Alati aktuaalne antiik

Vanade kreeklaste ja roomlaste kultuur pole kuhugi kadunud ning võib teinekord ilmutada end ootamatutes kohtades.

JAANIKA ANDERSON

Antiikkunst, täpsemalt Vana-Kreeka ja -Rooma kunsti- ja arhitektuuripärand, nagu ka kirjandus ja kultuur, pakub endiselt uurimishuvi, seda imetletakse ja see inspireerib. Antiiki eksponeerivad muuseumid on jätkuvalt rahvast täis ning antiigist kantud teostega võib põrkuda kõige ootamatumates kohtades.

Antiikmaailma ümbritseb seniajani mõningane salapära. See tuleneb ehk lünklikest teadmistest, ehkki need küll täienevad samm-sammult uute leidude toel. Praegustes teadmistes toetutakse kirjalikele allikatele ja materiaalse kultuuri leidudele ning pannakse tasapisi kokku oma teadmiste puslet. Rahvusvahelise uudisekünnise ületab peaaegu iga uus skulptuuri, mosaiigi, papüürusefragmendi või hauakambri leid Kreeka, Itaalia ja Egiptuse pinnalt. Kuigi Vana-Kreeka ja -Rooma tsivilisatsiooni kihistus on väga paks ja osaliselt tänapäevani näha, on ka seda, mis on jäädavalt hävinud või avastamata.

Vana-Kreeka, -Rooma ja -Egiptuse uurimine hakkas õitsema XVIII sajandil. 1798. aastal läks Napoleon sõjakäiguga Egiptusesse, kaasas teadlased ja kunstnikud, kelle töö tulemusena sai selle iidne kunsti-kultuurilugu maailmale nähtavaks. Juba enne seda algasid väljakaevamised Lõuna-Itaalia linnades, mille 79. aastal konserveeris Vesuuv oma vulkaanipurskega, ning kunstiajaloolane J. J. Winckelmann juhtis tähelepanu Rooma pinnal asuvate antiikskulptuuride Kreeka algupärale.

Antiiksete muististe ja kunstiteoste kogumise ja omamise vastu tunti aga huvi palju varem, näiteks renessansiajal alguse saanud antiikkunsti kollektsioonid on nüüdseks koha sisse võtnud avalikes muuseumides. Kuna antiikseid originaalteoseid ei jagu kõigile huvilistele, siis loodi XIX sajandil paljude akadeemiliste õppeasutuste juurde kipsvalandite kollektsioon. 1803. aastal asutati ka Tartu ülikooli kunstimuuseum, mis on siiani Eesti koolilastele sageli esimene ja ainus kohtumispaik antiikkunstiga.

Klassikalise kunsti poole pöördutakse endiselt, et otsida ideaalseid proportsioone, leida ilu kaanon ja tunnistada Kreeka kuldaja meistrite ülimat meisterlikkust. Antiikkunsti on 2500 aasta vältel kopeeritud ja jäljendatud, kogutud ja eksponeeritud, ülistatud ja kirjeldatud, atribueeritud ja restaureeritud, müüdud ja röövitud, hävitatud ja tõlgendatud. Viimastel kümnendeil on üle maailma paiknevate kollektsioonide antiiksed muistised tõusnud fookusse ka seoses päritoluriiki tagastamisega.

Ainuüksi 2021. aastal naasis Egiptusse 5300 röövitud muistist kõikjalt maailmast.¹ Peale antiikkunsti ajaloo edastavad muistised teadmisi sotsiaal-majandusliku ajaloo kohta ning annavad inspiratsiooni loomeinimestele. Paljud on eneselegi teadmata antiikajal looduga seotud, kogevad selle järel­võnkeid oma igapäevaelus tarbeesemete ja riietena, aga ka linnaruumis ja moodsat kunsti eksponeerivas galeriis.

Muutuv ja arenev antiik

Mida on iidses kunstis sellist, mis äratab ikka veel kujutlusvõimet ja ning sunnib aktuaalseid teemasid vaatama läbi antiigi prisma? Miks on vaja antiiki, kui elame maailmas, mis on küllastunud nii ideedest, materiaalsusest kui ka loomingust? Kas antiikkunsti ajale vastupidavuse ja lähtepunktina kasutamise on kindlustanud selle universaalsus, mille aluseks on inimloomuse muutumatu, kuid igavene soov muuta maailm paremaks paigaks?

Ka see paari tuhande aasta tagune kunst oli omas ajas kaasaegne kunst, mis arenes ja muutus: iga uus ajajärk tõi kaas midagi uut, kuid säilis ka osa vanast. Antiikkreeka kunsti areng arhailisest klassikaliseks ja klassikalisest hellenistlikuks ei toimunud üleöö: ka Rooma seinamaalingutes eristatud neli stiili on siiski üksteisega põimunud.² Võib-olla ei peakski rääkima antiikkunsti järelelust kui millestki eraldiseisvast, vaid kui antiikkunsti jätkuvast elukaarest, mis areneb ja muutub koos põlvkondadega?

Antiiki ja sellest lähtuvaid objekte on määratletud palju enama kui vaid antiigipärandina arheoloogilistes parkides ja säilitamis-, uurimis- ning vahendamisfunktsiooni täitvates mäluasutustes. Ühelt poolt on antiikkunsti ohjeldamatult kopeeritud, et taasluua selle ülistatud ilu: näiteks Milose Venuseid ja Belvedere Apolloneid on maailmas loendamatul hulgal. Teiselt poolt on seda ilu paigutatud koos kontekstiga narratiivina pildile; just XV ja XVI sajandil Itaalia kunstnike loodud kreeka-rooma müüte visualiseerivate maalide loomisel oli märkimisväärne panus Euroopa ilmaliku kunsti arengusse. Antiikkunst ja antiik laiemalt pakuvad ulatuslikult inspiratsiooni tänapäeva maailmaga suhestumiseks.³

Eestist vaadates on antiikmaailm nii aja kui ka ruumi seisukohalt kauge ja võib jääda mulje, et see siinseid inimesi ei puuduta. Kokkupuutepunktid antiigiga tekivad peamiselt vaid puhkusereisidel Itaaliasse ja Kreekasse, varemete vahel või Euroopa suurlinnade muuseumides. Antiikkunsti koopiaid leiame ka Eestist, näiteks Muuga mõisasse tellitud Karl Vossi valmistatud marmorist „Milose Venus“ asub täna Kadrioru kunstimuuseumis.

Ka eesti kunstnike antiigitõlgendustest, mis astuvad sammu või isegi mitu kaugemale kunstiteoste kopeerimisest või kujutavad oma äranägemise järgi antiikmaailmast pärit süžeesid, pole puudust. Vanema kunsti näitena võib tuua Eesti Kunstimuuseumis (EKM) asuva Johann Köleri teose, mis on nimetatud kui „Herakles toob Kerberose põrguväravast“ ja elustab kreeka müüdi.

Antiikaja vabamaid tõlgendusi leiab enam XX sajandi eesti kunstnikelt, nt Jüri Arraku maal „Ärkav Venus“ EKMi kogus, Peeter Mudisti pronksskulptuur „Nike“ Tartu kunstimuuseumis ja Rait Präätsa amforakujuline klaasskulptuur „Athena Lemniat“ meenutava näo ja maskiga meie tarbekunsti ja disainimuuseumis. Kõikidel nimetatud töödel on peale antiikse ainese ka kunstnike kaasaja kiht kujutamisviisi, mõtestamise ja tõlgendamisvõimaluse näol.

Mu üks ootamatumaid kohtumisi antiigiga leidis aset Milano Malpensa lennujaamas, kus skulptor Fabio Viale tätoveeritud marmorist on saanud igavese aja sümbol. Näituseruum katkestab lennujaama arhitektuurse järjepidevuse, paisates reisija äkiliselt sügavmustale väljale, kus ruumi ja aja mõiste lahustuvad.

See näitus lõpetab Milano linnavalitsuse algatatud näituste tsükli „Sündmuste horisont“, mille keskmes on keskkonna- ja linnateemad. Viale töödes pole aga miski nii, nagu näib: valge Carrara marmor kohtub värviliste pigmentidega (ka antiikskulptuurid olid omal ajal värvilised), luues sedasi silla Kreeka, Rooma kunsti ja tänapäevaste kehamaalingute vahel. Minevik ja olevik on neis teostes kihiti, sidudes antiikaja kuulsaimad skulptuurid tätoveeringute kaudu nii Nõukogude aja vangide kui ka jaapani yakuza’tega. Viale annab teostele värvi, kuid teeb seda tänapäeva stilistikas, mis toob esile teose mitmekesise tausta. Selline moonutus paneb rohkem mõtlema ka teoste endi võimaliku tähenduse üle.

Pärimus ja arvutimängud

Kultuuri säilimine on seotud suuresti selle vastuvõtuga. Kui miski pakub huvi ja köidab, hakkab kultuurinähtus elama oma elu. Kunstiteose tähenduse loovadki sageli just selle vastuvõtjad. Kui veel paari sajandi eest oldi ennekõike ametis antiikkunsti uurimisega, siis praegu ollakse juba mõnda aega uues etapis ning uuritakse ka antiigiretseptsiooni ehk seda, kuidas on antiiki sajandite vältel vastu võetud või sellele reageeritud. Retseptsioon on aga sageli seotud väärtusküsimustega.

Antiigiretseptsioon on kultuurideülene nähtus: kreeka-rooma klassika traditsiooni mõju on globaalne ja selle uurimine ulatub Lääne-Ameerikast Ida-Aasiani.⁴ Tänapäevast antiigiretseptsiooni, millest võib rääkida nii mõnekümne aasta kontekstis kui ka praegu loodavate teoste puhul, kohtab igal pool: kunstigaleriides, moešõudel, arvutimängudes, filmides, raamatutes, linnaruumis, suveniiripoes ja mujal. Sageli võib antiigist mõjutatud teos olla ootamatu vormiga või sisult aktuaalne, seega uudne, värske ja vägagi köitev.

Siinses kontekstis saab retseptsiooni all silmas pidada ühelt poolt kujutise kordust eri kultuurides ja ajal, aga ka pildi või kujutise tajumise protsessi.⁵ Ei saa ju oletada, et see, kuidas tajutakse kujutatavat praegu, ning see, kuidas tajuti sama teost või selle süžeed antiik­ajal, langeb täielikult kokku. Analüüsides pildi liikumist ajas ja ruumis, võib näha, et motiivide, stiili, kujutatud tegelaste ja isegi teose narratiivi tähendus muutub mõnevõrra. Näitena saab siin tuua Europe röövimise müüdi, mida on kujutatud sajandite vältel väga erinevalt, esmalt antiiksetel gemmidel, kuid sama motiivi leiab ka näiteks Jüri Arraku graafikatehnikas „Europe“ kujul.

Antiikmaailma võidakse visualiseerida ka nii, et aluseks ei võeta otseselt ühtki kunstiteost, kuid lähtutakse tuntud pärimusest. Näiteks Rick Riordani menukas fantaasiaraamatute sari „Percy Jackson“ (esmatrükk 2005–2009) sai autoril alguse pojale unejutuks räägitud kreeka müütidest, millest kasvasid välja uued lood, kus tegutsevad müütilised ja ka uued, väljamõeldud tegelased. Nüüdseks on raamatute põhjal tehtud film, muusikal ning arvutimängki.

Arvutimängud on üks domineeriv kultuurivorm⁶ ja ajaloolistele keskkondadele või mütoloogilisele sisule üles ehitatud mängud pole midagi uut. Selliseid mänge on nimetatud ka virtuaalseteks ja interaktiivseteks muuseumideks, kuna neil on potentsiaali äratada huvi ja edastada infot antiikaja kohta.

Antiik pole jätnud puutumata ka moetööstust. Huvi Vana-Kreeka esteetika vastu ei ole samuti viimase aja moeröögatus, vaid paljud juhtivad moemajad on integreerinud oma tootevalikusse antiikaja visuaalseid elemente juba pikka aega. Christian Diori moemaja tutvustas oma kollektsiooni „Cruise 2022“ sama aasta juunis Ateenas Panathe­naiade staadionil. Rõivaste aluseks on kõige levinumad traditsioonilised Vana-Kreeka rõivad, nagu peplos ja kitoon, kuid kollektsioonist leiab ka Egeuse kunstis levinud mustritega T-särke.

Dolce & Gabbana kollektsiooni „Alta Moda 2019“ esitlus toimus Sitsiilia linnas Agrigentos. Selle lähtepunktiks ja inspiratsiooniks on vanakreeka ornamendid, vaasimaalingute motiivid, mitmesugused atribuudid, mis osutavad mütoloogilistele tegelastele, aga ka antiikne rõivamood ise. Mõlemal juhul elustub miski nii ammune tänapäeva moes, sulades kokku keskkonnaga, kus seda esitletakse.

Lõpetuseks pöördun veel kord kujutava kunsti poole ja viitan antiikkunsti ideedest ja esteetikast inspiratsiooni saanud tunnustatud Poola skulptorile Michał Jackowskile, kes tuli oma seeriaga „Antiikmängud“ vaatajate ette 2017. aastal. Antiigitraditsiooniga sügavalt seotud Jackowski on ühendanud klassikalised elemendid tänapäevastega, loonud üllatava ja kontrastse seose traditsiooni ja nüüdisaja vahel. Tema töödes on klassikaline esteetika ja antiik­elemendid kombineeritud popkultuurile viitavaga.

Teostes on nais- või meesfiguurid ühendatud Antiik-Kreeka jumalate-jumalannadega. Nende kaudu tegeleb kunstnik igikestvate probleemidega, vaimsete ja moraalsete küsimustega, millega seisab silmitsi ka tänapäeva vaataja.

Miks siiski pöördutakse ikka ja jälle antiigi poole sooviga nautida selle ilu nii kujutavas kunstis kui ka kirjasõnas? Miks tahetakse rääkida nüüdsetest teemadest antiigi kaudu, pannakse antiikkunst rääkima praeguse aja keelt ja muudetakse selle algset tähendust? Võib-olla peitub vastus lähemal, kui arvata võib.

Klaasikunstnik Rait Präätsa Tartu ülikooli kunstimuuseumis 2011. aastal korraldatud isikunäituse „Antiik on kõikjal – värske antiik Tallinnast“ töödes oli ühendatud vanakreeka vaasimaal moodsa kunsti motiividega. Kunstnik ise võttis oma antiigist inspireeritud loomingu kokku nii: „Inimsuhted pole tuhandete aastate jooksul muutunud ja kõik tegelikult väärtuslik meie ümber kestabki kaua.“

Antiik on tänapäeva maailmas omal moel turvaline aluspind, mis on suutnud tõestada meile oma väärtust kohanemisvõime, aktuaalsuse ja universaalsuse kaudu. See omakorda lubab loota maailma püsivusele ning kinnitab, et minevikku ei pea käsitlema fikseeritult ning mineviku ja oleviku vahel ei ole olemuslikku lõhet.

1 The U. S. Returns Wooden Sarcophagus Looted From Egypt. – Art News 3. I 2023.

2 Saksa kunstiajaloolane August Mau (1840–1909) jaotas Rooma seinamaalingud vastavalt arengujärkudele ja elementidele neljaks stiiliks.

3 Jaanika Anderson, Šedöövrite uus elu. – Sirp. 11. IX 2020.

4 2012. aastast ilmub kirjastuses Brill sari „Metaforms“, mille monograafiad ja kogumikud on pühendatud kreeka-rooma antiigiretseptsiooni uurimisele. Käsitletakse otseselt mineviku traditsioone meediakanalites ja diskursustes, sealhulgas kirjanduses, filmis ja kujutavas kunstis.

5 The Inquiring Eye: Classical Mythology in European Art. National Gallery of Art, Washington 1996.

6 Pille-Riin Larm, Me peame rääkima arvutimängudest. – Sirp 16. VI 2023.