Valgel maal

Kaie Tanner

Tütarlastekoor Ellerhein ning Reval Ensemble (koosseisus Neeme Punder, Aare Tammesalu ja Lea Leiten) on meie kontserdielus tuntud nimed. Heliloojatest Urmas Sisaskist ja René Eesperest rääkimata. Kuid kontserdikavas „Valgel maal” esitati nimetatud autorite vanu häid teoseid uues seades: Eespere lugude omad helilooja enda tehtud ning Sisaski teosed Neeme Punderi poolt ümber seatud. Eespere soolo- ja koorilauludest ning Sisaski klaveriteostest sai uues versioonis muusika koorile, flöödile (ja/või plokkflöödile), klaverile, rütmipillidele ja solistidele. Solistideks olid koori enda tüdrukud, instrumente mängisid nad samuti Neeme Punderiga kahasse.

Paljud Eespere lastelaulud on väga hästi tuntud, uues seades kõlasid aga uudselt ning huvitavalt „Aeg”, „Kindakiri”, „Vaikselt” „Lumemaasikad”. Ehkki olen isegi mitmeid neist lauludest mudilaskooriga õppinud, ei mõjunud need Ellerheina esituses kuidagi väikese lapse muusikana. Soolo ja koori vaheldumine „Kindakirjas” oli hea lahendus, „Aeg” oma lihtsuses võluv ning „Vaikselt” uues versioonis suurepärane. Tiia Loitme võttis tunduvalt kiirema tempo, kui seda mudilaskooriga teha saab. Ning tulemuseks oli karge, kammerlik esitus, mis sobis tütarlastekoorile kui valatult.

Kiirete laulude nagu „Päkapikk Kustas Koolisson” paratamatu saatus Niguliste kirikus on, et neist saab heal juhul sotti esimeses kolmes reas istuja, akustika jooksutab kiired käigud kokku nagu klaveripedaal. „Armastan sind, Eestimaa” oma koraalilikus faktuuris kõlas aga väga hästi ning koori ja instrumentaaltriot täiendasid vahvalt ka plokkflöödi tiiskant ja tuulekell. Soololauluna laste lauluvõistlustel populaarseks saanud „Lumemaasikad” oli samuti seatud koorile, koorisolistile, flöödile, klaverile ja tšellole ning võiks selles versioonis kindlasti saada samavõrd tuntud koorilauluks. 2004. aastal kirjutatud „Õnn” kõlas aga kontserdil esmaettekandes.

2000. aastal kirjutatud kooriteost „Lootus, usk ja armastus” on mitmel korral tahetud võtta laulupeo kavasse, kuid sellest siiski loobutud kartuses, et lugu on ühendkoorile liiga keerukas. Praegust instrumentaalsaatega versiooni kuulates tabasin end mõttelt, et see ongi väga hea kontsertlugu: Ellerheina vokaalne võimekus, nooditäpsus, head tempod ning jõulisus mängisid teose mõjuvaks, instrumentaalsaade toetas koori suurepäraselt. „Origo originum”, teine pikem ja keerulisem teos kavas, oli vastukaaluks meditatiivne, instrumentaalsaadet täiendasid taldrik ja tuulekell.

 

Sisask on Punderiga koalitsioonis

Sisaski klaveriteosed oli flöödile, klaverile, tšellole ja rütmipillidele seadnud Neeme Punder ning tulemus oli nauditav nii kuulajale (ehk siis mulle) kui heliloojale (ehk siis Sisaskile). Nagu Sisask ütles, on ta Punderiga koalitsioonis ning seetõttu seadetega rahul nii ette kui tagantjärele.

Klaveripalade hulgast oli tehtud küllalt kontrastne valik. Nii täiendasid üksteist „Plejaadid” (op. 11 nr 7), flöödi ja klaveri haprast duetist välja kasvanud kirgliku karakteriga torm ja tung; orientaalse kõlaga „Lõunakolmnurk” (vihmapill ja marakas on hea leid!), kuulama sundivalt hapra pianissimo’ga meelde jäänud „Hiilgav täht” ning koori abiga „Püha ööd” tsiteerinud „Jõulutäht”. Mu eriline lemmik on „Kassiopeia”, milles vahelduvad romantiline pehme lüürika ning tempokas hopakk. Seejuures olid karaktereid täiendama valitud vihmapill, marakas ja tütarlastekoor igati omal kohal.

Sisask ja Eespere on loojatena väga erinevad, kuigi on ometigi õpilane ja õpetaja. Hea, et nende teosed olid kavasse järjestatud just vaheldumisi: need täiendasid teineteist ja vastandusid teineteisele, moodustades muusikalise ja emotsionaalse terviku. Aga igal juhul elavad kuuldud seaded oma elu kontserdilavadel edasi ning võiksid vabalt saada ka eraldi esitatud.

Kui kontserdi lõpuks tuleks märkmepaberi lehtedele üles kirjutada kolm esimesena pähe tulevat mõtet, siis esimene oleks ilmselt, et „Valgel maal” on üks neid kontserte, koosseise ning muusikalisi kooslusi, mis jääb meelde oma erilisusega.

Teisele paberile tähendaksin, et pärast „Missa Solemnis’t” oli väga kosutav kuulda Ellerheina esituses niivõrd lihtsat ja ilusat muusikat.

Ja kolmandale, et „trio” Eespere pluss Sisask pluss Punder töötab loodetavasti koos ka edaspidi.