Väike paradiis siinsamas

Kontserdisaalist sain kaasa veidravõitu kerge tunde, mille varjus hiilisid sünged mõtisklused ühiskonna tulevikust.

MARIELL AREN

Kontsert „Some Other Paradise“ 18. XI Estonia kontserdisaalis. Eesti Rahvusmeeskoor, Theodor Sink (tšello), Ralf Taal (klaver), Oliver Povel (tenor), Andres Alamaa (bass), Margus Vaht (löökpillid), Sulev Teppart (sõna), dirigent Mikk Üleoja. Kavas Vatše Šarafjani uudisteos „Some Other Paradise“ (esiettekanne) ning Veljo Tormise, Vladimir Agopovi ja Vytautas Miškinise muusika.

Eesti Rahvusmeeskoor kõlab väga hästi! Tegu pole poolvabandavas toonis kiitusega, mis järgneb tihtipeale ebatäpsuste kallal norimisele. Kontserdilt sai paraja koguse elamusi ja mõtteainet ning eriti nauditavad olid vaiksed ja pehmed nüansid. Viimati mainitud tämber oli võtmetähtsusega just kontserdi teises pooles, kui esiettekandele tuli Vatše Šarafjani absurdi kalduv tšellokontsert „Some Other Paradise“ ehk „Üks teine paradiis“. Kontsert algas aga sootuks teistsugustes toonides.

Esimene pool oli äärmiselt terviklik ning väljendas sõjahirmu, palveid ja tumedaid ettekuulutusi. Peale sisulise seotuse oli terviku teenistuses dirigendi otsus mitte lubada laulude vahele aplausi. Kuigi Vytautas Miškinise kolmeosaline tsükkel „And death shall have no dominion“ ehk „Ja surm ei jää valitsema“ räägib surmast, mõjus see teiste teoste kõrval lohutava hingetõmbena. Leedu heliloojale omased akordi­liikumised esitas meeskoor suurema pingutuseta, julgustaksin koori vaid kontrastiks veelgi kergemaid kõlavärve otsima.

Vladimir Agopovi teose „Centuries“ ehk „Sadakonnad“ puhul paraku ei saavutatud tehniliselt nii muretut sooritust. Teos sobiks hästi mõne konkursi kohustuslikuks palaks: see nõuab hääle­rühmadelt väga suurt intonatsiooni­ühtsust, kubiseb riskantsetest sisse­astumistest ning pisimgi ebakindlus on silmapilk kuulda. Tegu on ääretult huvitava helimaalinguga, mis lisab Nostradamuse tulevikku kuulutavale tekstile uue dimensiooni. Tenorisolistina andis oma panuse Oliver Povel, kelle hoiatava alatooniga repliigid mõjusid kindlalt ning vokaal püsis ühtlases fookuses ka nõudlikumate keerdkäikude ajal. Kuigi nii kooril kui ka solistil tuli kohati edastada keerukamat nooditeksti, ei tohiks niinimetatud sisemised arvutustehted lavalt saali jõuda – nii võib kuulajail mõte rändama minna.

Kontserdile minnakse emotsiooni otsima ning kahtlemata on siinkohal suur roll huvitaval ja terviklikul kaval. Kõnealuse kontserdi inspiratsioonilaengu eest tänan rahvusmeeskoori peadirigenti Mikk Üleoja. Et rikkalik kava pääseks värvikamalt mõjule, võiksid koorilauljad lasta end muusikal julgemalt kanda ning mugavustsoonist välja tulla, rohkem riskida. Mõistan, et tegu on järjekordse stereotüüpse manitsusega, mida koorilauljad peavad lakkamatult kuulma, kuid julgen mõne õnnestunud näite toel arvata, et just see viiks muusikaelamuse järgmisele tasemele.

Veljo Tormise legendaarse „Raua needmise“ ajal jäin mõtlema, kuidas võiks teos kõlada, kui koor esitaks seda peast lauldes. Milliseid kõlavärve leiaks või millise energialaengu annaks edasi suur professionaalne meeskoor sada protsenti teosele pühendudes? Ootan põnevusega mõnd pöörast ja enneolematu kontseptsiooniga kontserti. Kas või üks peast lauldud teos, kus lauljad saaksid täielikult muusikale pühenduda, võiks lõpptulemust kardinaalselt muuta.

Põikan veel kord Eesti Rahvusmeeskoori peadirigendi juurde. Loodan südamest, et kõik dirigeerimisõpilased ja -tudengid (praegused, endised ja tulevased) leiavad ühel või teisel moel tee Mikk Üleoja dirigeeritud kontsertidele. Tema dirigeerimisstiilis näeb ratsionaalsust, täpset tehnilist joont, samuti rikkalikku tundeväljendust. Heas dirigendis peaksidki minu arvates kokku saama mõistuspärane ja emotsionaalne – tasakaalustatult ja täpselt ajastatult.

Teises pooles toimunut on pehmelt öeldes keeruline kirjeldada. Esiettekandes kõlas Vatše Šarafjani tšellokontsert „Some Other Paradise“ ehk „Üks teine paradiis“, mis põhineb Brasiilia kirjaniku Julio Cortázari novellil „Väike paradiis“. Lugu jutustab riigist, kus elanikud on täisealiseks saades kohustatud läbima protseduuri, mille käigus süstitakse neile veeni imepisikesi kuldkalu, mis muudavad inimese automaatselt õnnelikuks. Kalakesed paljunevad vereringes kiirelt ja mõne aja pärast osa neist sureb, mistõttu tuleb teha (nüüd juba tasuline) protseduur uuesti, et ei kaoks õnnetunne ja füüsiline heaolu. Sellega kindlustab diktatuur endale pideva rahavoo. Inimesed on protseduuri üle ise ülimalt õnnelikud ega pane pahaks, et teenuse eest nõutakse tasu, sest neile tundub hind õiglane. Nauditakse õnne ning laulude ja pidustuste jätkumist.

Mikk Üleoja ütles teost iseloomustades Klassikaraadiole antud intervjuus, et sisu poolest on helilooja keskendunud oma teoses eelkõige jutustuse õnnelikule osale, kuid leidub ka melanhoolsemaid hetki. Harmooniakäsitlus visualiseerib tõepoolest juba esimesest taktist tekstis kirjeldatud kauneid kuldkalu, kes on imepisikesed ja kuldsed ning sädelevad nagu valguskiired. Neid võib isegi justkui hetkeks enne uinumist näha. Valitseb lõputu õnnetunne! Lõik tekstist: „Milleks üldse muretseda, kui on teada, et meil kõigil on kuldkalad veres ning et peagi koidab päev, mil uus põlvkond nad üle võtab, ja peod ja laulud ja tantsud algavad taas?“

Kõige melanhoolsemalt kõlas teose peategelane tšello, mille kaunid, kuid kohati rahutud fraasid jätsid tervikpildis aega analüüsiks. Koor koos klaveri, kellade ja kristallklaasidega moodustas läbivalt õnneuimase kõlapildi. Harmoonilises plaanis ei istu teos ühes helistikus: rännatakse eri tonaalsustes ning magusamad hetked moodustuvad, kui eri helistikud kõlavad samal ajal. Samuti esineb rütmikamaid lõike, kus on kujutatud pidustusi. Kogu see pealtnäha absurdne lugu kulgeb vaadatuna läbi sädeleva õnnefiltri.

Kuigi esituskoosseis oli niigi värvikas, andis oma panuse veel ka näitleja, kes edastas mõned tekstilõigud ja kellega käis kaasas medõde, kes võttis arsti juttu sulatõena ning aitas sõnatult, ent vaimustunult protseduure teha. Ka kristallklaase kõlistanud kolm mängijat mõjusid selles absurdilähedases ettevõtmises omamoodi tegelaskujudena, kes kiidavad riigiaparaadile takka ja teevad statistikat. Lugu oli ühtaegu kaasahaarav ja absurdne, nii et aeg lendas linnutiivul ning umbkaudu pool tundi kestnud teosele ei oleks ma tunnetuse pealt nii pikka kestust küll julgenud pakkuda.

Kuigi kontserdi lõpus võis valitsema hakata pigem meeldiv üldmulje, keeras Šarafjani teos koosmõjus kontserdi esimese poolega ette selle tumedama külje. Kontserdisaalist sain kaasa veidravõitu kerge tunde, mille varjus hiilisid sünged mõtisklused ühiskonna tulevikust.