Vastuseks Virgo Sillamaale

Evi Arujärv

Kahju, et autoril jäi märkamata, et minu artikli teljeks oli soov ühe kunstliku vastasseisu asemel rõhutada muusikavaldkondade inimlikku ühisosa. V. Si artiklis on väiteid, millega saab ainult nõus olla. Näiteks see, et muusikat saab liigitada mitmeti, sh ka valdkondade piire ületades. Ka nii, nagu pakub V. S., ja veel sajal moel. Või et muusika saab tähenduse liikumisel inimeselt inimesele. Ma siiski ei jaga V. Si adornolikult välistavat suhtumist liigitusmudelitesse. Igas neist on tõetera. Põhjendus annab sisu.

Võrdlemisest. „Mitmekesisus tähendab pigem seda, et erinevused on nii suured ja olemuslikud, et ilmingute kvalitatiivne võrdlemine on lihtsalt mõttetu,” ütleb V. S. Ei nõustu. Stiilide erinevused on, aga olemus on sama. Muusika on universaalne „keel”, puudutab inimteadvuse „vanimaid” kihte. Muusika saab olla läbistav, totaalne elamus. Nagu armastus. See ei välista aga objektiviseerimist ja võrdlemist. Tuleb ainult mõista, et iga kvaliteedi taga on tunnetatud ja ka mõõdetavad kvantiteedid.  

Dualistikust mõistekasutusest. Dualism on eritleva mõtlemise üldtunnus. Minul olid „kõrge” ja „ madal” jutumärkides, hindan muusikat kui tervikut. Et EMIK, mida juhin, esindab süvamuusikat ja EPLi ajakirjanik nimetas seda „kildkondlikuks”, siis selgitasin, kuidas näen „oma” valdkonda ja muusikat üldse. Kasutasin käibel üldnimetusi. Poliitilise korrektsuse huvides võiks ju mõned diskrimineerivad mõisted (algusega „kõrg” ja „süva”) ära keelata, aga see vist poleks mõistlik …

Valedest nimetustest. Muusikastiilide liigituse ja mõistetäpsuse järele on praktiline vajadus – EMIKis näiteks selleks, et materjali organiseerida. Stiilinimetuste küsimus kerkis ka muusikastatistika kirjeldusformaadi väljatöötamisel (EMIKi ja EMAKi koostöö, osa loomemajanduse kaardistamise protsessist). Kardetavasti ei sünni iial kõiki rahuldavat ja „õiget” liigitust.

Fetišeerimisest. Ei fetišeeri ise ega tunne kedagi, kes fetišeeriks kirjapandud muusikat või mõnda stiili.

Müügitöö demoniseerimisest. Ei demoniseeri, ei sakraliseeri. Näen praktilist väärtust, ohuna näen „investeerimist” bluffi. EMIKis asutasin muusikapoe (müüb heliplaate ja noote, kasum muusikutele). EMIK on ekspordile keskendunud EMAKi asutajaliige. Muusikaelu keskmeks pean ikkagi loojat ja esitajat. Müügikontorid saavad „serveerida”, aga mitte „toota” loojat. Muusika parim vahendaja on andekas interpreet.

Haridusest ja Evi Arujärve „poeetilisest ja emotsionaalsest udust”. Olen veendunud, et poeetiline ja metafoorne maailmataju on tähtis muusika loomisel, vastuvõtmisel ja ka mõtestamisel. Olen veendunud, et haridus võib arendada loomulikku loovust, õpetada mõistma keerukamat muusikat ja tekste, aga ehk isegi viisakust ja peenemat sorti huumoritaju. Võib, aga ei pruugi. Kõik ei ole õpetatav. Palun vabandust, kui mõni minu veendumus kedagi on riivanud.