Ebapuhta sakraalsuse poole

Kärt Hammeri näitus paneb mõtlema abjektsiooni ja pühaduse suhtele. Sakraalsusel on alati olemas nii puhas kui ka ebapuhas, rüve aspekt.

KATRIN KIVIMAA

Kärt Hammeri isikunäitus „Dirty White“. Tütar-galeriis kuni 7. IV 2024.

Noblessneri sadamalinnakus asuv Tütar-galerii on suhteliselt uus lisandus Tallinna kirevasse kunstipilti, olles seadnud eesmärgiks tutvustada eelkõige alla neljakümneste kunstnike loomingut. Veidi alla aastase tegutsemisperioodi vältel on siin eksponeeritud Katrin Piile, Anna Mari Liivranna, Kristina Õlleki, Urmas Lüüsi ja Maryliis Teinfeldt-Grīnsi loomingut. Kuskil kuklataguses teadmises olid nii galerii olemasolu kui mõni rohkem meediakajastust pälvinud näitus kohal, aga esmakordne otsene kokkupuude galeriiga sündis Kärt Hammeri näitust „Dirty White“ vaadates.

Määrdunudvalge ruum

Kärt Hammer on interdistsiplinaarne kunstnik, kes erinevalt paljudest oma kaasteelistest ei ole loovisikuks kujunenud Eesti Kunstiakadeemias või mõnes teises kunstiharidusinstitutsioonis: ta on õppinud hoopis filosoofiat ja kultuuriteooriat, keskendudes eksistentsialismile ja kunsti tõlgendamise küsimustele, ning tegutsenud selle kõrval ka kostüümikunstnikuna. Need taustakogemused tulevad esile käesoleva näituseprojekti puhul, kus põimuvad tekstiline, maaliline, teatraalne ja installatiivne eneseväljendus.

Monokroomsed valged abstraktsed maalid, pehmete skulptuuridena mõjuvad valged aluspüksid, räpased madratsid ruumi keskel, päevikuvormis joonistused-kritseldused ja ehted seintel on koondatud ühe värvi – määrdunud valge või räpase valge (mida kunstnik ise eelistab) ühisnimetaja all. Objektidest ja kujutistest, mis iseseisvalt võttes võivad olla vaid katkendid, tekib ometigi terviklikuna tajutav ruumiinstallatsioon.

Õhtumaises kultuuriruumis tähistab valge moraalset puhtust ja süütust, midagi, mis on kerge määrduma. Teoste pealkirjad, figuurivisanditele lisatud ingliskeelsed tekstid, kus muu hulgas leiame viited Nick Cave’i laulu sõnadele, ja korduv ristikujund vihjavad samuti kristliku kultuuri pärandile, kuid vaevalt et autor (suure algustähega) jumalat otsib. Pigem on tegemist kristliku kultuuri jäänukitega, märkidega, mida me kõik väga hästi teame ja tunneme, aga ei tea enam väga täpselt, mida nendega pihta hakata. Samal ajal on päevikulaadsed joonistused koos tekstiga tunnismärk sellest, et midagi autor siiski otsib. Sest et nii maalidel kui joonistustel kordub sõna „jumal“ – nii olevas kui olematus vormis.

Ehk siis, kunstnikul on vaja just sellisel tekstilis-visuaalsel moel pidevalt oma sisemist tunnet või sisekõnet jäädvustada. Osa teoseid võivad ju olla näitusetööd ehk näitamiseks loodud, aga osa on galeriisse pandud ekshibitsionistlikust tungist, mille sunnil sünnib otsus, et millestki väga isiklikust saab avalik.

Näitusele poeetilise kaasteksti kirjutanud kunstiteadlane Eero Epner märgib tabavalt, et „Hammeri teosed otsivad tähendusrikast madala ja kõrge, litrites trussikute ja nähtamatu jumala kokkupuutepunktist“. Tõepoolest, glamuursed püksikud, mida eksponeeritakse ripp-skulptuuridena, näivad viitavat tavaliselt sakraalsuse vastandiks peetavale profaansele ja ebapühale aspektile, mida paljudes kultuurides seostatakse omakorda ka naise keha ja seksuaalsusega. Peetakse ju kõigis suurtes religioonides naisekeha kas patuseks, takistuseks, puudujäägiks või lausa kehvemaks sünniks.

Abjekt ja pühadus

Teoreetilises plaanis võiks sedasorti pendeldamine sakraalse puhtuse ja profaanse ebapuhtuse tähistajate vahel viia meid eri tõlgendussuundadesse, aga mõeldes naise seksuaalsusest ja selle kohast õhtumaa kultuuris tuleb meelde eelkõige feministliku filosoofi ja semiootiku Julia Kristeva teos „Jäleduse jõud. Essee abjektsioonist“.

Kristeva peab abjektiks midagi, mis segab identiteeti, süsteemi ja korda. Abjekt ei tunnista piire, positsioone ega seadusi, jäädes vahepealseks ja määratlematuks. See tekitab vastikuse, ebameeldivuse tunnet ja soovi seda endast eemale tõugata; kultuuriliselt peetakse seda keelatud ja ebapuhtaks elemendiks või tabuks.

Abjekti klassikaliste näidetena on Kristeva esile toonud teatud tüüpi toiduained, kehavedelikud, juuksed jms, aga ka naisekeha füsioloogia ja naise seksuaalsuse. Naisekeha on patriarhaadi sotsiaalset korraldust ohustav kultuuriline abjekt, mis tuleb süsteemi või identiteedi puhastamise ja korrastamise eesmärgil eemale heita.

Julia Kristeva käsitlus, mis keskendub kirjandusele ja kultuuritraditsioonidele, on avaldanud mõju nii kunsti loomisele kui ka selle tõlgendusviisidele. Abjektsete materjalide kasutamine ja subjekti ebapüsivust esile toovad praktikad panid end maksma 1980. lõpu ja 1990. aastate postmodernistlikus kunstis, kuigi abjektsioon kui seisund oli juba varem huvitanud seda osa avangardkunstist, mis seadis eesmärgiks subjekti ja ühiskonna püsivate identiteetide häirimise.

Selle tõlgendustraditsiooni valguses võib eelkirjeldatud sädelevaid aluspükse, millel häbet markeerivad karvatükid, seostada hirmu ja vastikustundega, mida ihulik ja seksuaalne on mitmetes jumalaotsingutele pühendatud süsteemides tekitanud. Valged maalid, madratsid ja muud näituseobjektid, mis värvisümboolika kaudu võiksid tähistada puhast sakraalset, on ära määritud ja muudetud seega ebapuhtaks. Aga kas see tähistab tingimata seda, et need jäävad pühaduse sfäärist väljapoole?

Erinevalt paljudest varasematest abjektikunsti näidetest ei ole Hammeri „määrdunud“ teosed siiski nii käredad, kui seda on näiteks kehaolluste kasutamine kunstis. Tema lähenemine on hillitsetum: ta mängib värvisümboolika, kujundite kahetimõistmise, fragmentaarsete tekstide/pealkirjade kaudu antud vihjetega.

Hammeri kunstiline keel on eklektiline, aga püüdleb vihjamisi ütlemise poole, selle asemel et maksimaalset šokiefekti taotleda. Vaatajalt ei püüta tingimata kohe kätte saada eemaletõukuvat reaktsiooni, vaid pigem juhitakse ta autori isiklikku mõttelabürinti. Niidiotsi on palju, aga vastuseid ei anta, eriti veel lõplikke. Need ütlematajätmised ja vahepealsuse tunne, mida näitus endas kannab, peavadki mõjuma häirivalt.

Kristeva käsitlus abjektsioonist oli inspireeritud varasema XX sajandi prantsuse mõttetraditsiooni autori Georges Bataille’ kirjutistest, kus sedastatakse, et pühadusel on nii puhas kui ka ebapuhas, rüve aspekt. Igasugune piiriületus on alati osa seadusest, ebapuhas on lahutamatult seotud puhta ja sakraalsega. Abjektsed materjalid ja abjektsiooni kogemus võivad viia (ja viivadki) millegi püha kogemiseni, mitte ei ole pelgalt püha ja puhta vastand ega selle profaanseks muutmise katse.

Hammeri näitus näib vaatajat kõnetavat analoogsel viisil: selgeid piire tumeda ja heleda pooluse vahele tõmbamata ning lastes pühaduseotsingutes n-ö määrdunudvalgel, teistsugusel poolusel vabalt olemas olla.