustel kohtab ikka kunstnike ateljeede installeeringuid. Seni nähtuist pole ükski olnud sedavõrd tihe kui Luige oma. Võib-olla mõjult kõige lähemale saab siiski panna materjalianarhiliselt tundliku arhiveerija Dieter Rothi kunagi Kasseli „documental“ nähtud versiooni.

Mul on tõsine ettepanek, et käimasolevas laona kasutusel ateljeede omanikega üürilepingute lõpetamise õigustatud kampaanias tehtaks siiski Luige ateljee puhul erand. See võiks jäädagi kunstiinstitutsiooni rariteetseks museaalseks südameks, mida tulevased digipõlved saaksid aina suurema hardusega vaatamas käia. Või siis vähemalt võiks see ateljee kaasa teha seekordse aastalõpunäituse, tingimusel, et Jaan Luik sokutab keset kipsiselt valendavat keskkonda midagi kas päris punast, rohelist või sinist, nagu näeb ette selleaastase Tartu kunsti aasta­kokkuvõtte kujundusstatuut. Piisaks ehk ka savivormide vaoshoitud, kuid ruskest punasest? Kunagi hoiti Jevgeni Zolotko „Artishoki“ biennaali töö mitu kuud alles ja ühendati aastanäitusega.

Monograafia

Juubelinäituseks valmis saanud trükise puhul peab meelehärmiga mainima, et see on kunstniku esimene monograafia rohkem kui 40 loomeaasta jooksul. On küll võimalik formuleerida üldhaaravaid hinnanguid ja struktureerida loomingut perioodideks, ent tagantjärele on siiski võimatu rekonstrueerida loomet täielikult. Nii leidub hulgi tööde kirjetes puuduvaid andmeid (teoste suurus teadmata, dateeringud antud kümnendite kaupa).

Sisulisest aspektist on trükis vastastikku vajalikul määral tasakaalustatud kunstiajaloolase Tõnis Tatari hinnangulise üle- ja välisvaate ning päevakangelasega tema skulptorist poja Johannes Luige peetud sisevaatelise vestlusega kunstniku tööprotsessist. Viimast toetavad ka Luige õpilaste (Art Allmägi, Kiwa, Taavi Talve) värvikad meenutused.

Kunstiajaloolasena on Tatar üles lugenud terve rea kujureid. See mõjub küll kunstiajaloolise ballastina, kuid leidub ka kõnekaid ja avavaid kõrvutusi. Näiteks huvitav võrdlus Rodiniga: „Kui moodsale skulptuurile aluse pannud Auguste Rodini skulptuuride vormid kutsuvad kasutama pigem kompamis- kui nägemismeelt, siis Luik on selgelt visuaalne kujur. Talle on iseloomulikud lineaarsed, arabesksed, vahel karkassilaadsed vormid, mille katsumine vaevalt palju juurde annaks. Nägemismeel on distantseeritud ja intellektuaalne ning nõnda ei kutsu ka Luige skulptuurid esile rodinilikke erootilisi tundeid, vaid juhivad mõtted vaimsele problemaatikale.“

Kuigi kunstikriitika ei ole olemuselt kehaline tegevus, aga skulptori loomeprotsess seda on, ja pealegi on Luik tegelenud orientaalsete treeningutega, on hea siinkohal lisada siduv repliik Art Allmäelt: „Räägitakse, et zen-meistrile kohaselt oli Jaan kivi raiunud viisil, kus igale haamrilöögile järgnes mõtisklus.“

Luik võib jutu sees mainida ka oma Castaneda-perioodi, milleks aga kogemuslik kontaktpind on ülivähestel inimestel. Kas tulevikus neuroteaduste arenedes suudetakse šamanistlikke rännuseisundeid kirjeldada, pole võimalik ette näha.

Trükises mitmel korral mainitud seoseid Giacomettiga siiski tõrjuksin. Giacomettil on küll ka liikumises figuure, kuid iseloomulikum on talle käed vastu külgi surutult vertikaali tardunud kriipskujud, ühiskonnas indiviidile osutatava ahistava surve väljendus. Luige figuurid seevastu ei ilmuta frustratsiooni, vaid pigem kannavad unistusi, püüdlusi, näivad vaimselt avatud, sealjuures ka kontemplatiivsed ja piisavalt eneseküllased. Nad tekitavad hea tunde ja ergutavad kujutlust oma paraja annuse salapäraga.

Problemaatiline on ka Tatari hinnang „Jaan Luige töödes puutume kokku nii eklektitsismi, eksotismi kui ka primitivismiga“, ehkki toodud korrektsetele põhjendustele ei saa ka midagi ette heita.

Skulptor miksib materjale ja käekirju, muu hulgas jätab ta toore pronksi­valu konarused tasandamata. Vähe sellest, ta läheb juhuslike vormikänkrate aretamises ja kollaažina figuuriks (sageli on need nimetatud „Olendiks“) koondamises veel edasi. Kunstikriitika tavatseb seda võttestikku või laadi tõesti nimetada eklektikaks. Olen selle termini ees alati tõrget tundnud, eriti kui kollaaž­tehnika on viinud koospüsiva homogeense tervikuni. Pigem võiks lähtuda terminist „kollaaž“ ja mitte unustada selle meetodi kunsti toomises sürrealiste. Klassikaline puhtus või realistlik natuuritruudus ei pea olema aegade algusest aegade lõpuni maatriks, mille liistule kunstiloomingut pidevalt tõmmata.

Oma arutluse lõpuks möönab ka Tatar, et „kunstnikuna on Luik siiski modernistlik praktik, mitte postkontseptuaalne teoretiseerija. Tema kunstis ei eksisteeri märgid kusagil platoonilises semiosfääris, vaid on lahutamatult seotud kunstniku loodud vormiga. Vorm omakorda tuleneb kunstnikule instinktiivselt omasest stiilist.“ Ja teisal lisab: „Kuna piiride nihutamine on avangardi pärusmaa, peitub Luiges lisaks modernistile ka mõnevõrra avangardisti.“

Näitus

Näitusetööde valik ja kujundus lõid skulptorite kahe põlvkonna tõekspidamiste pingestatud ja stiilse dialoogi. Pojal oli õnnestunud organiseerida isa objektikeskne looming installatiivseks tervikuks. Ja peab ütlema, et see installatiivsus oli oma olemuselt samuti … eklektiline! Parandan: mitmekesine, visuaalselt ja tähendusrõhutustelt detaili minev, nüansse isa töödes kompetentselt rõhutav.

Tahaks öelda, et väljapanek oli lavastatud kui poja konfutsiaanlik austusavaldus isale. Võib-olla see polegi väga vastuolus sellega, et Jaan Luik rõhutab oma seisundiliste inspireerijatena, vastupidi, hoopis taoismi ja zen’i. Hiinas eksisteerivad need nähtused harmooniliselt koos, isegi võiks arvata, et vastastikku tingivalt.

Johannes Luik ja Laura De Jaeger olid valinud näitusele laadilt neli teoste gruppi. Suures saalis olid sõbralikult koos ümarama siluetimõjuga kipsi valatud suuremamõõdulised pikaks stiliseeritud 1980ndate figuurikompad (need Jaan Luigele kõige iseloomulikumaks peetud ja ka TKMi kogus enim esindatud kujud) ja punasse savisesse massi stabiliseerunud abstraktsed, pigem plokkvormid aastaist 2006–2012. Need moodustasid omavahel mõnusa pehmepinnalise ja heledavärvilise dialoogi: ühtede ruumi lahustuv arabesk oli tasakaalustatud teiste keskendunud kompaktsusega. Lisaks rõhutas visuaalselt kõrguse ja õhulisuse dimensiooni laest alla (või üles) voogav valge kangas, kus oli reprodutseeritud figuraalne kuju „Start“ (plastiliin, 1990ndad). Sümboolselt võis see ühtlasi markeerida kunstniku loome­energiat ja -valmidust üldisemalt.

Puhtast puidust prussidest moodulitest eri viisil kokku monteeritud installatiivsetel alustel, mida kattis omakorda elav-naturaalne liivakiht, mis moodustas kujudele – justkui maalidele – neid keskkonnast eraldava paspartuu, olid vormid hästi vaadeldavad. Need installatsioonialused saab täie õigusega lugeda poja kaasloomeks isa näitusel. Aluste intervallid, eri kõrgused (sealjuures „Sammujate“ skulptuurigrupile ekstra installitud pikk rada otse põrandal) ja suuruste erinevused lõid saalis koos looduslike materjalidega vaheldusrikka asümmeetrilise keskkonna – võib-olla isegi midagi aistinguliselt aialaadset. Näituse reklaamkujuks oli valitud „Bonsai“ (savi, 2012), vestluses pojaga räägitakse ka isa aiakujundusest.

Külgmised väiksemad näituseruumid olid terava siluetijoonisega ja tume-sünkja pronksivalu päralt: need vormid mõjusid tõepoolest mõistatuslikena, ühes saalis sürreaalsete kollaažidena, teises piktograafilistena, kõik viimase 10–15 aasta looming. Paigutatud olid need otse keskmise inimese silmade kõrgusele ning neid sai detailini uurida. Ka kahe külgsaali paigutusskeemid olid dialoogis ja eristusid korrastatuselt ühtlasi keskmise saali nii-öelda Inglise pargi stiilist. Kui ühes külgsaalis olid omavahel dissonantsemad kujud liidetud ühtsesse vooluvõrku, siis teises olid ühtlasemalt märgilaadsed kujud igaüks eraldi kõrgele postamendivertikaalile asetatud. Millised sisulised tähendused neist paigutusnüanssidest omakorda lisandusid, oleks juba põhjalikuma mõtiskluse teema.

Monograafia tekstis on kuraator Laura De Jaeger keskendunud märgi teemale Luige töödes, selle suhtele nii abstraktse kui ka kujutava vormiga. Pressitekstis resümeerib ta: „Näitus liigub läbi erinevate materjalide ja jälgib, kuidas kunstniku praktika kulgeb keha kujutamisest poolabstraktsete märkideni ja aeglaselt taas figuuri juurde.“ Tõesti, ka selline plastilise variatiivsuse ajaline kulg oli näitusel tajutav.

Võimalik, et selline üdini skulptuurispetsiifiliselt läbi tunnetatud skulptuurinäitus ongi võimalik ainult isa ja poja skulptor-ruudus-juhtumil.