Armukadeduse pimedad silmad

Just siis, kui saab läbi peksusadu, saabub vihmasadu ja filmi puänt – vesi peseb näitleja näolt maha mitte ainult muda, vaid ka pintslitõmbed ehk tema animeeritud kesta.

TRIINU SOIKMETS, MAARJA HINDOALLA

Ajalooline draama „Talupojad“ („Chłopi“, Poola, Serbia, Leedu, 2023, 114 min), režissöörid-stsenaristid DK Welchman, Hugh Welchman. Osades Kamila Urzędowska, Robert Gulaczyk, Sonia Mietielica, Mirosław Baka, Ewa Kasprzyk.

Maali- ja filmikunst. Sandro Botticelli merikarbist sündiv Venus ja Terry Gilliami „Parun Münchhauseni seiklused“. Leonardo da Vinci külluslik püha õhtusöömaaeg ja Paul Thomas Andersoni „Loomupärane pahe“. Benjamin Robert Haydoni Saint Helena saarele mõtisklema pagendatud Napoleon ja Ridley Scotti „Duellistid“. John Everett Millais’ Ophelia enne uppumist viimast korda laulmas ja Lars von Trieri „Melanhoolia“. Need on vaid mõned näited sellest, kuidas kultuslikud kunstiteosed on olnud aastasadu hiljem inspiratsiooniks filmi­stseenidele ja nende esteetikale, kuid tähelepanelik silm märkab, et neist moodustub puhtjuhuslikult ka paljutähenduslik narratiiv, mis läbi (kunsti)ajaloo kulgedes ulatub filmiparalleelidest kaugemalegi.

Leidub ka vastupidiseid näiteid, kus film või selle staar on inspireerinud kujutavat kunsti, valdavalt popkunsti. Pildile püütud tegelased pärinevad peamiselt sellisest filmiklassikast nagu George Lucase „Tähtede sõjad“, Alfred Hitchcocki „Psühho“, Martin Scorsese „Taksojuht“, Stanley Kubricku „Kellavärgiga apelsin“, David Fincheri „Kaklusklubi“, Francis Ford Coppola „Ristiisa“ ning muidugi Quentin Tarantino kurikuulus „Pulp Fiction“. Viimase interpreteerijaks on teiste seas olnud ka meie oma kodukootud Banksy ehk Edward von Lõngus. Miks valivad kujutavad kunstnikud oma kangelased välja pigem vägivaldsetest filmidest, ütleb kindlasti rohkem nende endi kui portreteeritavate kohta, kes lihtsalt mängivad mingit rolli.

Pintslikarva nahk

Poola lavastajapaari Dorota Kobiela (DK) ja Hugh Welchmani kahasse valminud „Talupojad“ ei kuulu esimesse ega teise kategooriasse, see pole inspireeritud mõnest maalist ega inspireerinud kedagi maalima. See on ise maal, mille kallal töötas 125 Poola, Leedu, Ukraina ja Serbia maalikunstnikku, sättides lihast ja luust näitlejatele selga pintslikarva naha. 40 000 käsitsi maalitud õlimaali ja 200 000 töötunni abil on animeerimisel eeskujuks võetud ülemöödunud sajandi­vahetuse kunstiliikumise Noor Poola autorite Józef Chełmoński, Ferdynand Ruszczyci ja Leon Wyczółkowski stiil.

Aastaaegade kulgemise järgi neljaks osaks jaotatud eepilise teose kese keerleb ümber kirgede tormi väikeses Poola külas, kus on au sees rahvalaulud ja -tantsud, mida esitatakse hoogsa ja kaasahaarava muusikalise kujunduse saatel (autoriks räppari ja produtsendi Łukasz Rostkowski ehk L.U.C juhitud Rebel Babel Film Orchestra). Ent erutavam meelelahutus näikse seal olevat ussitamine-pussitamine, mis pisut etteaimatavalt lõpeb kollektiivse nõiajahiga, sest keegi tuleb ju risti lüüa, kui ise elada ei julge. „Armukadeduse suured silmad“, on pealkirjastanud oma arvustuse Raiko Puust¹ ja saanud seeläbi pihta mitte üksnes filmi tuumale, vaid ka inimlooma kalduvusele näha tonti seal, kus seda pole, ning eirata ebamugavate või keelatud tunnete pimestavat mõju.

Filmi (anti)kangelanna Jagna on ju tõepoolest pisut „liiga lahke“, kuid pole selge, kas see tuleneb tema loomusest või sundabielust. Mingi sügavus ja usutavus jääb saavutamata. Igal juhul on ta kogu seltskonnas kõige omakasupüüdmatum ning just see külarahvast ärritabki, sest sunnib neid silmitsi seisma omaenda pattudega. Just siis, kui saab läbi peksusadu, saabub vihmasadu ja filmi puänt – vesi peseb Jagna alasti kistud kehalt maha mitte ainult muda, millesse ta oli tõugatud, vaid ükshaaval ka kõik pintslitõmbed ehk näitleja animeeritud kesta.

Kui Hendrik Höfgeni prototüüp Gustaf Gründgens maalis omal ajal endale pähe sümboolse maski, et süsteemiga kohaneda ja teatris edasi mängida (sest midagi muud ta nagunii teha ei osanud), siis maalitud Jagnat kehastav Kamila Urzędowska saab vihmasajus inimnäo tagasi. Ta hindab oma tegelaskuju juures kõige enam tolle vabadustunnet, truudust iseendale, järeleandmatust. „Ta kukub ja tõuseb püsti. Ta ei ole ohver.“ Ärritavaks peab ta aga Jagna liigset kannatlikkust, mida samal ajal ka imetleb. „Sõltumata sellest, mis temaga juhtub, näeb ta inimestes ja maailmas ikkagi ilu.“²

Rõlguse esteetika

„Talupoegade“ puhul ongi kõige huvitavam aspekt dissonants kauni rahvusromantilise maalikunstistiili ning väga sünge ja misogüünse loo vahel. Film põhineb Nobeli kirjandusauhinnaga pärjatud Władysław Reymonti sama pealkirjaga neljaosalisel romaanil, mis annab kindlasti toonasest Poola kultuuriloost põhjalikuma ülevaate kui siinsele leheküljele mahuks. Mõningaid paralleele võib tõmmata nii William Shakespeare’i „Tõrksa taltsutuse“ kui ka August Kitzbergi „Libahundiga“, mille kummagi ideed, süžeed ja karaktereid lehelugejale ilmselt puust ja punaseks tegema ei pea.

Siinkohal on huvitav mõelda, kui animeeritaks „Libahundi“ Tiina lugu näiteks Johann Köleri stiilis, siis milliseid tähendusi võiks sellest välja lugeda. „Talupoegades“ seisab sooküsimusega kõrvuti ka rahvusküsimus, sest visuaali kaudu romantiseeritakse külaidülli, mis oma olemuselt on aga võikalt väiklane ja vägivaldne. Poola kinokunstis tavatsetakse identiteediküsimusi lahata süsimusta, sageli vastuolulise huumori kaudu, „Talupoegades“ pole huumorit karvavõrdki, rõlgusele vastukaaluks on vaid esteetika. Pisut ehk sarnaselt eestlastega, aga kas ajaloolistel põhjustel või suurema rahvaarvu tõttu on poolakatel rahvusliku identiteedi dissonants veelgi suurem. Ühest küljest suur uhkus, teisest küljest suur häbi.

Paraku ei küüni „Talupojad“ filmina siiski suurepärase meistriteoseni, sest lugu kipub visuaalile alla jääma. Rahvuslik sisekaemus põllumajanduse aastaringi kestel kulgevas melodraamas kipub võõrama rahva külmaks jätma ning ka tehniliselt meisterlik teostus ei köida enam nii palju kui maailma esimene tervenisti ülemaalitud mängufilm, Vincent van Goghi elulugu käsitlev krimipõnevik „Armastusega Vincent“ (2017) samadelt autoritelt. Viimaseid päevi siinses kinolevis linastuv „Talupojad“ oli ka nende teine katse Oscar koju tuua, mis paraku kuldmehikese lühinimekirjade selgumisel luhtus (esimene katse „Armastusega Vincent“ jõudis nominatsioonini). Poolakatele oli aga tegemist kodumaise filmi möödunud aasta parima avanädalavahetuse kassatulemusega.

1 Raiko Puust, Armukadeduse suured silmad. Poola ajalooline kunstiteos „Talupojad“ võtab hingetuks – Õhtuleht 12. XII 2023.

2 Anna Kempys, Kamila Urzędowska o roli Jagny w “Chłopach”: Upada i się podnosi. Nie jest ofiarą – Interia FILM 14. X 2023.