Orpheus Estonias

Liis Kolle lavastuses „Orpheus põrgus“ napib offenbachilikku stiilipuhtust, teisalt on see visuaalse vihjekülluse kiuste liiga kammitsetud, et olla režiiteater.

AARE TOOL

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Jacques Offenbachi koomiline ooper „Orphée aux enfers“ ehk „Orpheus põrgus“ 30. IX (esietendus) ja 2. X rahvusooperis Estonia. Lavastaja Liis Kolle, muusikajuht ja dirigent Arvo Volmer, dirigendid Jaan Ots ja Kaspar Mänd, dekoratsioonikunstnik Jaagup Roomet, kostüümikunstnik Reili Evart, valguskunstnik Rene Liivamägi, koreograaf Dmitri Hartšenko. Osades Heldur Harry Põlda või Oliver Kuusik (Orpheus), Kristel Pärtna või Elina Netšajeva (Eurydike), Reigo Tamm või Mati Turi (Aristaios/Pluto), Juuli Lill või Annaliisa Pillak (Avalik Arvamus), Janne Ševtšenko, Carol Männamets või Kadri Nirgi (Cupido), Helen Lokuta või Karis Trass (Venus), Heli Veskus või Kadri Kõrvek (Diana), Tamar Nugis või Rauno Elp (Jupiter), René Soom või Aare Kodasma (Mercurius), Maria Leppoja või Merit Kraav (Minerva), Mart Madiste või Mehis Tiits (John Styx), Aule Urb või Triin Ella (Juno), Mart Laur või Tambet Kikas (Mars). Rahvusooper Estonia koor ja orkester.

Jacques Offenbachi loomingu õnnetuseks kleepuvad käibefraasid sellele nagu kärbsepaberile. Laurence Senelick on selgitanud monograafias „Jacques Offenbach ja nüüdiskultuuri sünd“, et Offenbachi muusika mõistmisel lähevad asjad käest ära juba alates palast, mida ometi arvatakse kõige paremini tuntavat: selleks on lõpmatuseni käiatud kankaan koomilisest ooperist „Orpheus põrgus“. See tants, mis omaaegse Moulin Rouge’i ülemeeliku tunnusviisina on imbunud popkultuuri, pole aga le cancan, vaid „põrgulik“ galopp (galop infernal).1

Kerge on olnud tekkima kujutlus Offenbachist kui Napoleon III ajastu prantsuse ühiskonna lõbujanulise dekadentsi eestkõnelejast, kelle nime lausumisest piisab, et šampanjapudelitel iseenesest korgid pealt lendavad. Sellega mõneti vastuolus, kuid samavõrd levinud on tõlgendus, mille järgi Offenbach oli poliitilisi vihjeid käisest puistav ühiskonnakriitik ja satiirik – n-ö edukas autsaider, keda kannustas sisemine distantsitunne. Vahest kõige tähtsam on aga endale jätta meelde see, millele Senelick osutab raamatu lõpus: Offenbachi muusikateater on väärt, et võtta seda tõsiselt.

Rahvusooperi Estonia mängukavva lisandunud „Orpheus põrgus“ on žanrilooliselt mõneti keerukam juhtum, kui võiks arvata selle kohta tarvitatava sõna „operett“ järgi. 1858. aastal tuli see Pariisis lavale kui opéra bouffon ehk koomiline ooper, balletistseenidega täiendatud 1874. aasta versiooni on kirjeldatud mõistega opéra féerie. Féerie, mille võiks tõlkida kui haldjamängu, oli XIX sajandi prantsuse teatris omaette nähtus, milles üleloomulik või muinasjutusüžee andis ajendi visuaalseks vaatemängulisuseks käsikäes moraalitseva näpuvibutamisega. Sageli sisaldab haldjamäng metamorfoosistseeni, kus kujutatakse lavatehnikat uljalt kasutades tegelase muundumist võlujõul. Offenbachi teos on haldjamängude paroodia: Orpheus ja Eurydike ilmuvad kui tülpinud abielupaar, Eurydikele ligi tikkuv Jupiter moondub aga kreeka müütide parimaid tavasid järgides kärbseks.

„Orpheus põrgus“ nõuab lavastajalt ja esitajatelt kolme omadust: stiilitunnet, stiilitunnet ja veel kord stiilitunnet. Muidugi ka maitset. Mitte just tingimata head maitset, aga niisugust, mis annab loole lavasärtsu. Üks asi, mida „Orpheus põrgus“ kindlasti ei vaja, on liigne peene­tundelisus algteksti suhtes. Kõnedialoogid võiksid olla lavastajale tema arusaama realiseerimisel töövahend, mitte ette määratud paratamatus. Põhimõte on siin väga lihtne: kui teost esitatakse eesti keelde tõlgituna, siis kõnedialoogide ajakohastamine ei ole ainult valiku­võimalus, vaid žanriomane kohustus. Keegi ei viitsi kuulata XIX sajandi lohisevat loengut abielutruudusest. Teatrikülastajat huvitavad enne talve hoopis muud teemad, näiteks kodutarbija elektri hind.

Välgunooli ja koduelektrit käsutab peajumal Jupiter. Jupiter (Rauno Elp, tema selja taga Elina Netšajeva Eurydikena) pole Estonia lavastuses mitte üksnes eksoskeletiga porikärbes, vaid peale selle ka David Bowie, kel on üle otsaesise võõbatud välgunool nagu albumil „Aladdin Sane“ ja T-särgil ilutseb must viisnurk („Blackstar“).

Siim Vahur

Välgunooli ja koduelektrit käsutab peajumal Jupiter. Lavastaja Liis Kolle, dekoratsioonikunstnik Jaagup Roomet ja kostüümikunstnik Reili Evart on Offenbachi niigi juba mitmekihilisele teosele veel mõned kihid juurde kleepinud. Niisiis pole Jupiter (Tamar Nugis või Rauno Elp) Estonia lavastuses mitte üksnes eksoskeletiga porikärbes, vaid peale selle ka David Bowie, kel on üle otsaesise võõbatud välgunool nagu albumil „Aladdin Sane“ ja T-särgil ilutseb must viisnurk („Blackstar“). Mõistate? Niisugune vihjemäng viitab justkui algmaterjali loomuomasele defitsiidile, mis vajab korvamist väljastpoolt imporditud lisatähendusega. Seejuures jäävad vihjed popkultuurile, mis Estonia lavastuses on laiali laotatud nagu Peipsi sibulad sügislaadal, lavastuse muudest aspektidest lahutatuna omaette mullistuseks.

Lavastusidee on just nii mõjus või mõjutu kui osatäitjad, kes selle teoks teevad. „Orpheust“ esitatakse Estonias kahe isesuguse solistide koosseisuga. 30. IX etenduses jäi paiguti mulje, nagu leiaks laval aset frivoolne seltskonnamäng, kus osatäitjate näitlejatüübid, rollid ja lavastaja soovid on meelega nii segamini aetud, et isegi Odysseus ei suudaks selles sasipuntras selgust luua. Nii oli solistitrupi üks nooremaid liikmeid Heldur Harry Põlda seatud kõrvuti Kristel Pärtnaga kehastama kuhtunud abielupaari Orpheus-Eurydike ja Reigo Tamm stambilikult saatanlikku Aristaiost/Plutot, samal ajal kui staažikad estoonlased Janne Ševtšenko, Helen Lokuta ja Heli Veskus esitasid vastavalt lapseohtu Cupidot ning poptähtedeks teisendatud Venust ja Dianat. Ajakirja Estoonlane sügisnumbrist võib lugeda, et Pluto tegelaskuju on kostümeeritud veidi nagu Jimi Hendrix. Eeldada, et ainuüksi kostüüm teeb Pluto osatäitjatest Reigo Tammest või Mati Turist laval Hendrixi, on küll sama hea kui pidada igaüht, kes kannab saapaid, Saabastega Kassiks. Need taotlused tuleb siis võtta lihtsalt teadmiseks, jättes loogikaküsimused maha teispoole põrguväravat.

Kreeka jumalate soosingut sai osaks märksa heldemalt külalissolistidega etendusele (2. X), kus Elina Netšajeva mängis välja oma virilavõitu esteedist kaasat (Oliver Kuusik) ühtaegu vihkava ja igatseva Eurydike teatraalse ahastuse. Muusikaliselt on „Orpheus põrgus“ just Eurydike vokaalne väljanäitus, kus Pärtna ja Netšajeva said koloratuuridega Olümpose tipust veidi lumeräitsakaid alla raputada. Oliver Kuusikule Hiiu kannel kätte pista oli väärt mõte, mistõttu ka Põlda esitatud variandis laval mängitud viiuli õige koht olgu põrgu­katlas.

Usutagu või mitte, kuid „Orpheuse“ ülemeeliku pealispinna all peitub lüüriline tuum (Eurydike surmastseenis „Surm, kutsun sind, mind kaasa vii“), mida peaks püüdma igati esile tuua.

Esimese vaatuse lavakujundus, mille põhielemendiks on heinasaod, tuleneb sõnaselgelt libretost. Lavastuses on püütud suhestuda rahvusromantilise kitšiga, mida kannab endas eriti deus ex machina’na sündmustikku suunav Avalik Arvamus (Juuli Lill või Annaliisa Pillak), rahvarõivaseelikut ja tanu kandev androgüünne, aga mitte just sümboolne ega isegi koomiline tegelaskuju. Põlvega kubemesse nalja jagus inimheinakuhjade tantsunumbris. „Orpheus põrgus“ on 1874. aasta versioonis ooper-ballett, mistõttu varieteenumbrite asemel saanuks siin tuua lavastusse veidi klassikalise balleti vaimus prantsuspärast finessi. Pealegi on olümposlaste vanamoodsa menueti ja XIX sajandi galopi vastandus Offenbachi partituuri üks võtmekujundeid, mida Gangnam-stiilis koreograafiaga üle kirjutada on tarbetu.

Kui Estonia lavastus jätab külmaks, siis mis võiks olla alternatiiv? Hea lähte­punkt Offenbachi teosega tutvumisel on videosalvestis 1997. aastal Lyonis esitatud lavastusest (lavastaja Laurent Pelly, Orpheuse ja Eurydike rollis Yann Beuron ja Natalie Dessay), mida iseloomustab libretost välja kasvanud võrdlemisi minimalistlik visuaalne lahendus. Teine vaatus, kus libretos on märk­sõnaks „uni“ (Cupido: „Teised magavad, eks magan ka!“), on Lyoni lavastuses kujundatud kummitusliku padjamaailmana. Valge värv sümboliseerib seal ühtaegu nii Olümpose pilvist kõrgust kui ka mustvalget allilma ja jumalate eristust.

Estonia lavastuse seest siiruviirulises, pealt kullakarvalises teises vaatuses on mitu iseenesest viljakat mõtte­liini: olümposlaste tõusiklik klants ja mure avaliku arvamuse pärast, seosed vaktsiini­vastastega mässustseenis („Ambroosia on mürk!“). Punastes toonides ja muidu lohisev kolmas vaatus ootuspäraselt elavnes mõneti „Kärbseduetis“. Estonia kärbes pole naiste peale nii maias nagu eelnimetatud Laurent Pelly lavastuses, aga see-eest on varustatud isetehtud lennu­masinaga. Kahju, et Eurydiket moosiv leidur-kärbes ei tunne kodumaist kirjandusklassikat, sest muidu võinuks ta öelda nagu Jaan Tatikas: „Ma tean nüüd, mis mind ühe pauguga kuulsaks teeb. Ma tahan ühe sõidu­riista teha, millega ühel hoobil maa pääl, vees ja õhus võib sõita.“2 Neljanda vaatuse põrgu on kabareekujutelmi taas tootes kujundatud ööklubina, aga sellise kombeka ja malbena, kuhu lubatakse ilma külastaja vanust küsimata.

Estonia krooniliselt poole vinnaga operetilavastuste üle võib küll nina kirtsutada, kuid tõsi on, et õigupoolest asub see žanr teispool head ja kurja. Kes kord juba tuleb kaema ülemöödunud sajandi nalja, küllap see ise teab, millesse end mässib. Ei tasu siis kurta nagu heast elust lolliks läinud olümposlased, et „ambroosia on liiga magus“. Liis Kolle lavastatud „Orpheus põrgus“ jääb lõksu kahe maailma vahele: ühelt poolt napib selles (ükskõik kui kujuteldavat) offenbachilikku stiilipuhtust, teisalt on see visuaalse vihjekülluse kiuste liiga kammitsetud, et olla režiiteater. Justkui vaataja narrimiseks on heidetud õhku hulk omaette kõnekaid detaile, mida aga keegi ei vaevu kinni püüdma. Ja ometi – kusagil kaugel, nörritavate puuduste varjus paistaks justkui midagi meeldejäävat …

1 Laurence Senelick, Jacques Offenbach and the Making of Modern Culture. Cambridge University Press, 2017, lk I.

2 Eduard Bornhöhe, Tallinna narrid ja narrikesed. 1892, lk 7.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht