Geomeetriline elu

Andri Ksenofontov

Jaanus Orgusaare näitus „1 1” Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 2. VII .        Utoopia on valmis. Linn koosneb punktidest ja neid ühendavatest sirglõikudest. Valitseb liiklejate vabadus. Jalakäija, minnes punktist A punkti B, võtab kukile ühe inimese. Tee peal võtavad nad kukile veel kaks hääletavat kodanikku, kumbki ühe. Esimene jalakäija jääb punkti B, tema kaaslane ja kaks viimast kodanikku liiguvad edasi punkti C. Neile hääletavad kukile kolm kodanikku, nii palju kui mahub. Punktis C jääb esimese jalakäija kaaslane  maha, ülejäänud liiguvad edasi punkti D. Tee peal suudavad nad kukile võtta viis hääletajat. Ja nii edasi. Tulemuseks on Fibonacci rida, mille iga element on täpselt nii suur, kui kaks eelnevat elementi ära kanda jõuavad. Iga elemendi ja kahe eelneva vahel valitseb tasakaal. Iga kaks järgnevat elementi moodustavad mooduli, millest koosneb kolmas. Kokku on kõik proportsioneeritud ühte harmooniasse.

Fibonacci rida on juba sajandeid olnud arhitektide abivahendiks, mille abil on võimalik sobitada omavahel igas suuruses asju ühtsesse tervikusse. Kõik algab kahest esimesest lihtsast elemendist, ühest ja ühest. See on Jaanus Orgusaare näitus „1 1”. Teine abivahend, mis aitab üksikosadest tervikut moodustada, on geomeetria. Geomeetrilisest printsiibist võib kasvada kristall või kristallikobar. Geomeetrilise printsiibi kehtimine tagab sümmeetria, tänu millele osad  on tasakaalus, sobivad omavahel. Kodanik vaatab teist kodanikku ja tänu sümmeetriale näeb, et nad on sarnased. Kui ilus ta on, mõtleb esimene kodanik teisest, sest kõik on eneseimetlejad. Kodanikud imetlevad üksteist, neid võib ka organiseerida kolme kaupa kolmnurkadesse, nelja kaupa ruutudesse, kuue kaupa kärgedesse. Igaühel võib mingi erinevus olla, ent üldise mustri kordumises sulavad nad kokku ühtlaseks täiuseks. Geomeetrial ei ole  piire, see ulatab kõikjale, igaüheni.

Jaanus Orgusaare maailm on ulme, disainiutoopia. Selle geomeetria pärineb Platonilt, kes on ühtlasi ka ühiskondliku utoopia looja. Samast allikast sai inspiratsiooni arhitekt ja futuroloog Buckminster Fuller, kes leiutas geodeetilise kupli, kosmosekolooniate tüüparhitektuuri vormi. Jaanus Orgusaart on inspireerinud Maurits Cornelis Escheri sirkli ja joonlauaga konstrueeritud ajuväänamisgraafika  ning Hussein Chalayani stereomeetrilised rõivamoed. Õppides moe eriala, koges Jaanus Orgusaar, millist rolli mängivad geomeetrilised lõiked ja suhted vormide kujundamisel, olgu need siis määratud meeldivalt keha katma või pilku püüdma. Vorm, mis on samal ajal ka muster. Konstruktoriornamentika, inseneripits. Lähed otse, jõuad ratsionaalsesse tulevikumaastikku. Pöörad paremale,  paned inimesed riidesse. Vasakul ootab art deco. Vahet ei ole, kas ehitad plastist, vineerist või kangast, kõik allub samale geomeetriale. Artdeco’liku laua istekohti tähistavad abstraktsete elementide portreed labürintlike näojoontega, mis on pärit sõbra Janek Murru fantaasiatest.

Janek Murd on ka muusika autor, mis kostab ihualasti kõlaritest. Kõlareid kandvad lillegeomeetrilised vineerseelikud ei tee midagi nende varjamiseks, vaid levivad helide kombel kaarjate jõujoontena. Jaanus Orgusaar usub, et inimene tunneb end hästi ja loominguvõimelisena ruumis, mille ulatuvus on ahistamata. Nurkadeta kuplid, kristallidena liituvad prismad, lakka täitev hein. Tehnokuplite maastik on pealtnäha ulmeline, ent kui järele mõelda: kui sageli me looduses puhast geomeetriat näeme? Geomeetria on kogemuses ebatavaline, ent mõtlemises loomupärane.  Inimene on määratud mõtlema matemaatilistes vormides, mille puhastas välja Eukleides. Mitte Jaanus Orgusaare maastik ei ole fantastiline, vaid inimmõtlemine on fantastiline. Inimese fantastilise mõtlemise loomulikkus saab selgeks maaväliseid asulaid vaadeldes. Seni võib istuda Jaanus Orgusaare kettakujulisse pöördtooli ja end kui tsentrifuugil keerutada. Kord pea, kord jalad allpool, väheste kehaliigutustega kaasa aidates. Täiuseni viimistletud  pöördtooli võib käivitada mõttejõuga. Kes sellel lösutab, on igiliikuri piloot.