Erootika viiskümmend varjundit

Ajaliselt ja temaatiliselt lõdvalt piiritletud väljapanekutel saab näidata töid, mis muidu avalikkuse ette ei jõua, kuid kuraator peab suutma oma ideed vaatajale selgelt esitada.

KATRIN KIVIMAA

Näitus „Müstika ja Eros“ Tartu Kunstimuuseumis kuni 5. IV 2020. Kuraatorid Amar Annus ja Kadri Mägi, graafiline disainer ja näituse kujundaja Jaan Evart.

Tartu kunstimuuseumi näitus võlub intrigeeriva pealkirja ja lubadusega tuua muuseumi kogudest vaataja ette eri ajalooperioode ja kunstistiile esindavad teosed, kus tegemist meelelise armastuse või ülemeeleliste kogemustega. Selle ootusega näitusesaali jõudnud vaatajale saab osaks rõõm, aga ka teatav pettumus: seksuaalsed ihad ja intiimsuhted on esindatud üsna mitmekesises vormis, kuid müstiliste kogemuste kas või viidetenagi ülesleidmisel peab vaataja toetuma peamiselt omaenda fantaasialennule. Küll aga on muuseumi kollektsioonist toodud vaatajate ette põnevaid leide nii erootiliste karikatuuride, intiimsete joonistuste kui ka nüüdiskunsti vallast. Kuraatorite nägemuse kohaselt on näitus jaotatud alateemadeks: ahvatlus, partneri otsingud, ohjeldamatus ning perekond ja viljakus. Viimases näituse osas torkab eraldi veel silma võimumängude ja seksualiseeritud kujundite põimumine. Seega, suhteliselt väiksele pinnale on mahutatud üsna suur hulk teemapüstitusi.

Müstika puudujääk. On tõsi, et müstilised kogemused, mis kuuluvad religioosse ja spirituaalse elu valdkonda, on meie kunstikultuuris marginaalne teema. Näituse lühikeses eessõnas toovad kuraatorid esile, et Nõukogude ajal oli mõlema teema kujutamine takistatud. Osalt kindlasti, eriti ametlikus kunstis. Kuid tollases mitteametlikus kunstis, mis moodustab meie nõukogudeaegse kunstiloo tuumiku, oli erootilisus mitmete autorite töödes vägagi au sees. Meenutagem kas või Leonhard Lapini töid, kelle „Naine-masin“ on näitusel ka eksponeeritud, või Tõnis Vindi naisfiguure või neid Ilmar Kruusamäe hüperrealistlikke maale, kus teosele annab tugeva erootilise laengu vaid mõni detail või tegelaste poos.

Mütoloogilist maailmatõlgendust leiab eesti kunstist kergemini ning sellel näitusel esindab seda kõige ilmekamalt Lembit Sarapuu talle omases professionaalse naivismina kirjeldatud vormistuses. Mütoloogilisi motiive kohtab mitmes teiseski näitusele valitud töös, näiteks Ott Kangilaski graafiline leht „Näkk“ (1971), Miljard Kilgi maal „Sibüll“ (1994-1995) või Anton Starkopfi skulptuur „Kalevipoeg ja Saarepiiga“ (1939). Siit edasi mõeldes ja arvesse võttes ühe kuraatori, assürioloogi Amar Annuse tausta, võiks väita, et teemapüstituse oleks võinudki raamistada mõistetega „eeros“ ja „mütoloogia“. See mõistepaar oleks kuraatoritele andnud paremini toimiva otsingumootori.

Mütoloogilist maailmatõlgendust esindab kõige ilmekamalt Lembit Sarapuu talle omases professionaalse naivismina kirjeldatud vormistuses.

Hedi Jaansoo

Kuna aga müstitsismi ja seksuaalsuse võrdleval uurimisel on üsna pikk ja mitmeid distsipliine hõlmav ajalugu, on mõistetav ka soov siduda näituse kontseptsioon selle uurimistraditsiooniga. Meie kultuuriruumis on seesuguse lähenemise näiteks Tartu ülikooli teoloogiateaduskonnas mõned aastad tagasi kaitstud Roland Karo doktoritöö „Eros ja müstika“, mis ületas isegi päevalehtede uudisekünnise. Doktoritöös lähtuti Ameerika neuroteadlaste esitatud seisukohast, et seksuaalne orgasm ja ülemeelelised kogemused võrsuvad samast neuroloogilisest allikast. See, et müstilised kogemused ja seksuaalsus on omavahel seotud, ei peaks üllatama kedagi, kes on lugenud keskaegsete suurte müstikute – eriti just naismüstikute – tekste. Kahjuks selgus, et meie kunstipärand või vähemalt Tartu kunstimuuseumi kogud sellist lähenemist ei toeta.

Moodne kunst ja erootika. Modernistlik kunst on üks kultuuriajaloolisi perioode, mille jooksul seksuaalse iha ja intiimsuhete kujutamine põimub kunsti päevakajalisuse ja uudsuse nõudega. Loomulikult käib siinkohal jutt eelkõige meessubjekti ihalusest naise järele. Avameelne erootiline kunst sündis tihti kunstniku vaba fantaasia või ka visandlike eeltöödena tellimustele (nt mütoloogiliste ajaloomaalide seksuaalsed alatoonid varjati mütoloogia või ajalookanga siivsusega). Modernismis toimunud vormiliste uuenduste ja temaatiliste piirangute kadumise käigus kujunes aga seksualiseeritud naisekehast üks levinumaid kujundeid, mille kaudu (mees)kunstnik sai endale ja oma ajastule iseloomulikke ihasid ja ängistust väljendada.

Kõnealusel näitusel äratavad tähelepanu leiud joonistuskogust, väikeseformaadilised tööd, mille eksponeerimiseks on koguhoidjatel ja kuraatoritel tihti raske ettekäänet leida. Nüüd on kogudest välja toodud Anton Star­kopfi joonistused 1913. aastast, Eduard Wiiralti pornograafilised karikatuurid, saksakeelsetes ajalehtedes avaldatud karikatuuride (1940ndad) edasiarendus, ning Ülo Soosteri joonistused ja akvarellid aastatest 1948–1964. Wiiralti „Haarem“ (1926, akvatinta, ofort) või Pallases õpetanud Georg Kindi „Odalisk“ (1922, ofort) esindavad samuti mehe iha ikono­graafiat Euroopa moodsas kunstis. Haaremistseenid naisorjade või konkubiinidega said erakordselt populaarseks Napoleoni koloniaalvallutuste järgses XIX sajandi prantsuse kunstis levinud orientalismi, Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida kultuuri kujutamise tõttu Euroopa kujutelmade ja (allutamise) fantaasiate järgi.

Mitmesugune seksuaalsus. Seksuaalse iha, seksuaalidentiteedi ja intiimsuhete kujutamine eesti kunstis muutub kiiresti ja radikaalselt 1990. aastatel, mil Eesti kunst asub kiirkorras ületama seni kehtinud kujutamiskeelde. Üks tabusid, mis hakkab pisitasa 1990. aastatel murenema, on homoseksuaalse iha ja samasooliste suhete kujutamine. Näitusel on varasemast perioodist esindatud Agu Pilt, kelle teosed kuuluvad küll juba Nõukogude ajal alguse saanud subkultuuri.* Sõnaselge väljenduseni jõuavad need teemad siiski alles XXI sajandi teisel kümnendil Anna-Stina Treumundi töödes. Samal kümnendil sai alguse meie feministliku kunsti suundumus, kus asuti radikaalselt ümber kujundama viise, kuidas naislooja võib ihulisest armastusest mõelda ning seda kunstiliselt kujutada. Selle traditsiooni edasiarendusi näeme väljapanekus kõige selgemalt Nadežda Tšernobai installatsioonis „Lugu ulguvast koerast“ (2009) ja Marianne Männi maalis „Venuse sünd“ (2006).

Omaette põneva peatüki moodustavad postmodernistlikule vaimsusele toetuvad iroonilis-mängulised teosed. Kas aga Ene-Liis Semperi, Peeter Alliku või Marko Mäetamme teoste üle arutledes saab üldse rääkida erootikast või ihast samas võtmes, nagu teeme seda teiste siin käsitletud autorite puhul? Pornograafiliste ja seksualiseeritud kujundite kasutamine on nende teostes rakendatud humoorika või iroonilise kommentaari teenistusse, tekitades vaatajas pigem antierootilise reaktsiooni. Need teosed seostuvad näituse teemaga siiski tunduvalt selgemalt kui viljakuse teemale viitavad sotsrealistlikud plakatid viimases saalis (üks neist esindab veel Hiina Rahvavabariigi plakatikultuuri).

Ajaliselt ja temaatiliselt väga lõdvalt piiritletud väljapanekud on hea võimalus näidata publikule töid, mis muidu näitusele ei jõua, ning ehitada üles idiosünkraatiline pildimaailm, millist ühelgi teisel puhul ette ei kujuta. See on aga keeruline väljakutse: kuidagi peab kuraator omaenda peas tekkinud seosed ja kõrvutused, ükskõik kui vastakad need ka ei oleks, laiemale publikule arusaadavalt esitama.

* Hanno Soans, Murdeea rõõmud – seksuaalsus üheksakümnendate eesti kunstis. – Kaasaegse Kunsti uudiskiri 27. II 2017. https://kultuur.err.ee/315980/murdeea-roomud-seksuaalsus-uheksakumnendate-eesti-kunstis

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht